Vikipeedia

Maiade tsivilisatsioon

Maiade tsivilisatsioon oli Mesoameerikas muistsete maiade seas ligi 2000 aastat kestnud tsivilisatsioon.

Kukulcáni püramiid iidses Chichén Itzá linnas
Maiade tsvilisatsiooni asukoht Mesoameerikas
Paleevaremed Palenques
Tikali varemed

Maiade tsivilisatsioon saavutas silmapaistvaid tulemusi eelkõige hieroglüüfe meenutava kirja, arhitektuuri, matemaatika, kalendri ja astronoomia vallas.

Maiade tsivilisatsioon arenes välja piirkonnas, mis hõlmab Kagu-Mehhikot, kogu Guatemala ja Belize'i ning Hondurase ja El Salvadori läänepoolseid maa-alasid. See piirkond koosneb põhjapoolsetest madalikest koos Yucatáni poolsaarega ja Sierra Madre mäestikust, mis kulgeb Mehhiko Chiapase osariigist üle Guatemala lõunaosa ja seejärel kuni El Salvadori ja Vaikse ookeani poolse tasandiku lõunaosani.

Kahe aastatuhande vältel arenenud, õitsenud ja alla käinud tsivilisatsioon oli maiadele eriomane. Nende voolujooneline kunstistiil ja portreed eristuvad selgelt enamiku tolleaegsetest Kesk-Ameerikas levinud kultuuridest. Guatemala mägismaa kunst eelklassikalisest perioodist võib äravahetamiseni sarnaneda Põhja-Yucatáni kunstiga. Igal pool maiade asualal leidub samatüübilist arhitektuuri ning rituaalseid ja ülikutega seotud esemeid.[1]

Kultuurilisele ühtsusele vaatamata ei moodustunud kunagi ühinenud maiade suurriiki. Kolumbuse-eelne maiade tsivilisatsioon jäi kuni lõpuni jagunenuks paljude väikeriikide vahel. Maiade linnad eristusid üksteisest plaanilise ülesehituse, suuruse, eksistentsi kestuse, poliitilise võimu ja kunstieelistuste poolest. Tsivilisatsiooni haripunktis rääkisid maiad mitut keelt, mille kõnelejad ei saanud üksteisest aru. Hiljem suurenes keelte arv veelgi ning küündis hispaanlaste sissetungi ajal 31-ni.[2]

Ajalugu muuda

Maiade tsivilisatsiooni ajalugu jaguneb kolmeks peamiseks perioodiks: eelklassikaline, klassikaline ja järelklassiline periood.[3] Neile eelnes arhailine periood, mille käigus tekkisid esimesed asustatud külad ja hakkas arenema põllumajandus.[4] Eri perioodide algus- ja lõppaastad võivad olenevalt autorist erineda kuni sajandi võrra.[5]

Eelklassikaline periood (u 2000 e.m.a – 250 m.a.j) muuda

 
Steel Quiriguás

Maiade tsivilisatsioon kujunes välja eelklassikalisel perioodil.[6] Tänapäeva teadlased pole üksmeelel, millisel sajandil tsivilisatsioon tekkis. Muistsete maiade asustuspiirkond Cuello aladel (tänapäeva Belize) on dateeritud radiosüsinikumeetodil aastasse 2600 e.m.a.[7] Soconusco regioonis (tänapäeva Mehhiko lõunaosa) toimus asunduste rajamine umbes 1800. aastal e.m.a. Sellel ajal kasvatasid maiad juba maisi, ube, kõrvitsalisi ja tšillit.[8] Seda perioodi iseloomustab kogukondade jäämine püsipaikseks, keraamika ja põletatud savist kujukesed.[9]

Keskmisel eelklassikalisel perioodil (u 1000–300 e.m.a) hakkasid külad linnadeks kasvama.[10] Nakbe on Guatemala Peténi departemangus kõige varasem hästi dokumenteeritud linn maiade madalmaal,[11] kus suuremad ehitised on dateeritud ligikaudu aastasse 750 e.m.a.[10] Yucatáni poolsaare põhjaosa madalikud asustati laialdaselt keskmisel eelklassikalisel perioodil.[12] Umbes alates 400. aastast e.m.a hakkasid maiadest valitsejad püstitama steele.[13] 3. sajandil e.m.a oli Peténi piirkonnas juba kasutusel maiade hieroglüüfe meenutav kiri.[14] Hilisel eelklassikalisel perioodil (300 e.m.a – 250 m.a.j) kasvas El Mirador 16 ruutkilomeetri suuruseks[15] suurlinnaks ning seal võis elada hinnanguliselt 100 000 – 250 000 inimest[16].

