Meediavabadus Euroopa Liidus
Meediavabadus Euroopa Liidus on kõigile Euroopa Liidu liikmesriikidele ja Euroopa Liidu kodanikele kehtiv põhiõigus, mis on määratletud nii Euroopa Liidu põhiõiguste hartas kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis.[2] Euroopa Liidu laienemisprotsessis on meediavabaduse tagamist nimetatud "võtmenäitajaks riigi valmidusest Euroopa Liidu osaks saama".[3]
Meediavabadus (sealhulgas ajakirjandusvabadus) on peamine platvorm väljendusvabaduse ning infovabaduse tagamiseks, viidates vastavalt õigusele väljendada oma väärtushinnanguid ja õigusele fakte esitada. Kui mõiste "meediavabadus" viitab riigipoolse monopoli või liigse riigipoolse sekkumise puudumisele, siis sellega seotud mõiste "meedia pluralism" all mõeldakse seda, kui erasektoril puudub kontroll meedia üle (meedia ei ole kontsentreeritult eraomanduses).[2]
Iga-aastast ülemaailmset ajakirjandusvabaduse päeva tähistatakse 3. mail.[4]
Ajakirjandusvabadus ja demokraatia muuda
Hästi toimivas demokraatlikus süsteemis on meediavabadus otsuste langetamise protsessile omane, võimaldades kodanikel langetada poliitilisi otsuseid sõltumatul ja mitmekülgsel teabel põhinevalt. Seetõttu on tegemist ka olulise instrumendiga avaliku arvamuse kujundamiseks. Andmaks kodanikele võimalust hinnata laia ulatust arvamusi ja nende hulgast valida, on avalikus debatis vaja erinevate arvamuste väljendamist. Mida pluralistlikumad ja hästi sõnastatud need arvamused on, seda suurem on meedia legitimeeriv mõju laiemale demokraatlikule poliitilisele protsessile. Ajakirjandusvabadust kirjeldatakse sageli avalikku võimu valvava valvekoerana, mis rõhutab pressi märkimisväärset rolli valitsuse tegevust käsitleva avaliku arvamuse jälgija ja teavitajana.[2]
Väljendusvabadus puudutab nii üksikuid ajakirjanikke kui ka ajakirjandusorganisatsioonide õigusi. Teisisõnu katab selle olulisus nii üksiku ajakirjaniku individuaalset õigust enda arvamust avaldada kui ka ajakirjanduse kui institutsiooni õigust inimesi teavitada. Vaba meedia kaitse tagamiseks riigivõimud mitte ainult ei täida sekkumisest hoidumise negatiivset kohustust, vaid nad täidavad ka meediavabaduse edendamise positiivset kohustust ja toimivad kaitsjana nii avalike kui ka erasektori osapoolte sekkumise vastu.[2]
Õiguslik raamistik ja seaduste jõustamine muuda
Rahvusvahelise õiguse sätted ja nende jõustamine muuda
Nii inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artikkel kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti 19. artikkel tunnustavad sõna- ja infovabadust põhiliste inimõigustena.[5][6] Kuigi need dokumendid on universaalset tunnustatud, sõltub nende rakendamine suuresti riigi tahtest rakendusmeetmete heaks kiitmisel.
Euroopa tasandil tagab õigusliku raamistiku Euroopa Nõukogu, kasutades selleks Euroopa inimõiguste konventsiooni, mille jõustamine tagatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni kaudu.[2] Euroopa inimõiguste konventsiooni väljendusvabadust käsitlev 10. artikkel sedastab:[7]
1. Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Käesolev artikkel ei takista riike nõudmast raadio-, televisiooni- või filmiettevõtete litsentseerimist.
2. Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi erapooletuse säilitamiseks.
