Vikipeedia

Majandusvabadus

Majandusvabadus on inimese õigus ja võimalus tegutseda loovalt viisil, mis parandab nii tema enda kui ka ühiskonna teiste liikmete toimetulekut ja heaolu. Vabaduse nähtus (fenomen) ilmneb vaid ühiskonnas ja turumajanduslikes suhetes teiste inimestega. Seda on nimetatud ka "modernseks vabaduseks" (Benjamin Constant) ja "positiivseks vabaduseks" (Isiah Berlin),

Majandusvabadus põhineb poliitilisel vabadusel (õigus osaleda seadusandlike piirangute kehtestamise protsessis) ning tähendab, et igaühel on õigus sõlmida lepinguid ja teostada tehinguid talle sobiva isikuga ning vahetada oma töö vilju hinnaga, mis tekib vabas turumajanduslikus konkurentsis.

Majandusvabadust piirab ametnike suva, kes lähtudes õigusaktidest keelavad mingid tegevused, väljastavad määratud tegevusvaldkonnas tegutsemist võimaldavaid litsentse ning moonutavad toodete lõpphinda neid erinevalt maksustades. Eriti suur mõju majandusvabadusele on riiklikel dotatsioonidel ja abirahadel, mida makstakse valitud ettevõtjatele, tihti vastutasuna majandusliku või poliitilise toetuse eest. Kuid majandusvabadust piiravad ka eraisikud, kes kontrollivad kapitali ja määravad selle kasutusõiguse eest tasumisele kuuluva summa (maarent, laenuintress) või manipuleerivad hinnamehhanismiga, kasutades ära enda domineerivat või monopoolset positiooni turul.

Majandusvabaduse mõiste märgib arusaama, et igal kodanikul on loomuõigusest tulenev õigus teostada ennast temale sobival viisil, püüelda soovitava eesmärgi poole ja saada osa ühiskonna poolt pakutavatest avalikest teenustest, s.h hariduse, tervishoiu, turvalisuse, sotsiaalkindlustuse, kultuuri jms valdkonnas. Praktikas tähendab see, et ühiskond peab kollektiivselt looma võimalusi, et iga selle liige saaks osa teatud eelnevalt kokkulepitud hüvedest, sõltumata nende maksevõimest – s.t need kulud kaetakse ühiskonna avalikest vahenditest, mis on laekunud kodanike poolt tasutud maksudest. Majandusvabaduse mõiste sisaldab eneses ka maksukohustust, millest saadud tuludega kaetakse riigi poolt osutatud avalikest teenustest tekkiva kulud.

Riikide majandusvabaduse määr 2019. aastal

Riigis valitsevat majandusvabadust mõõdab ja demonstreerib "majandusvabaduse indeks", mida koostab Heritage Foundation ja tutvustab avalikkusele Wall Street Journal.

Teoreetilised käsitlused muuda

Gottfried Wilhelm Leibniz (1646–1716), saksa filosoof eristas vabadust rõhumisest ja orjusest (liberté de droit) vabadusest, mis pakub võimalusi enda olukorda parandada (liberté de fait).[1]

Immanuel Kant (1724–1804); preisi filosoof leidis, et positiivne vabadus tulenes tema arvates negatiivsest vabadusest ning ilmnes inimese võimes ületada oma instinkte ja kehtestadada enesele õiguslikke kohustusi. See annab inimesele moraalse enesemääratluse (autonoomia) õiguse ja poliitilise eneseteostuse vabaduse, mis ilmneb õiguses „mitte alluda seadusega sätestatud kohustustele, mille kehtestamiseks pole ta andnud nõusolekut“.[2]

Jean-Jacques Rousseau (1712–1778), prantsuse filosoof leidis, et isiklikku vabadust on võimalik saavutada vaid osalemise läbi protsessis, mille käigus kogukond sätestab õiguslikud piirangud, mis vastavad „avalikule huvile“. Ta väitis, et: võimuhimust sünnib orjus ja meie enda poolt sõnastatud seadustest sünnib vabadus.[3]

