Marstrandi vabasadam
Marstrandi vabasadam oli suuresti autonoomne saartel asunud territoorium 18. sajandi lõpu Rootsis, kuningate Gustav III ja Gustav IV Adolf valitsemisajal. Marstrand kui vabasadam oli kavandatud suuresti Itaalia porto franco eeskujul ja selle kuulutas 1775. aastal välja kuningas Gustav III. Marstrandist sai nii seadusliku kui ebaseadusliku äritegevuse linlik keskus, poliitiliste ja religioossete teisitimõtlejate pelgupaik ja tagaotsitavate kurjategijate peidukoht.[1][2]
|
Marstrandi vabasadam 1775–1794 | |
 Anakronistlik vapp põhineb linna keskaegsel pitseril, mis oli kasutusel ka vabasadama ajajärgul.
| |
| Valitsusvorm | Vabariik |
|---|---|
| Osa | Rootsist |
| Pealinn | Marstrand |
Vastupidi selle ajastu merkantilistlikule riiklikule poliitikale oli Marstrandi vabasadam vabakaubanduse põhimõtetega katsetamine (ehkki suurem osa sissetulekust läks erakätesse, mitte riigile). Vaatamata sellele tühistati sealsete kodanike kaebuste peale Marstrandi autonoomne staatus peaaegu kaks kümnendit hiljem, aastal 1794.[1][2]
Taust muuda
Saarel asunud keskaegne Marstrandi linn endises Norra Bohusläni provintsis sai Rootsi omaks pärast 1658. aasta Roskilde rahulepingu sõlmimist. Samal aastal rajatud võimsa Carlsteni linnuse näol oli tegemist sadama kohal domineerima hakanud karistuskindlustusega. 18. sajandi keskpaigas tõi piirkonna "heeringaaegadest" (Atlandi heeringa hooajaline tulv peaaegu piiramatutes kogustes) suurim kaasa Marstrandi majanduse õitsengu. Marstrandist sai hiiglasuure heeringatööstuse, mis mõneks ajaks muutus rauatööstuse järel Rootsi suuruselt teiseks ekspordiartikliks, peamine kauplemiskoht.[1]
Marstrandis asuva vabasadama ideel oli pikk ajalugu. Riigi poolt sanktsioneeritud kaaperdamise tausta[3] tõttu muutus Marstrand 18. sajandi alguses ka võimaliku piraatide varjupaiga asukohaks.[4] Kuningas Karl XII, kes veetis suurema osa oma valitsemisajast (1697–1718) Põhjasõjas kõigi naaberriikidega sõdides, sai Madagaskarilt lähtuvatel piraatidelt pakkumise asustada mõned neist ümber Rootsi. Vastutasuks liitunuks nende laevad Rootsi mereväega ja lisaks pidid maha jäävad piraadid moodustama Madagaskaril Rootsi koloonia. Kuigi sellest ei saanud suurt asja, lõi pakutud projekt aluse edasisteks eksperimentaalseteks ideedeks Marstrandil.[5]
Esimene ettepanek Rootsi vabasadama (algsel Itaalia mudelil põhinev porto franco, mis hiljem laienes kogu Lääne-Euroopasse) loomiseks tehti aastal 1712, samuti Karl XII valitsemisajal, kuid seda seoses Slite asulaga Gotlandil. Aastal 1747, kesk Vabadusaja parlamentaarset kaost ülemvõimu pärast Riksdagis, tegid mõned Marstrandi kodanikud esimese endapoolse ettepaneku nende linnale vabasadama privileegide andmise kohta. Selleni viinud arengute käigus olid kodanikud püüdnud saada oma ideele toetust, näiteks püüdes veenda sellal piirkonnas reisinud kuulsat loodusteadlast Carl von Linnéd (kes oli tuntud autarkiavastane) nende ürituse heaks lobitööd tegema. Ettepaneku toetajate hulgas olid ka mitmed Rootsi Ida-India Kompanii juhtfiguurid, näiteks Arvidsson'i kaupmehed (kellel oli Marstrandis investeeringuid) ja Ida-India Kompanii nõunikuna Göteborgis elav Qingi dünastia bürokraat Pon Quyqua.[1]