Eelklassikalise perioodi lõpul oli Guatemala mägismaa tähtsaimaks keskuseks kasvanud Kaminaljuyú linn, kus oli enam kui 200 templit, ulatuslik niisutussüsteem ja seal valmistati üle kahe meetri kõrguseid steele.[17] Maiade tsivilisatsioon arenes jõudsalt hilisel eelklassikalisel perioodil, kuid umbes aastatel 150–250 m.a.j varisesid paljud linnad kokku või kahanes nende elanikkond märkimisväärselt. Enamik Vaikse ookeani äärseid maiade linnu jäeti maha umbes aastal 250 m.a.j. Selle kokkuvarisemise põhjus pole teada,[18] arvatavalt võis seda põhjustada sõda võistlevate maiade linnade vahel või loodusõnnetused (põud, vulkaanipurse)[19].

Klassikaline periood (u 250–900 m.a.j) muuda

 
Calakmul oli klassikalise perioodi üheks tähtsamaks linnaks

Klassikaline periood tähistas suurte ehitustööde ja urbanismi tippu, raidkirjade uurendamist monumentidele ning näitas olulist intellektuaalset ja kunstilist arengut, eriti lõunapoolsetes madalikupiirkondades.[20] Klassikalise perioodi maiade poliitiline maastik sarnanes renessansiaegse Itaaliaga või Vana-Kreekaga, kus mitmed linnriigid olid seotud keerulise liitude ja vaenlaste võrgustikuga.[21] Suuremates linnades elas 50 000 – 120 000 elanikku ja need olid seotud tütarlinnadega.[22]

Klassikalise perioodi alguses mõjutas maiade linnasid kauges Mehhiko orus asuv suurlinn Teotihuacán.[23] Aastal 378 m.a.j sekkus Teotihuacán otsustavalt Tikali ja teiste lähedalasuvate linnade siseasjadesse, kõrvaldas võimult nende valitsejaid ja pani valitsema Teotihuacáni poolt toetatud dünastia.[24] Uue dünastia tulek tõi kaasa poliitilise domineerimise perioodi, mil Tikal sai kesk-madalmaade võimsaimaks linnaks.[25]

Tikali suurimaks rivaaliks oli Calakmul – Peténi nõos asuv võimas linn.[26] Tikal ja Calakmul arendasid välja ulatuslikud liitlaste ja vasallide võrgustikud, millega liitunud väiksemad linnad said osa peamise linna prestiižist ja säilitasid rahumeelsed suhted sama võrgustiku teiste liikmetega.[27] Tikal ja Calakmul tegelesid liitlasvõrgustike manööverdamisega üksteise vastu. Klassikalise perioodi eri ajavahemikel saavutas üks või teine neist liitudest oma suure rivaali üle strateegilise võidu, mille tulemuseks olid vastavalt õitsengu või languse perioodid.[28]

Hilisel klassikalisel perioodil saavutas maiade tsivilisatsioon erakordse jõukuse. Vaatamata poliitiliste pingete ja sõdade ajajärgule jõudis maiade kunst ja kultuur haripunkti. Maiad rajasid massiivseid kivilinnu ja kaunistasid need skulptuuridega. Maiade tsivilisatsiooni linnade vahel arenes aktiivne kaubandus. Tuginedes pikale ajaarvestustele, raiusid heal järjel olevad suurlinnad oma ajaloosündmused kivisse suure täpsusega, täiendades neid astroloogiliste raamistikuga (maiad tundsid hästi astronoomiat).[29]

Klassikalise perioodi kollaps muuda

 
Paleevaremed Uxmalis

9. sajandi alguses m.a.j toimus muistsete maiade keskpiirkonnas suur poliitiline kokkuvarisemine, mida iseloomustasid linnade hülgamine, dünastiate lõppemine ja põhjasuunaline aktiivsuse tõus.[23] Ükski üldtunnustatud teooria ei selgita seda kollapsit, kuid tõenäoliselt oli sellel mitmeid üheaegseid põhjuseid, sealhulgas enesehävituslik sõjapidamine, ülerahvastatus, mis põhjustas tõsist keskkonnaseisundi halvenemist, ja põud.[30] Selle perioodi jooksul näitasid suuremat aktiivsust põhjapoolsed linnad Chichén Itzá ja Uxmal.[23] Yucatáni poolsaare põhjaosa suurlinnad olid jätkuvalt asustatud veel pikka aega pärast seda, kui lõunapoolsed madalmaa linnad olid lõpetanud monumentide püstitamise.[31]