 
Benjamin Constant

Benjamin Constant (1767–1830), šveitsi-prantsuse politoloog ja riigitegelane sõnastas oma vabaduse kontseptsiooni 1819. aastal Pariisi kuninglikus Athenaeumis peetud kõnes „Antiikse ja modernse vabaduse võrdlus“ (De la liberté des Anciens comparée à celle des Modernes). Kuna modernse maailma riikide suurused on kasvanud, siis ei koguta rikkust enam mitte sõdade, vaid kaubanduse läbi, s.t eesmärk on jäänud samaks, kuid meetodid on muutunud. Constant väitis, et „modernses maailmas on inimese eesmärgiks turvalisuse ja isiklike naudingute kindlustamine – nüüd nimetatakse vabaduseks tagatisi, mille riiklikud institutsioonid talle pakuvad“. Kaubandus tähendab tänapäeval „katset saavutada vastastikusel kokkuleppel seda, mida keegi enam vägivalda rakendades ei looda saavutada“. „Kaubandus inspireerib inimesi, kes vajavad isiklikku sõltumatust“.

Antiikaja Ateena, mis oli vana-aja kõige kaubanduslikum linnriik, pakkus oma kodanikele küll kõige suuremaid vabadusi, kuid samal ajal kehtis ka ostrakism (rahvahääletus, millega võidi Ateena kodanikult võtta kodakondsus ja pagendada ta linnast 10. aastaks), mis andis riigile võimu üksikisiku üle. Sellest lähtudes leidis ta, et:

  • Modernse vabaduse esmane tingimus on isiklik sõltumatus;
  • Poliitilise vabaduse saamiseks ei tohi kunagi ohverdada üksikisiku vabadust;
  • Vana-aja vabariiklikud institutsioonid, mis piiravad üksikisiku eneseteostuse vabadust, ei sobi tänapäeva;
  • Inimestel on õigused, mida ühiskond peab austama;
  • Ei tohi soovida tagasi vanu aegu, nüüd peame tahtma vabadusi, mis sobivad tänapäeva;
  • Kuna poliitiline vabadus on muu vabaduse eelduseks, siis on see vältimatu;
  • Poliitiline riigikorraldus peab põhinema esindatusel. Igal inimesel on õigus kaitsta oma huve ja ta ei räägi seejuures kogukonna avalikust huvist.

Constant leidis tsiteerides Tocqueville’t, et tänapäeva inimesed keskenduvad niivõrd palju isiklike huvide saavutamisele, et unustavad osaluse poliitilise võimu teostamisel, jättes sellega otsustusõiguse enda isikliku vabaduse üle teistele.[4] [5]

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770–1831), saksa filosoof esitas oma 182. aastal ilmunud teoses „Õigusfilosoofia elemendid (Grundlinien der Philosophie des Rechts), milles ta käsitles abstraktse õiguse mõistet, väite: „kohustus ei tähenda isiklikku vabaduse piirangut, vaid üksnes abstraktset sundi“, täpsustades veel oma mõtet sõnadega, et „kohustus on meie olemuslik saavutus, positiivse vabaduse võit“.[6]

Friedrich Wilhelm Joseph Schelling (1775–1854), saksa loodusfilosoof leidis, et positiivne vabadus peitub tema jaoks religioossuses, mida ta mõistab etümoloogiliselt seotuna ja ühiskonna poolt peale surutud moraalile vastandudes. Schellingu arvates ilmneb positiivne vabadus vaba tahte ilminguna.[7]

Thomas Hill Green (1836–1882), inglise filosoof ja poliitikategelane uskus, et inimesed on võimelised käituma ka altruistlikult. Otsides inimliku olemise mõtet, keskendus ta isiksusliku inimese mina-teadvusele. Ta jõudis järeldusele, et oma potentsiaali realiseerimiseks peab isiksus teadvustama, kes ta on, ning sellest teadmisest lähtudes otsima viisi, kuidas ta saaks ennast kõige paremini realiseerida. Kui kogukond teab, mida konkreetne inimene on suuteline tegema ja milline on tema tegude mõju keskkonnale, siis on võimalik pakkuda talle ka sobivat kohta ühiskonnas. Olemasolevatest teadmistest lähtuvalt on võimalik sõnastada individualistliku sotsiaalse korra moraalikoodeksit, millele saaksid tugineda riiklikud ja ühiskondlikud institutsioonid. Just nemad peavad looma keskkonna, kus moraali arvestav vabadus saaks realiseeruda.[8]