Selle nurjudes tehti järgmised ettepanekud aastatel 1762 ja 1771 ning mõlemal korral pandi ette Marstrandi, juba mainitud Slite ning Visby (Gotlandi pealinn ja keskajal oluline Läänemere kaubalinn) ühine vabasadama staatus. Aastal 1775 kandis plaan viimaks vilja ja seda osalt tänu Prantsusmaa kuninga Louis XV eelnevate aastate püüdlustele mõjutada noort kroonprintsi Gustavit ideed soosima, kuna see oli kasulik Prantsusmaa majanduslikele huvidele. Aastal 1772 algatas noor kuningas Gustav III Prantsusmaa toetusel 1772. aasta revolutsiooni: veretu riigipöörde, mis kukutas Riksdagi ning pani alguse valgustatud absolutismi poole püüdlevale valitsemisele.[1]
Porto Franco muuda
1775. aasta 15. augustil kuulutas Ekolsundi lossis dokumendi koostanud kuningas Gustav III välja Marstrandi vabasadama asutamise harta. Dokumendi kontrasigneeris kuninga rahandusminister ja anti-merkantilistlike reformide pooldaja Johan Liljencrantz, kes oli ettepanekut 1774. aastal koos kuningas Louis XV ja Rootsi Ida-India Kompaniiga toetanud.[1][2] Pool aastat pärast seda deklaratsiooni tegi kommertskolleegium teatavaks vabasadama täpsed administratiivsed üksikasjad.[1]
Tänu oma seotusele vabasadama loomisega sai Gustav III Marstrandi ülemklassi seas tohutult populaarseks ja see oli ilmne tema poja (hilisem kuningas Gustav IV Adolf) auks korraldatud suurejoonelistes pidustuses aastal 1778. Kui autokraatne kuningas, kellel oli Rootsis palju poliitilisi vastaseid, aastal 1784 Marstrandi külastas, tervitasid teda soojalt kolonel Müller (Carlsteni linnuse komandant), major Ekström, linnakodanike nõukogu ja paljud jõukad kaupmehed.[1]
Aastal 1784 omandas Gustav III Prantsusmaaga sõlmitud kaubanduslike kokkulepete tulemusena Kariibi meres asuva koloonia, Saint-Barthélemy saare, ja sidus seeläbi Rootsi orjakaubandusega, millel oli sidemeid ka Bohusläni heeringatööstusega. Aastani 1878 Rootsi omandusse jäänud saar kuulutati Marstrandi vabasadamast inspireerituna ja suuresti samu põhimõtteid kasutades porto francoks.[1]
Kaubandus muuda
Marstrandi vabasadama tuumaks olid eeskirjad selle kaubanduse "vabadusest ja piiramatusest". Kuigi kaubandus oli täielikult maksu- ja tollivaba, rakendusid sarnaselt välismaiste importkaupadega kõigile sadamast lahkuvatele ja maismaale liikuvatele kaupadele kallid tollimaksud, tehes Marstrandist majanduslikust vaatenurgast praktiliselt välismaa.[2] Linna piiride kaitsmiseks ja ebaseadusliku kaubanduse piiramiseks rakendati ulatuslikke meetmeid. Sadamad suleti ja tolliinspektorid valvasid neid kahes erinevas asukohas, salakaubaveo peatamiseks asusid kahel kõrvalasuval saarel valvepostid, sõdurid Carlsteni linnusest patrullisid üle saare, spetsiaalne patrull-laev otsis pidevalt läbi läheduses asuvaid väinasid ning peamisel sisemaale viival teel asusid vahipostil kaardiväelased. Keegi ei võinud vabasadamasse siseneda ilma nõuetele vastava isikutunnistuse ja sissepääsupaberiteta.[1]
Kauba maksustamisest vaba saatmine Marstrandi tõi sinna palju välismaiseid laevu üle kogu maailmajao. Sinna tulid kokku prantslaste, hispaanlaste ja brittide laevad kõrvuti suurte Ida-India kompaniide laevadega. 1770. aastate lõpus oli kaubandus nii ulatuslik, et linna maabumissilda tuli märgatavalt laiendada.[2] Ameerika iseseisvussõja ajal seisis seal tosinate kaupa Ameerika kaubalaevasid ja tänu Rootsi neutraalsele, kuid sõbralikule suhtumisele tekkivatesse Ameerika Ühendriikidesse, muutus Atlandi-ülene kaubandus neile ülimalt tulutoovaks.[1] Koos massiivse heeringatööstusega tegi see Marstrandi kodanikud väga jõukateks.[1]
