Vikipeedia

Maria Callas

Kreeka sopran

Maria Callas (kreeka keeles Μαρία Κάλλας; sünninimega Maria Anna Sophia Cecilia Kalogeropoulos; 2. detsember 1923 New York – 16. september 1977 Pariis) oli Ameerika päritolu kreeka ooperilaulja (dramaatiline sopran).

Maria Callas 1958
Maria Callas (1958)

20. sajandi kõige kuulsamaks[viide?], väljapaistvamaks[viide?] ja mõjukamaks[viide?] sopraniks tituleeritud Maria Callas oli väga artistlik lauljanna. Ta sai hüüdnimeks La Divina[viide?] ('jumalik'), mis on ooperimaailmas kõrgelt koteeritud ja aupaklikkust väljendav tiitel. Teda ülistati bel canto partiide esitamise tehnika, suure ulatusega ja unikaalse tämbriga hääle ning rollide dramaatilise tõlgendamise eest.[viide?]

Ooperipubliku seas oli Maria Callas väga idealiseeritud, kuid kriitikutelt sai ta sageli karme etteheiteid oma ülevoolava ja teatrijuhtkondadele palju ebameeldivusi toonud primadonnaliku käitumise pärast[viide?]. Kritiseeriti ja vaidlustati ka tema paljukiidetud hääleomadusi.[viide?]

Noorus ja õpingud muuda

Maria Callas sündis New Yorgi Flower and Fifth Avenue haiglas. Tema sünnitunnistusele kirjutati nimi Sophie Cecilia Kalos. Tema isa oli George Kalogeropoulos (1881–1972) ja ema Elmina Evangelia (sündinud Dimitriadou, 1894–1982). Tema ristimistunnistusel on juba perekonnanimi Kalogeropoulos ja kõik neli eesnime. Kui Maria oli nelja-aastane, muutis isa nime Kalos ameerikapäraseks Callaseks ning avas Manhattanil oma apteegi George Callas Pharmacy.

Oma lapsepõlve on Maria nimetanud õnnetuks, kuna ema ja isa olevat sageli teineteise peale karjunud ning ta oli kade oma vanema õe peale, kes nägi palju võluvam välja kui Maria. Pealegi oli ema tütardega suhtlemisel väga võimukas. Maria sünni pärast olnud ema väga pettunud, sest ootas poega. Halvad suhted emaga vajutasid pitseri nii Maria lapsepõlvele kui ka noorusaastatele ning kerkisid ka hiljem sageli esile.

1937. aastal asus perekond elama Kreekasse. Seal algasid ka Callase muusikaõpingud Ateena konservatooriumis, esialgu Maria Trivella ja hiljem Elvira de Hidalgo juhendamisel. Esimene avalik esinemine toimus 11. aprillil 1938, kui Trivella lauluklassi õpilastele korraldati Ateena Parnassose saalis kontsert. Maria esitas koos oma õpetajaga dueti Puccini ooperist "Tosca".

Tema lavadebüüt toimus veebruaris 1941 Kreeka rahvusooperi laval (Ethniki Lyriki Skini) Franz von Suppé operetis "Boccaccio". 1942. aasta augustis tõmbas ta Kreekas endale taas tähelepanu, kui esitas Giacomo Puccini "Tosca" nimirolli ja sai kohe pärast seda demonstreerida oma võimeid Olympia teatris Eugen d'Alberti ooperis "Tiefland" Marta rollis. 1945. aastaks oli 22-aastaseks saanud Maria Callas jõudnud esineda seitsme ooperi 56 etenduses ning andnud ligi 20 soolokontserti.

Ameerika kaudu Itaaliasse muuda

 
Maria Callas lennujaamas (1973)

1945. aastal pöördus perekond tagasi New Yorki. Metropolitan Opera andis Callasele võimaluse esineda nende trupi külalisetendustel Philadelphias ning esitada inglise keeles "Madama Butterfly" ja "Fidelio" rolle. Lauldes 1946. aastal Chicago Lyric Operas Turandot' partiid Puccini samanimelisest ooperist, avaldas ta muljet dirigent Tullio Serafinile. Too otsis sobivat sopranit partneriks nimekale tenorile Giovanni Zenatellole 1947. aastal Itaalias Arena di Veronal etendatavasse Ponchielli ooperisse "La Gioconda". Esinemine kujunes väga menukaks ja pani aluse tema rahvusvahelisele karjäärile.