Erich Fromm (1900–1980), juudi päritolu, Saksamaal sündinud kui Ameerikas ennast teostanud sotsiaal-psühholoog ja filosoof märkis oma raamatus „Hirm vabaduse ees“ (The Fear of Freedom, 1941), et positiivse vabaduseni jõutakse eneseteostuse kaudu – tervikust eraldumise, kuid tasakaalu säilitamise kaudu. Solidaarsust teiste inimestega on võimalik saavutada mõistusliku tegevuse käigus, mitte tavasid järgides ja instinktiivselt käitudes.[9]

Isaiah Berlin (1909–1997), Lätis sündinud, juudi päritolu inglise filosoof uuris oma töödes inimese olemust ja erisusi ja võrdles erinevate ideoloogiate mõju ühiskonna ajaloolisele arengule. Ta hindas kõrgelt pluralismi ja vastustas „ühel tõel“ põhinevaid ideoloogiaid. Eriti teravalt kritiseeris ta oma töödes mõttemudelit, mille järgi igal küsimusel on olemas vaid üks õige vastus. Oma raamatus „Vabaduse kaks kontseptsiooni“ (Two Concepts of Liberty) formuleeris ta positiivse vabaduse mõiste lühidalt mõttega: „Ma olen enda elu peremees“, pikemalt aga järgmiselt: positiivne vabadus märgib inimese õigust osaleda täieõigusliku kodanikuna ühiskondlikus elus, s.t elada inimväärset elu. Positiivseks vabaduseks võib olla näiteks õigus liikuda vabalt, valida elu- ja töökohta, õigus eneseteostusele, usuvabadusele jms.[10]

Charles Taylor (s 1931), Kanada filosoof kirjeldas positiivse vabaduse kontseptsiooni eneseteostuse kaudu, milleks on võimelised vaid need, kes on võitnud oma sisemised himud ja välised hirmud ning võimelised tegutsema oma kõrgemast minast lähtuvate impulssidest lähtudes.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Gottfried Wilhelm Leibniz: Die Philosophischen Schriften, hrsg. v. C. J. Gerhardt. Reprint der Ausgabe Berlin 1890, Hildesheim 1978, Bd. 7, S. 109.
  2. ↑ Immanuel Kant: Grundlegung zur Metaphysik der Sitten, BA 107ff.
  3. ↑ Michael Rosen, Jonathan Wolff, Catriona McKinnon (eds.), Political Thought, Oxford University Press, 1999, p. 63.
  4. ↑ Benjamin Constant. The Liberty of Ancients Compared with that of Moderns. [1]
  5. ↑ Maria Dimova-Cookson. Rethinking positive and negative liberty. Abingdon, Oxon ; New York : Routledge, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3, pp 157–162.
  6. ↑ George Klosko, History of Political Theory: An Introduction: Volume II: Modern (2nd ed.), Oxford University Press, 2013, p. 465
  7. ↑ Friedrich Wilhelm Joseph Schelling: Philosophische Untersuchungen über das Wesen der menschlichen Freiheit, in: SW I, VII, S. 392.
  8. ↑ Maria Dimova-Cookson. Rethinking Positive and Negative Liberty. Routlege, New York, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3
  9. ↑ Erich Fromm, The Fear of Freedom, London: Routledge & Kegan Paul Ltd., 1966, p. 29.
  10. ↑ Maria Dimova-Cookson. Rethinking Positive and Negative Liberty. Routlege, New York, 2020. ISBN: 978-0-415-66551-3
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Majandusvabadus&oldid=5886370"