Lisaks vabale kaubavahetusele võeti kasutusele ka elukutse valimise vabadus. Vabasadamas kaotati vana sunduslike gildide süsteem ja see tähendas seda, et iga elanik võis piiranguteta töötada ükskõik, millisel soovitud tegevusalal. Samuti ei olnud turg hindade kujundamise osas reguleeritud. Ei olnud mingit maksustamist, välja arvatud teatud maksud toidul ja joogil.[2]
Valitsemine muuda
Marstrand jäi küll Rootsi seaduste järgi valitsetavaks Rootsi linnaks, kuid linnal oli peaaeg täielik piirkondlik autonoomia. Linna valitses linnapea poolt juhitud Itaalia porto franco vabariiklikest seisukohtadest mõjutatud kodanike nõukogu (rootsi keeles Borgarråd). Peagi pärast vabasadama loomist määrati nõukogu elanike poolt valimiste teel ja "linnavanematena" tegutsenud nõukogul oli õigus otsustada kõigi linnas toimuvate asjade üle. Nõukogul oli 24 liiget ja neist kuus valiti iga-aastastel valimistel. Nõunikest 18 pidid olema rootslased ja ülejäänud võisid olla välismaalased, kuid seda tingimusel, et nad omasid vähemalt tuhande Rootsi riigitaalri väärtuses vara ja et nad olid elanud Marstrandis vähemalt kaks aastat.[1]
Kui juriidiliste asjade üle valvas Marstrandi vabasadamas magistraatide kogu, siis korda hoidis Carlsteni linnuse komandant, kellel oli kolooniate eeskujul kindralkuberneri tiitel. Magistraatidel, kelle ülesandeks oli kindlustada Rootsi seaduse järgimine, ei olnud võimu teha otsuseid ilma linnakodanike nõukoguta ja olulisemates asjades pidid otsused üle vaatama ka Marstrandi elanikud.[1]
Ühiskond muuda
.jpg)
Tänu porto franco staatusele tõusis Marstrandi rahvaarv kiiresti, kasvades 1760. aastate 700 elanikult aastaks 1788 1700 elanikuni, kellest pooled olid immigrandid. Lisaks sellele oli Marstrandis suur rändav elanikkond. Kuigi elanikest suurem osa pärines kas mujalt Bohuslänist, lähedalasuvast Göteborgist või pealinnast Stockholmist, oli esindatud iga Rootsi maakond. Lisaks oli linnas oluline välismaine vähemus. Finantskapitali linna toomiseks soodustati sisserännet nii Rootsist kui ka mujalt Euroopast – kui inimesed tõid Marstrandi varasid ja elasid seal kaks aastat, said nad kodanikeks. Üldiselt aga jäi enamik inimesi Marstrandi mõneks aastaks ja üksikud tõid kaasa ka oma pered. Ühe anonüümse luuletaja sõnade järgi võis Marstrandi vabasadamas kuulda igat keelt ja murrakut.[2]
Osana kuningas Gustav III hartast anti Gustav III ja Louis XV omavaheliste nõupidamiste järel Marstrandi elanikele täielik usuvabadus, mis oli haruldane range Rootsi kiriku poolt domineeritud riigis. Seetõttu rändas Marstrandi palju juute, kes said kasu nii kaubandusel olevate piirangute puudumisest kui ka võimalusest vabalt judaismi praktiseerida.[1] Algselt oli peamiselt tegemist jõukate Rootsi Ida-India Kompaniiga koostööd teinud kaupmeestega, kuid hiljem tulid Marstrandi ka juudi soost käsitöölised ja väiksemad kaupmehed. Esimesed juudi soost inimesed Marstrandis olid Moses Salomon ja Elias Magnus, kes asusid sinna elama 1779. aastal. 1780. aastate alguses saabus sinna arvukalt juute Hamburgist ja see ajendas linna sünagoogi ehitamist – tegemist oli ühtlasi esimese sünagoogiga Rootsis. Pärast seda, kui kuningas Gustav III selleks loa andis, üüriti vastselt loodud juutide kogudusele religioossetel eesmärkidel kasutamiseks välja osa Carlsteni linnusest. Hiljem kasutati ühte teist linnas endas asunud hoonet. Kuna sealsetel juutidel ei olnud oma rabi, juhtis kogudust kantor (hazzan). Marstrandi juutide kogudus koosnes ligikaudu 60 seal alaliselt elavast inimesest, kuid koos ajutiselt seal elavate juutidega kasvas arv üle saja. Pärast vabasadama ajajärgu lõppu kolisid pea kõik linna juudid Göteborgi, moodustades sealse kaasaegse juutide koguduse tuumiku.[6][7]