Itaalias sai Callas üha uusi nõudlikke rolle, nagu Aida (Verdi "Aidas"), Turandot (Puccini "Turandot's") ja Isolde (Wagneri "Tristanis ja Isoldes"), Kundry ("Parsifalis") ja Brünnhilde ("Valküüris", "Siegfriedis" ja "Jumalate hukus"). Ta ei öelnud ära ka koloratuursoprani osadest, nagu Elvira (Rossini "Itaallanna Alžiiris"), Amina (Bellini "Kuutõbises"), Leonora (Verdi "Trubaduuris"), Elvira (Bellini "Puritaanides") jt. Eriti menukalt esines ta bel canto rollides, nagu Gilda (Verdi "Rigoletto"), Violetta (Verdi "La traviata"), Norma (Bellini "Norma"), Paolina (Donizetti "Poliuto"), Anna Bolena (Donizetti "Anna Bolena"), leedi Macbeth (Verdi "Macbeth"), Leonora (Verdi "Trubaduur"), Tosca (Puccini "Tosca") ja Lucia di Lammermoor (Donizetti "Lucia di Lammermoor").

Kuulsuse tipul muuda

 
Maria Callast tervitab Amsterdami publik (1959)

Callase populaarsus kosus tublisti 1949. aastal Veneetsias. Ta pidi esinema Teatro La Fenices Wagneri Brünnhilde ("Valküür") rollis ja õppis hoolikat oma osa, kui samas teatris Elvira ("Puritaanid") rolli esitama pidanud Margherita Carosio haigestus. Dirigent Tullio Serafin ei leidnud nii lühikese ajaga talle sobivat asendajat ning pakkus rolli Callasele. Selle õppimiseks jäi aega kuus päeva. Maria tuli raske ülesandega silmapaistvalt toime ja sai kriitikutelt ülistuskõnesid.

Sealt sai alguse bel canto repertuaari pealetung, mis oli sobivate sopranite puudumisel pärast sõja lõppu harva juhtivate teatrite repertuaaris. Callase karjäär kulges edaspidi valdavalt Verdi, Donizetti, Rossini, Bellini ja Puccini teostest pärit rolle esitades.

Ta oli tol ajal tugevas ülekaalus, kaaludes oma 173-sentimeetrise pikkuse juures üle 91 kilogrammi. Kuid ta tajus 1953. aastal Cherubini ooperis "Medea" nimirolli esitades, et tuleb kiiresti kaalust alla võtta, et näha välja elegantsem. See aidanuks tal veenvamalt esitada ka oma pearolli Normat, mida ta mängis üldse 90 etendusel, ning lemmikrolli, tiisikusse surevat Violettat ("La traviata"). Ta võttis appi oma tugeva tahtejõu ning saavutas kiiresti hilisema elegantse väljanägemise.

Konfliktne isiksus muuda

Maria Callase suhted kolleegide ja eriti teatrijuhtide, aga ka dirigentidega olid sageli pingelised ja keerukad. Väga emotsionaalse ja tööalaselt armukadeda isiksusena esitas ta sageli raskesti täidetavaid või lausa vastuvõetamatuid tingimusi. Ta oli primadonna assoluta või diva ja seda positsiooni demonstreeris ta igal pool ja kõigile. Tema kapriisid olid kurikuulsad. Ta oli intriigimeister nii teatrimajade seinte vahel kui eraelus. Teatrijuhid olid sunnitud diivale maksma iga esinemise eest tänapäevases rahas umbes 6000 dollarit, mis oli tol ajal muinasjutuline honorar, aga jäi võrdluses Luciano Pavarotti aastakümneid hilisemate honoraridega kõvasti alla. Kuid isegi selliste lepinguliste tasude juures polnud ükski impressaario kunagi kindel, kas lauljanna üldse suvatseb lavale tulla.

Sama pingelised ja sageli vaenulikud olid tema suhted kolleegidega, eriti Renata Tebaldiga, keda Callas pidas oma ainsaks rivaaliks ning kes oli samuti rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud sopran. Tebaldi oskas Callasele oma üleolekut näidata suursuguse hoiaku ja kerge muigega. Teatridirektoritel ja impressaariotel oli sageli raske Callasele partnereid leida. Ta sobis kõige paremini kokku Giuseppe di Stefano ja Tito Gobbiga, kes alati täitsid tema nõudmisi. Peaaegu alati oli tohutuid probleeme sobivate kostüümidega, mida tuli korduvalt muuta ja ümber õmmelda.

Probleemid publikuga muuda

Callas sattus korduvalt konflikti publikuga, kuid tuli mis tahes olukorrast reeglina võitjana välja. 1961. aasta detsembris "Medea" etendusel La Scalas polnud ta kõige paremas vormis. Maailma ooperikultuuri ühe tippteatri publik oli aga väga asjatundlik. Tajudes otsekohe kehva rolliesitust, hakkas publik sisistama. Maria ei teinud saali rahulolematusest näiliselt välja, kuni ühe ettekantava aaria tekstis tuli ette sõna crudel ('julm'). Seda sõna tuli laulda kaks korda. Pärast esimest korda jättis ta laulmise katki. Astus ansamblist välja publikule lähemale ning suunas teise crudel'i otse saali. Siis tegi ta uue pausi ning jätkas sõnadega ho dato tutta a te ('ma andsin teile kõik') ja vibutas saali poole rusikat. Publik lõpetas sisistamise ja külvas ta etenduse lõppedes üle marulise tunnustusega.

