Mandžukuo
See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) |
Mandžukuo (hiina 满洲国 (lihtsustatud), 滿洲國 (traditsiooniline) Mǎnzhōuguó 'Mandžu riik') oli Jaapanist sõltuv marionettriik Mandžuurias ja Sise-Mongoolia idaosas. Mandžukuo (Manchukuo) iseseisvus kuulutati välja Jaapani toetusel 1932. aastal. Mandžukuo oli Jaapani mõjuvõimu all aastatel 1931–1945 ning de jure oli ta iseseisev riik, kuid tegelikult oli ta täielikult Jaapani poliitilise juhtimise all olev marionettriik.[1]
| Mandžukuo | |
|---|---|
|
| |
|
| |
Pindala: 1 554 000 km²  | |
| Pealinn: Changchun |
Rahvasteliit keeldus Mandžukuod tunnustamast ning seetõttu astus Jaapan 1933. aastal sellest organisatsioonist välja.
Mandžukuo koosnes Mandžuuriast (hiina Dongbei) ja endisest Hiina Jeholi maakonnast. Mandžukuo hõlmas umbes 1 300 000 km², seal elas 34 200 000 inimest, peamiselt hiinlased, aga ka korealased, mandžud, jaapanlased (umbes 870 000) jt. Mandžukuo valitsejaks sai viimane Qingi ehk Mandžu dünastia keiser Pu Yi.
Pealinn Changchun. Suuremad linnad on Harbin, Shenyang (Mukden). Rahaühik oli jüan. Mandžukuol oli punakaskollane lipp, mille ülemine vasakpoolne neljandik oli jagatud horisontaalselt neljaks värviks: punane, sinine, valge ja must.
Tänapäeval pooldab osa mandžusid Mandžuuria vabanemist Hiina võimu alt.
Mandžukuo Jaapani marionettriigina muuda
Mandžuuria Vene-Jaapani sõja (1904–1905) ajal muuda
Louise Youngi[2] sõnul ei peetud Vene-Jaapani sõda mitte Mandžuuria, vaid Korea ülemvõimu pärast, mis oli oluline Jaapani endi saarte kaitsmiseks. Vene-Jaapani sõja (1904–1905) olulisus Mandžuuria vallutamises seisnes selles, et Jaapan sai Portsmouthi rahulepinguga õigused maa-aladele Kirde-Hiinas, millest sai 1931. aastal alguse Mandžuuria vallutamine. Jaapan sai endale Liaodongi poolsaare, mida nimetati Kwantungi liisitud territooriumiks ning venelaste ehitatud Hiina Idaraudtee lõunapoolse jupi, mille Jaapanlased nimetasid ümber Mantetsuks (Lõuna-Mandžuuria raudteeks), millest sai raudteefirma. Mantetsuga kaasnes ka raudteed ümbritsev tsoon. Ülejäänud Mandžuuria jäi veel Hiina võimu alla. Mandžuuria aladel hakkas pärast sõda välja kujunema ka Kwantungi armee.[2]
Mandžuuria vallutamine muuda
Pärast Qingi dünastia langetamist 1911. aastal loodi Hiina Vabariik, seejärel langes Hiina sõjaväelisse ja poliitilisse kriisi. Seda perioodi, eriti pärast Yuan Shikai surma 1916. aastal, kutsutakse Hiinas sõjapealike ajastuks. Kuna Jaapanile oli riigi väikese pindala ja maavarade puuduse tõttu pääs maismaale oluline, kasutati ära Hiina sisepoliitilisi kriise ja tehti koostööd sõjapealik Zhang Zuoliniga, et Jaapani mõjuvõimu maismaal suurendada. Kui Zhang oli sunnitud Jaapani nõuete ja Hiina võimude vahel kompromisse tegema, hakkas ta investeerima ettevõtetesse, mis konkureerisid Jaapani ettevõtete ja Mantetsuga. Seega otsustas Kwantungi armee Zhangi ja Jaapani vahelise koostöö staaži Mandžuuria vallutamiseks ära kasutada. Kwantungi armee korraldas 1928. aastal Zhangile pommiplahvatusega atentaadi, lastes Zhangi vaguni vene pommidega õhku ja jättes sündmuspaigale kolm mõrvatud hiinlast saladokumentidega, lavastades sedakaudu süüdi Hiina rivaalitseva sõjapealiku. Atentaadi lavastamise järel lootis sõjavägi, et Zhangi mõrv ässitab Hiina ja Jaapani vahel sõda, mis annaks Jaapanile võimaluse Mandžuuria okupeerimiseks, kuid Kwantungi armee ei saanud Jaapani valitsuselt sõjaväelist toetust. Plaan kasutada Zhangi petlikku atentaati ettekäändema Mandžuuria vallutamiseks kukkus läbi.[1][2]
1931.–1934. aasta muuda
Kwantungi armee jõudis Mandžuuria vallutamiseni 1931.–1933. aastal läbi mitme vandenõu ja sõjalise konflikti, mida tuntakse nii Mandžuuria kriisi või ka Mukdeni intsidendina. Mandžuuria vallutamine algas 18. septembril 1931, kus korraldati kolonelide Seishiro Itagaki ja Kanji Ishiwara käsul taas pommiplahvatus Mukdeni lähedal oleval raudteel, milles süüdistati Hiina mässajad. Plahvatust kasutati ka seekord ettekäändena Hiinaga sõjalisse konflikti astumiseks. Jaapani valitsus Tokyos, mida juhtis peaminister Wakatsuki Reijiro, ei toetanud Mandžuuria vallutamist Kwantungi armee poolt, kuid sõjavägi tegutses iseseisvalt, kuna Kwantungi sõjaväeüksustes oli juba väljakujunenud tugev Jaapani laienemispoliitikat soosiv ideoloogia. Uus peaminister Inukai Tsuyoshi, kes sai peaministriks 1931. aasta detsembris tunnustas Mandžuuria vallutamist.[1][2]