Marstrandi saabusid ka paljud poliitilised põgenikud. Sealhulgas eriti Prantsuse revolutsiooni eest põgenejad: revolutsiooni puhkemine aastal 1789 ja sellele järgnenud sündmused tõid kaasa suure välismaal elavate prantslaste, nii pagendatud aristokraatide kui teisitimõtlejatest vabariiklaste, kogukonna tekke. Prantsusmaa kuningliku perekonnaga tihedasti seotud Gustav III, kes oli investeerinud suuri summasid revolutsioonivastasesse liikumisse, kahtlemata tervitas neid. Paljudel oli rikkusi ning nad tõid selle endaga kaasa. Mõned neist jäid Rootsi alatiseks ning teised elasid seal inkognito valenimesid kandes ja kas naasid koju või lahkusid muudesse sihtkohtadesse.[1]
Kurjategijad muuda
Suuresti tänu kaubanduse vabale liikumisele ja leebetele eeskirjadele sai Marstrand (eriti vaimulikkonna seas) tuntuks patu kantsina. Selles oli ka mõningast tõtt, kuna Gustav III enda sõnadega kirja pandud vabasadama harta sätestas, et sellest pidi saama pelgupaik igasugustele kurjategijatele. Seni kuni nende kuritegu ei puutunud selliseid kategooriaid nagu "au ja elu", pakuti neile täielikku seaduslikku kaitset. See põhjustas võlgnike ja teiste finantskurjategijate, kes tõid sageli kaasa oma varastatud tulud, vabasadamasse kolimise voo. Saabumisel said need "põgenikud" kodanike nõukogult ametlikud tunnistused, millega jäädvustati nende korrarikkumine ja anti luba saarel elada. Mõnikord juhtus, et silmapaistvate heeringakaubandusega tegelevate asutuste töötajad saabusid Marstrandi koos suure summa rahaga, mida plaaniti kasutada kohalikeks investeeringuteks, kuid töötajad panid end kiiresti tunnistuse saamiseks kirja, kõndides seega vabalt rahaga minema.[1]
Mitmed sellised saabujad olid ülemklassi päritolu (mõned isegi aadlikud) ja nad saavutasid sageli vabasadama ühiskonnas ka silmapaistva positsiooni. Nende hulgas oli näiteks vürste, sõjaväelasi, kuninglikke sekretäre, Ida-India Kompanii laekureid, kohtute magistraate ja paruneid. Dokumenteeritud on mõned nende meeste poolt kohalikes kõrtsides koos sealsete kodanike, komandandi ja Carlsteni linnuse ohvitseridega korraldatud suurejoonelised peod. Ent kõigil Marstrandi tulnutel ei olnud sellist sotsiaalset staatust – teiste dokumenteeritud juhtude hulka kuuluvad viletsad talupojad, kes otsisid pääsu oma abieludest, karmikäeliste meistrite eest põgenevad õpipoisid, noored, kes soovisid abielluda vastu oma vanemate soovi, ja inimesed, keda otsiti taga kuningliku alkoholimonopoli rikkumise eest, kuna nad olid omavoliliselt kanget alkoholi (brännvin) tootnud. Alles aastal 1792 ehk kaks aastat enne vabasadama staatusest loobumist muudeti reeglit, mis lubas sissepääsu õigussüsteemi eest põgenevatele inimestele.[1] Enne seda oli reeglit kasutanud enam kui 500 inimest, kellest ligikaudu 10% olid välismaalased teistest Põhjamaadest, Saksamaalt ja Inglismaalt.[2]
