Mauretaania
Mauretaania oli vanaaja paikkond Loode-Aafrikas Numiidiast läänes tänapäeva Alžeeria ja Maroko põhjaosas.
Mauretaaniat asustasid berberi hõimud, rannikuala koloniseerisid foiniiklased ja kartaagolased. Alates 406 eKr varustas Mauretaania Kartaagot palgasõduritega.[1]
105 eKr andis Mauretaania kuningas Bocchus I Roomale välja Jugurtha ja sõlmis Roomaga sõpruslepingu.[1]
Aastail 20–40 oli Mauretaania kuningaks Antoniuse ja Kleopatra pojapoeg Ptolemaios. Caligula kutsus ta Rooma linna ja laskis ta seal mõrvata[1].
Seejärel, aastal 40 muudeti Mauretaania kaheks Rooma provintsiks: Mauretania Tingitana ja Mauretania Caesariensis[2]. Tingitana on saanud nime oma pealinna Tingise (tänapäeval Tanger) järgi ja see vastab tänapäeva Marokole[1], aga arvati Hispania provintside hulka[2]. Caesariensise pealinn oli Caesarea[3] (tänapäeva Cherchell), see vastas Lääne-Alžeeriale[1] ja see arvati Aafrika provintside hulka[2].
Mauretaania alistamata hõimud ründasid Rooma Aafrika provintse mitu korda, näiteks Valerianuse ja Diocletianuse ajal.[1]
Mauretaaniast pärines üks Rooma keiser: Macrinus. Ta kuulus sõdurkeisrite hulka ja haaras võimu pärast Caracalla tapmist 217, kuid juba järgmisel aastal sai lahingus lüüa Elagabaluselt ja hukati.
420. aastatel vallutasid Mauretaania vandaalid ja liitsid selle oma riigiga[4]. Bütsantsi väepealik Belisarios vallutas vandaalide riigi Vandaali sõjas 533–534 ja ühendas Bütsantsiga[5]. Suurema osa 7. sajandist oli Bütsantsi võim Mauretaanias üksnes nimeline. 700. aastatel vallutasid Mauretaania maa-ala moslemid.
Mauretaania järgi on nime saanud Mauretaaniast lõunas asuv riik Mauritaania.