Nagu tsitaadist nähtub, ei tunnustata konventsioonis väljendusvabadust absoluutse õigusena. See tähendab, et konkureerivate põhiõiguste esinemise korral või demokraatliku ühiskonna jaoks vajalike seaduslike eesmärkide korral võib seda piirata. Need põhjused võivad olla andmekaitse, õigus privaatsusele, maine või kriminaalõigus. Ent piirang peab olema konkureeriva eesmärgi ja ajakirjandusvabaduse teostamisega proportsionaalne ja vajab "väga mõjuvaid nõudmisi enne, kui ametiasutused võivad ajakirjandusvabadusele mingeid piiranguid seada".[2] Isegi kui ajakirjandusvabadus võtab endale demokraatia tagaja rolli, ei kaitse see mitte ainult poliitilisi küsimusi käsitlevaid materjale, vaid seda rakendatakse ka tabloidajakirjandusele. Ent mida olulisem konkreetne ajakirjanduslik objekt avaliku arvamuse kujundamisel on, seda suurem prioriteet tuleb ajakirjandusvabadusele teiste seaduslike huvidega võrreldes anda.[2]
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest nähtub 10. artikli rikkumisega seotud kohtupraktika ajalugu on pikk ja see sai alguse 1970. aastate lõpus. Eriti kaitseb Euroopa Inimõiguste Kohus uurivat ajakirjandust, ajakirjanduslikke teabeallikaid ja vilepuhujaid ning rõhutab ajakirjanduslike tegevuste vastu suunatud sanktsioonide negatiivset mõju, mis võib viia enesetsensuurini ja seeläbi pärssida ajakirjanduse eesmärki, milleks on inimeste teavitamine. Teisalt kaitseb kohus järjest tugevamalt inimeste õigust privaatsusele – kaitstes inimesi sellise ajakirjanduse eest, mille ainus eesmärk on toita inimeste uudishimu.[2]
Euroopa Liidu seadusandlus ja seaduste jõustamine muuda
Euroopa Liidu liikmesriigid on võtnud endale kohustuse austada Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja harta 11. artiklis sisalduvad õigused vastavad Euroopa inimõiguste konventsiooni 10. artiklis esitatule. Vastav harta jõustus 2009. aasta Lissaboni lepinguga ja sellele viidatakse Euroopa Liidu lepingu 6. artikli 1. punktis. Kuid ammu enne lepingu jõustumist tunnustas Euroopa Liidu Kohus Euroopa Liidu põhiõigusi liidu seadusandluse üldiste põhimõtetena ja käsitles neid osana õiguslikust raamistikust, millel kohtu praktika põhineb.[2]
Praktikas on peamiste EL-i seaduste ja väärtuste mõju liikmesriikide käitumisele sageli piiratud.[2] Kuigi väljendusvabadust näidatakse kui "võtmenäitajat riigi valmidusest Euroopa Liidu osaks saama"[3], on pärast seda, kui mõni riik on Euroopa Liitu astunud, EL-i institutsioonidel piiratud võimalused põhiõiguste ja -väärtuste (sealhulgas väljendus- ja infovabaduse) austamist riikidele rakendada. Seda fenomeni tuntakse nimega "Kopenhaageni dilemma" ja seda probleemi käsitleb muuhulgas 2013. aasta mais vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon "ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis".[8] Selle dokumendiga rõhutatakse meediavabadust käsitlevate riiklike seaduste arenemise jälgimise ja vastava järelevalve teostamise olulisust. Dokumendiga pandi ette omistada see ülesanne Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile.[2]
Konkreetselt televisiooniteenustega seoses sätestab 2010. aasta audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv seda, et vihakõne ja alaealisi kahjustav kõne peab kõigis liikmesriikides keelatud olema.[9]
Lisaks kehtestati Euroopa Parlamendi poolt 2018. aastal vastu võetud audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga järgmine ajakirjandusvabadust käsitlev seisukoht.[10]
Et edendada sõnavabadust ning seeläbi soodustada meedia mitmekesisust ja hoida ära huvide konflikte, on oluline, et liikmesriigid tagaks kasutajatele igal ajal lihtsa ja vahetu ligipääsu audiovisuaalmeedia teenuse osutajat käsitlevale teabele. Iga liikmesriik otsustab, millist teavet, eelkõige seoses omandistruktuuri ja tegelike tulusaajatega võib esitada.
Meediavabaduse jälgimine Euroopa Liidus muuda
Leidub mitmeid rahvusvahelisi valitsustega seotud organisatsioone (nt Euroopa Nõukogu osakonnad, Euroopa Nõukogu peadirektoraadid) ja valitsusvälised organisatsioone (nt Article 19 ja Freedom House), mis propageerivad meediavabadust Euroopa Liidus, selle kandidaatriikides ja idapartnerluse riikides.[11] Nende organisatsioonide töö hõlmab nii teoreetilisi tegevusi (aruannete, mis kajastavad meediavabaduse olukorda erinevates riikides, koostamine) kui ka ajakirjanduse alal tegutsevatele inimestele praktilise abi osutamist (rahaline või juriidiline tugi).
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "2021 World Press Freedom Index". Reporters Without Borders. 2020.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Maria Poptcheva. Press freedom in the EU Legal framework and challenges, EPRS | European Parliamentary Research Service, Briefing April 2015
- ↑ 3,0 3,1 "European Neighbourhood Policy and Enlargement Negotiations". European Commission. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2016. Vaadatud 08.02.2016.
- ↑ "World Press Freedom Day 2016". UNESCO. Vaadatud 08.02.2016.
- ↑ "UN International Covenant on Civil and Political Rights". United Nations, Office of the High Commissioner for Human Rights. Vaadatud 09.02.2016.
- ↑ "Universal Declaration of Human Rights" (PDF). United Nations, Office of the High Commissioner for Human Rights. Vaadatud 09.02.2016.
- ↑ Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Vaadatud 08.10.2019.
- ↑ Vastuvõetud tekstid - Teisipäev, 21. mai 2013 - ELi harta: ühesugused tingimused meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis - P7_TA(2013)0203. Vaadatud 08.10.2019.
- ↑ "DIRECTIVE 2010/13/EU". EUR-lex. Official Journal of the European Union. Vaadatud 09.02.2016.
- ↑ EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2018/1808, 14. november 2018, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda. Vaadatud 08.10.2019.
- ↑ "Stakeholders". Resource Centre. European Centre for Press and Media Freedom. Vaadatud 10.02.2016.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Media freedom in the European Union seisuga 08.10.2019.