Callas põhjustas ka 20. sajandi kõige värvikama ooperiskandaali. Jaanuaris 1958 toimus Roomas Bellini "Norma" etendus. Saalis oli Itaalia president ja hulgaliselt teisi prominente. Primadonna hääl polnud korras. Esimene vaatus oli tema jaoks tõeline katastroof. Callas leidis keset etendust võimaluse tagasitõmbumiseks, võttis vaheajal kostüümi seljast ja lahkus teatrist, sõnades: "Selle köhiva ja läkastava saali ees ma ei esine." Roomas ta enam teatrilaval ei esinenudki.

 
Callas kontserdilaval Amsterdami Concertgebouwis

Karjääri hääbumine muuda

1960. aastate alguses tekkisid Callasel tõsised probleemid häälega. Kaasnesid suured pausid lavalises esinemises. Viimane ülesastumine ooperilaval oli 5. juulil 1965. aastal Londoni Covent Gardenis Tosca rollis. Seejärel esines ta veel vaid 1973.–1974. aastal koos Giuseppe di Stefanoga kontserdilaval. 1973. aastal tegutses ta Verdi ooperi "Les vêpres siciliennes" produtsendina.

Callase rikka koloratuuriga ilus hääl oli unikaalse tämbriga, kuid see ei meeldinud kõikidele ooperisõpradele. Ta kasutas oma häält jõuliselt ja paindlikult, kuid tehnika polnud kaugeltki täiuslik. Tema rollide tõlgendusi on peetud briljantseks. Ta oli bel canto osade suur reformija ning Rossini, Bellini, Donizetti ja Verdi ajal paika pandud esitamismaneeri muutja. Iga roll, mille ta oma isikupäraga haaras, sai võrreldes väljakujunenud esitamislahendusega uue näo. Järgnevad lauljate põlvkonnad on tema loodud rolliesituse ülesehituse ja emotsionaalsed rõhuasetused võtnud oma rollitõlgendamistel endastmõistetavalt aluseks.

Callas oli väga viljakas muusikateoste salvestaja: laulis sisse 25 täispikka ooperit, nendest mitu korduvalt eri partneritega. Salvestatud on ka hulk tema esitatud aariaid ja duette ning kontsertesinemisi. Ta oli aktiivne kontsertesineja.

 
Callas Giulia osas Spontini ooperis "La vestale"

Repertuaar muuda

Maria Callase lavarepertuaar oli lai. Ta esines ligi 50 ooperis, kus tema kanda olid valdavalt naispeaosad. Bel canto ja verismo-rollide kõrval esines ta edukalt ka Glucki ja Haydni barokkooperites. Ta esitas korduvalt kontserdilavadel (kuid mitte kordagi teatris) ka Georges Bizet' metsosopranile kirjutatud Carmeni rolli.

 
Oleg Karuvitsi šarž Maria Callasest

Tähtsamad teatrid muuda

  • Metropolitan Opera, New York (1956–58, 1965)
  • Covent Garden, London (1952–1953, 1957–1959, 1964–1965)
  • Teatro alla Scala, Milano (1950–1958)
  • Teatro La Fenice, Veneetsia
  • Teatro della Pergola, Firenze
  • Teatro Comunale, Firenze
  • Deutsche Oper, Berliin
  • Royal Opera House, Edinburgh
  • Lyric Opera, Chicago
  • Arena di Verona
  • Teatro dell'Opera, Rooma
  • Teatro Eliseo, Rooma
  • Teatro Regio, Torino
  • Politeama Rossetti, Trieste
  • Teatro San Carlo, Napoli
  • Palacio de Bellas Artes, México
  • Teatro Colón, Buenos Aires
  • Civic Opera, Dallas
  • Staatsoper, Viin
 
Maria Callase nime kandev allee Pariisis

Isiklikku muuda

Maria Callas oli aastatel 1949–1959 abielus endast 27 aastat vanema Veneetsia tellisetöösturi ja ooperisponsori Giovanni Battista Meneghiniga, kelle perekonnanime lisas abieluaastatel oma nimele, kuid loobus sellest, kui suhted mehega jahtusid. Pärast Meneghinit oli ta üheksa aastat lähedastes suhetes Kreeka laevandusmagnaadi Aristotélis Onásisega. Onassis jättis Maria Callase maha, kui leidis 1968. aastal kaaslaseks Ameerika Ühendriikide presidendi John F. Kennedy lese Jacqueline Kennedy.