Mandžukuo (Mandžu riik) kuulutati välja 1932. aasta 18. veebruaril Jaapani toetusel. Eelnevast Changchuni linnast sai pealinn Xinjing (’Uus Pealinn’).[1] Ametlikult olid riigi eesotsas Hiina riigiametnikud ja poliitikud, kuid tegelik võim oli jaapanlastest aseministrite ja riigiametnike käes.[2] Mandžuuria asutati 1932. aastal vabariigina, kuid 1934. aastal pandi riigi etteotsa Pu Yi, kes oli Qingi dünastia viimane valitseja (Qingi dünastia oli mandžude poolt 1644. aastal asutatud). 1934. aastal krooniti Pu Yi Mandžukuo keisriks ja tema nimeks sai Kangde ning Mandžukuost sai keisririik. Jaapan sõlmis Mandžukuo valitsusega vastastikuse kaitse lepingu, mille järgi tagas Kwantungi armee riigi julgeolekut.[1] Jaapani valitsus rakendas Mandžukuos mandžude suveräänsust ja iseseisvust toetavat propagandat ning püüdis nii oma rahvast kui ka ülejäänud maailma veenda, et Mandžukuo on iseseisev riik. Keiser Pu Yi ja tema mandžu juured ning Qingi dünastia olid sobivad vahendid, õigustamaks Mandžukuo iseseisvust.[2]
Mandžukuo kokkuvarisemine muuda
Peaaegu terve Jaapani ülemvõimu ajal Mandžukuos 1931.–1945. aastal jätkusid piirivaidlused Mandžukuo ja Nõukogude Liidu vahel, mis ulatusid tagasi Vene-Jaapani sõja tagusesse aega 20. sajandi algusaastatel.[3] Lisaks piirivaidlustele Nõukogude Liiduga oli Mandžukuo 1937. aastaks Hiina invasiooni peamine lähtepunkt, mis kurnas nii Kwantungi armeed ja Mandžukuo majandust. Jaapani invasioon lõppes vaid osalise eduga Hiina Idarannikul, kus püstitati teisi marionettriike.[1]
Mandžukuo marionettriik langes 1945. aastal. 1945. aasta aprillis keeldus Nõukogude Liit neutraalsuse lepet Jaapaniga uuendamast ja sama aasta 8. augustil kuulutati Jaapanile sõda. Nende sündmustega algas Nõukogude Liidu invasioon Mandžuurias. Arvestades teisi sõjalisi konflikte, mis kurnasid Kwantungi armeed, ennustati Mandžukuo langemist ning Kwantungi armee valmistus Mandžuuuriast allesjäänud vägedega lahkuma. Veel Kwantungi armee kontrolli all olevatele aladele seati üles kaitsepunktid, mis ulatusid Tonghua linnast Korea piiri lähistel läbi Xinjingi pealinna lõuna Mandžuurias Kwantungi poolsaare tipus oleva sadamalinnani. 9. augustil alustas Nõukogude Liit Mandžukuo ründamist ja 12. augustil taandus Kwantungi armee Tonghuasse, jättes terve linna täis Jaapani tsiviilelanikke ilma kaitseta. Mandžukuo lagunemist soodustas ka asjaolu, et Nõukogude väed tegid koostööd Sise-Mongooliaga ja Hiina-meelsete vastupanuliikumistega ning paljud Mandžukuo sõdurid lahkusid Jaapani ridadest ja jätkasid võitlemist kas Hiina või Punaarmee ridades. Vaid vähesed Mandžukuo sõdurid jäid Jaapani vägedele lojaalseks. Jaapani vastupanu kestis 19. augustini, kuni Jaapani-Mandžukuo väed Mandžuuriast kapituleerusid. Jaapani olukorda raskendasid ka 6. ja 9. augustil 1945 Hiroshimat ja Nagasakit tabanud tuumapommid. 2. septembril toimus Jaapani impeeriumi ametlik alistumine, millele järgnes kõigi Jaapani marionettriikide, sealhulgas ka Mandžukuo kokkuvarisemine.[1][2][3][4] Keiser Pu Yi püüdis Jaapanisse põgeneda kuid püüti Punaarmee poolt kinni ning saadeti esialgu Nõukogude kinnipidamislaagrisse ja pärast Hiina revolutsiooni 1949. aastal saadeti ta tagasi Hiina ja paigutati ümberkasvatuslaagrisse, kus ta oli 1959. aastani. Ülejäänud elu veetis ta tagasihoidlikult Pekingis aednikuna.[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Sieradzan, Przemyslaw. 2020. Japanese Puppet State of Manchukuo in Northeast China and its Contemporary Legacy. Saadaval Marszalek-Kawa, Joanna ja Kamila Rezmer-Plotka (toimetajad). Peculiarities of China’s Politics and Culture, 114-139. Torun: Adam Marszałeki kirjastus.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Young, Louise. 1998, esmalt avaldatud 1960. Japan’s Total Empire: MAnchuria and the Culture of Wartime Imperialism. University of California Press: Berkeley, Los Angeles & California.
- ↑ 3,0 3,1 Jowett, Philip. 2004. Rays of the Rising Sun, Vol. 1: China & Manchukuo. Helion & Company Limited.
- ↑ Britannica Entsüklopeedia toimetajad. "Empire of Japan". Britannica. Vaadatud 06.05.2022.