Klassikalise perioodi sotsiaalne organisatsioon põhines valitseja rituaalsel võimul, mitte kaubanduse ja toidu jaotamise kesksel kontrollil. See valitsemismudeli struktuur oli muutustele reageerimiseks halvasti struktureeritud, sest valitseja tegevusi piirasid sellised traditsioonilised tegevused nagu ehitus, rituaalid ja sõjapidamine. See ainult süvendas süsteemseid probleeme.[32] 9. ja 10. sajandil tõi see kaasa valitsejate süsteemi kokkuvarisemise. Põhja-Yucatánis asendas ainuvalitsemise ülikutest moodustatud valitsemisnõukogu. Lõuna-Yucatánis ja Kesk-Peténis langesid kuningriigid; Lääne-Peténis ja mõnes muus piirkonnas olid muutused katastroofilised ja põhjustasid linnade kiire rahvaarvu vähenemise.[33] Paari põlvkonna jooksul olid maia tsivilisatsiooni keskosas suured alad täiesti maha jäetud.[34] Pealinnad ja nende teisejärgulised keskused jäeti maha üldjuhul 50–100 aasta jooksul.[22] Üksteise järel lõpetasid linnad kalenderraidkirjadega monumentide valmistamise (viimane pika ajaarvestusega daatum raiuti kivisse Toninás 909. aastal) ja steelide püstitamise, misjärel kolisid uusasunikud mahajäetud kuninglikesse ehitistesse. Mesoameerika kaubateed muutusid ja viisid nüüd Peténist mööda.[35]

Järelklassikaline periood (u 950–1539 m.a.j) muuda

 
Zacuelu varemed Guatemala mägismaal

Sisemaa linnade mahajätmisel koondus elanikkond järelklassikalisel perioodil püsivate veeallikate lähedusse.[36] Erinevalt eelnevatele perioodidele, ei toimunud kiiret mahajäetud maade taasasustamist.[22] Tsivilisatsiooni geograafiline tegevuskese nihkus kesk- ja lõunamadalmaadelt põhjapoolsetele aladele ja mägismaale. Chichén Itzá ja tema Puuci naabrid langesid 11. sajandil järsult ning seda võib pidada klassikalisel perioodil alanud kokkuvarisemise viimaseks episoodiks. Pärast Chichén Itzá langust puudus maiade tsivilisatsioonis domineeriv jõud kuni Mayapáni linna tõusuni 12. sajandil. Kariibi mere ja Mehhiko lahe ranniku lähedal tekkisid uued linnad ning loodi uued kaubandusvõrgud.[37]

 
Mayapáni varemed

Järelklassikalisel perioodil jätkusid muutused, mis olid alanud hilisel klassikalisel perioodil.[38] Guatemala orus asuv suurlinn Kaminaljuyú jäeti maha pärast pea 2000 aastat pidevat asustust.[39] Mägismaa ja Vaikse ookeani ranniku ääres asuvad kergesti ligipääsetavad pikaajaliselt asustatud linnad jäeti maha, ilmselt tänu sõjapidamise levikule. Uued linnad rajati kergemini kaitstavatesse mäetippudele, mida ümbritsesid sügavad orud. Loodusliku maastiku kaitset täiendati mõnikord lisakaitserajatistega (kraavid ja müürid).[39] Üks olulisemaid Guatemala mägismaa linnu oli sel ajal agressiivse K'iche' kuningriigi pealinn Q'umarkaj. Alates Yucatanist kuni Guatemala kõrgustikeni toimus Maia linnriikide valitsemine sageli nõukogu ühisjuhtimise all. Praktikas võis üks nõukogu liige tegutseda kõrgeima valitsejana, samal ajal kui teised liikmed teenisid tema nõustajatena.[40]