Eluloojang muuda

Maria Callas elas elu viimased aastad peaaegu erakuna Pariisis. Ta suri infarkti tagajärjel kõigest 53-aastaselt. Matusetalitus toimus Pariisis Agios Stefanuse (St. Stefani) kreeka õigeusu katedraalis. Ta tuhastatud maised säilmed olid kuni 1979. aasta kevadeni Pariisi Père-Lachaise'i kalmistu kolumbaariumis. Sealt need varastati, kuid toodi hiljem tagasi. Seejärel viidi urn lennukiga Kreekasse ja puistati tuhk Callase soovil Egeuse merre. Père Lachaise'i kalmistu kolumbaariumi seina tühja nišši, kus urn varem asetses, katab mälestusplaat.

 
Maria Callase hauaplaat Pariisi Pére Lachaise'i kalmistul

Tähelepanuväärsed helisalvestised muuda

  • Verdi "Nabucco", dirigent Vittorio Gui, Napoli, 1949
  • Wagneri "Parsifal", dirigent Vittorio Gui, Rooma, 1950
  • Verdi "Aida", dirigent Oliviero de Fabritiis, México, 1951
  • Verdi "Il trovatore", dirigent Tullio Serafin, Napoli, 1951
  • Bellini, "Norma", dirigent Victor de Sabata, Milano, 1952
  • Rossini, "Armida", dirigent Tullio Serafin, Firenze, 1952
  • Verdi, "Macbeth", dirigent Victor de Sabata, Milano, 1952
  • Cherubini, "Medea", dirigent Vittorio Gui, Firenze, 1953
  • Gluck, "Alceste", dirigent Carlo Maria Giulini, Milano, 1954
  • Spontini, "La vestale", dirigent Antonino Votto, Milano, 1954
  • Verdi, "La traviata", dirigent Carlo Maria Giulini, Milano, 1955
  • Puccini, "Madama Butterfly", dirigent Herbert von Karajan, stuudiosalvestis, 1955
  • Verdi, "Aida", dirigent Tullio Serafin, stuudiosalvestis, 1955
  • Donizetti, "Lucia di Lammermoor", dirigent Herbert von Karajan, Berliin, 1955
  • Verdi, "Rigoletto", dirigent Tullio Serafin, stuudiosalvestus, 1955
  • Verdi, "Un ballo in maschera", dirigent Antonino Votto, stuudiosalvestis, 1956
  • Verdi, "Il trovatore", dirigent Herbert von Karajan, stuudiosalvestis, 1956
  • Puccini, "La bohèm", dirigent Antonino Votto, stuudiosalvestus, 1956
  • Bellini, "La sonnambula", dirigent Antonino Votto, stuudiosalvestis, 1957
  • Rossini, "Il barbiere di Siviglia", dirigent Alceo Galliera, stuudiosalvestis, 1957
  • Donizetti, "Anna Bolena", dirigent Gianandrea Gavazzeni, Milano, 1957
  • Puccini, "Turandot", dirigent Tullio Serafin, stuudiosalvestis, 1957
  • Ponchielli, "La Gioconda", dirigent Antonino Votto, stuudiosalvestis, 1959
  • Puccini, "Tosca", dirigent Carlo Felice Cillario, London, 1964
  • Bizet, "Carmen", dirigent Georges Prêtre, stuudiosalvestis, 1964
  • Puccini, "Tosca", dirigent Georges Prêtre, stuudiosalvestis, 1964

Filmid muuda

  • 1968 – "Maria Callas Porträt" (Saksamaa, režissöör Werner Schroeter, portreefilm)
  • 1969 – "Medea" (Itaalia, režissöör Pier Paolo Pasolini, Maria Callas Medea rollis)
  • 1999 – "Der große Bagarozy" / "The Devil and Ms. D" (Saksamaa, režissöör Bernd Eichinger, peaosades Til Schweiger, Corinna Harfouch)
  • 2002 – "Callas Forever" (Itaalia, režissöör Franco Zeffirelli, Callase rollis Fanny Ardant)
  • 2005 – "Callas e Onassis" (Itaalia, režissöör Giorgio Capitani, peaosades Luisa Ranieri, Gérard Darmon)
  • 2014 – "Grace of Monaco" (Prantsusmaa, režissöör Olivier Dahan, Nicole Kidman, Tim Roth, Maria Callase rollis Vega Pas)

Kirjandus muuda

  • Ardoin, John, "The Callas Legacy", New York, 1977
  • Rémy, Pierre-Jean, "Callas, une vie", Parigi, 1997
  • Jellinek, George, "Callas: Portrait of a Prima Donna", New York, 1960
  • Signori, Alfonso, "Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn" (elulooromaan, tlk. Kaia-Leena Lass), Ersen, Tallinn, 2011.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maria_Callas&oldid=6555329"