Mõned tuntud kurjategijad ei sattunud Marstrandi aga nii meeldivatel asjaoludel. Kuna Carlsteni linnust kasutati ka karistuslikul otstarbel (sageli poliitvangide jaoks), hoiti Marstrandis paljusid neist, kes olid mõistetud süüdi 1788. aastal loodud Anjala Liidu tegevuses osalemise tõttu. Anjala Liitu kuulunud sõjaväelased sepitsesid Vene-Rootsi sõja lõpetamist ja võimalik ka, et iseseisva Soome loomist. Mõned kinnipeetavaid saadeti sealt Saint Barthélemy kolooniasse, kuid teised jäid Marstrandi paigale. Aadlikest vangidele, kelle arv ulatus mitmekümneni, anti suured õigused ja nad võisid sageli vaid ühe kaardiväelase poolt saadetuna vabalt mööda rangelt kaitstud vabasadamat uidata ning suhelda.[1]
Langus muuda
Vaatamata kirjeldatud tugevatele kaitsesüsteemidele oli salakaubandus Marstrandi vabasadamas üldlevinud. Selle ära hoidmine oli aga suuresti kasutu ülesanne, kuna ikkagi sahkerdati suured kogused kaupu kas vabasadamasse või sealt välja.[1] Veel üks probleem oli piraatlus: aastal 1789, jätkuvalt kestva Vene-Rootsi sõja ajal, ründas rühm Venemaa kaaperlaevu Rootsi kaubalaevastikku riigi läänerannikul.[2]
Gustav III valitsemisaja lõpus oli Rootsit vallanud poliitiline ebastabiilsus. Samal ajal leidsid aset nii järjekordne Vene-Rootsi sõda kui ka Teatrisõda, mille käigus Taani-Norra väed Marstrandile väga lähedale jõudsid. Aastal 1792 mõrvati vabasadama rajaja ja heategija Gustav III rahulolematute aadlimeeste poolt ja uueks kuningaks krooniti noor Gustav IV Adolf.
Vaatamata sellele oli Marstrand majanduslikult heal järjel, linna elanike arv tõusis pidevalt ja äritegevus saavutas uusi kõrgusi. Samal ajal kasvas kartus selle üle, et vabasadamat kuritarvitati isikliku (ja eelkõige välismaise) omakasu nimel, mitte kuningliku (ja kohaliku) kasu nimel ja võitlus salakaubaveo vastu muutus üpris lootusetuks.[1] Lõpuks olid Marstrandi kodanikud ise need, kes vabasadama ajastule pärast pea kahe aastakümne pikkust toimimist lõpu tegid. Nad taotlesid linna porto franco õiguste kuninglikku tagasivõtmist ja see soov rahuldati 15. mail 1794 Gustav IV Adolfi regentvalitsuse dekreediga.[1]
Marstrandi langus oli kiire. Elanike arv kahanes märkimisväärselt juba aastaga, juudi kogudus lahkus ja suur osa rahvusvahelistest investeeringutest lakkas. Kuna heeringaperiood jätkus veel umbes aastakümne, säilis Marstrandi põhiline tööstus ja sealsed kodanikud olid veel mõnda aega edukad. Aastaks 1808 oli heeringas läinud ning hiilgeajad koos nendega. Viisteist aastat hiljem hävis suur osa puust linnast tules, tähistades sellega Marstrandi eduloo lõppu. Täna on Marstrand suuresti turismilinn ja seal elab ligikaudu 1300 inimest.[1][2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 Olán, Eskil. "Marstrands historia, krigsminnen och badortslif". Lundbergs Boktryckeri, Göteborg. 1917.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 Avenius, Malin. "Gustav III:s ekonomiska experiment". Populär Historia, 25.05.2001. Vaadatud 19.10.2015.
- ↑ Ericson Wolke, Lars. "Kapare och pirater: i Nordeuropa under 800 år". Svenska Historiska Media Förlag AB. Lk 190.
- ↑ Nordin, Bengt. "Kapare plöjde nordiska vatten". Göteborgs-Posten, 24.06.2015.
- ↑ Lindqvist, Herman. "Våra kolonier – de vi hade och de som aldrig blev av". Albert Bonniers Förlag. Lk 117.
- ↑ Olán, Eskil. "Judarna på svensk mark: Historien om israeliternas invandring till Sverige". Elanders Boktryckeri Aktiebolag, Göteborg. 1924.
- ↑ Göteborgs judiska historia. Vaadatud 19.10.2015.