Mayapán jäeti maha umbes 1448. aastal pärast poliitilist, sotsiaalset ja keskkonnaalast turbulentsi, mis mitmel moel kordas klassikalise perioodi kokkuvarisemist. Linna hülgamisele järgnesid Yucatáni poolsaarel pikaajaline sõjapidamine, haiguste levik ja loodusõnnetused, mis lõppesid vaid veidi enne kontakti hispaanlastega 1511. aastal.[41] Isegi ilma domineeriva piirkondliku pealinnata teatasid varased Hispaania maadeuurijad jõukatest rannikualadest ja hästi edenevatest turuplatsidest.[37]. Järelklassikalise perioodi ajal jagati Yucatáni poolsaar mitmeks sõltumatuks provintsiks, mis jagasid ühist kultuuri, kuid elasid erinevates sotsiopoliitilistes tingimustes.[42] Hispaania vallutuse eelõhtul domineerisid Guatemala mägismaal mitmed tugevad maiade riigid.[43] K'iche'il oli väike impeerium, mis kattis suure osa Lääne-Guatemala mäestikust ja naabruses asuvast Vaikse ookeani rannikualast. Kuid Hispaania sissetungile eelnenud aastakümnetel oli Kaqchikeli kuningriik pidevalt K'iche kuningriiki välja kurnanud.[44]

Hispaanlaste sissetung (1511–1697) muuda

 
Konkistadoor Pedro de Alvarado

1511. aastal sõitis Kariibi merel Hispaania karavell karile, millest umbes tosin ellujäänut jõudsid Yucatáni rannikule. Nad võeti kinni maia valitseja poolt ja enamik neist ohverdati, kuigi kaks suutsid põgeneda. 1517–1519 uurisid Yucatáni rannikut kolm eraldi Hispaania ekspeditsiooni, kes pidasid maiadega mitmeid lahinguid.[45] Pärast asteekide pealinna Tenochtitlan langemist 1521. aastal hispaanlaste kätte, saatis Hernán Cortés Guatemalasse 180 ratsaväelast, 300 jalaväelast, 4 kahurit ja tuhandeid liitlaseid Kesk-Mehhikost,[46] kes saabusid Pedro de Alvarado juhtimisel Soconuscosse 1523. aastal.[47] K'iche' pealinn Q'umarkaj langes Alvarado vägede kätte 1524. aastal.[48] Varsti pärast seda kutsuti hispaanlased liitlasteks Kaqchikeli pealinna Iximchesse.[49] Head suhted ei jäänud kauaks kestma, kuna hispaanlased nõudsid tribuudiks üha suuremat hulka kulda, mistõttu jäeti linn mõne kuu pärast maha.[50] Sellele järgnes mamide pealinna Zaculeu langemine 1525. aastal.[51] Francisco de Montejo ja tema poeg käivitasid 1527. aastal pika kampaania Yucatáni poolsaare linnriikide vastu ja viisid lõpuks lõpule poolsaare põhjaosa vallutamise 1546. aastal.[52] Seejärel jäid sõltumatuks ainult Peténi madalmaal asuvad maia riigid.[53] 1697. aastal korraldas Martín de Ursúa rünnaku Itza pealinnale Nojpeténile, mis asus Petén-Itzá järve saarel, misjärel viimane sõltumatu maia linn vallutati hispaanlaste poolt.[54]

Ühiskond muuda

Varajasest eelklassikalisest perioodist alates jagunes muistsete maiade ühiskond kaheks: ülikute ja lihtinimeste klassiks. Kuna elanikkond aja jooksul kasvas, spetsialiseerusid ühiskonna eri sektorid järjest enam ja poliitiline organisatsioon muutus üha keerulisemaks.[55] Hilisel klassikalisel perioodil, kui elanikkond oli kasvanud tohutult ja sajad linnad olid ühendatud keerulise poliitilise hierarhiate võrgustikuga, mitmekordistus maiade ühiskonna jõukam osa.[56] Sel ajal võis tekkida keskklass, kuhu kuulusid käsitöölised, madalama astme preestrid ja ametnikud, kaupmehed ja sõdurid. Tavaelanike hulka kuulusid talunikud, sulased, töölised ja orjad.[57] Maad kasutati ühiselt ülikuperekondade või klannide poolt. Sellised klannid pidasid maad sugukonna esivanemate omandiks ning maa ja esivanemate vahelisi sidemeid tugevdati surnud klanniliikmete matmisega oma maale.[58]

Valitsejad muuda

 
Palenque valitseja K'inich Janaab Pakal

Maiade valitsemine keskendus kuninglikule kultuurile, mida väljendati maia kunsti kõigis valdkondades. Kuningas oli kõrgeim valitseja ja tal oli pooljumalik staatus, mis tegi temast vahendaja sureliku ühiskonna ja jumalate vahel. Väga varastel aegadel samastati kuningaid spetsiifiliselt noore maisijumalaga, kelle kingitud mais oli Mesoameerika tsivilisatsiooni alus. Maiade kuninglik pärimisõigus oli patrilineaarne (meesliini pidi). Võim anti üle naissoost valitsejatele vaid juhul, kui meesliini pärijad puudusid ning dünastia oleks vastasel juhul kadunud. Tavaliselt anti võim üle vanimale pojale. Noort printsi nimetati ch'okiks ('nooruk'), kuigi see sõna viitas hiljem aadlikule üldiselt. Kuninglikku pärijat nimetati b'aah ch'okiks ('peanooruk'). Noorte printside lapsepõlves tähistati eri etappide läbimist rituaalidega, millest kõige olulisem oli aadrilaskmise tseremoonia vanuses viis või kuus aastat. Kuigi kuninglikus vereliinis olemine oli tulevasele valitsejale ülimalt tähtis, pidi pärija olema ka edukas sõjajuht, tõestades ennast vangide võtmisega vaenlaste hulgast. Uue kuninga kroonimine oli väga keeruline tseremoonia, mis hõlmas mitmeid eraldi toiminguid nagu istumine jaaguarinahast padjal, inimohverdamine ja kuningliku võimu sümbolite vastuvõtmine. Viimaste hulka kuulusid näiteks nefriidiga peapael, keeruline peakate, mida kaunistasid ketsalisuled, ja valitsejakepp.[59]

Kuningliku õukonna ümber koonduv muistsete maiade poliitiline administratsioon ei olnud olemuselt eriti bürokraatlik. Valitsus oli hierarhiline ja ametlikke ametikohti toetasid aristokraatia kõrgemad liikmed; töötavad ametnikud pälvisid elu jooksul kõrgema ametiastme. Ametnikke nimetati sponsori "omaks" ja see suhe jätkus ka pärast toetaja surma.[60] Maia kuninglik koda oli elav ja dünaamiline poliitiline institutsioon.[61] Maia riikidel polnud universaalset õukondlikku struktuuri, selle asemel moodustas iga linnriik oma struktuuri, mis sobis just selle individuaalse kontekstiga.[62] Mitmeid kuninglikke ja kõrgeid tiitleid on identifitseeritud klassikaliste maia kirjete tõlkimisel. Ajaw on tavaliselt tõlgitud kui "isand" või "kuningas". Varasel klassikalisel perioodil oli ajaw linna valitseja. Hiljem, kasvava sotsiaalse keerukusega ajal, oli ajaw valitseva klassi liige ja suuremal linnal võis eri piirkonnas olla oma ajaw.[63] Ülimad valitsejad eristusid madalamatest valitsejatest eessõnaga k'uhul. K'uhul ajaw oli "jumalik isand", mis algselt piirdus kõige prestiižsemate ja vanemate valitsejaliinide kuningaga.[64] Kalomte oli kuninglik tiitel, mille täpne tähendus ei ole veel dešifreeritud, kuid seda pidasid ainult kõige tugevamate dünastiate kõige võimsamad kuningad. See tähistas ülemisandat või suurt kuningat ja tiitel oli kasutusel ainult klassikalisel perioodil.[65] Hilisel klassikalisel perioodil oli k'uhul ajawi absoluutne võim nõrgenenud ja mitmekesisemaks muutunud poliitilisse süsteemi kaasati rohkem aristokraatiat, mis selleks ajaks võis olla ebaproportsionaalselt laienenud.[66]

Lihtinimesed muuda

Arvatavasti moodustasid lihtinimesed 90% maiade tsivilisatsiooni elanikkonnast, kuid nende kohta on suhteliselt vähe teada. Tavakodanikke kujutati kunstis harva ja tekstides ei mainita neid üldse.[67] Nende majad ehitati üldiselt odavatest materjalidest ja nende jäänuseid on arheoloogilistes kihtides vähe säilinud. Tavainimeste hulk oli lai; see koosnes kõigist, kes ei olnud ülikuna sündinud, ning seepärast kuulusid sinna kõik, alates vaestest põllutöölistest kuni heal järjel olevate käsitööliste ja vähem tähtsate ametnikeni.[68] Tavainimesed tegelesid nii ülikutele (puuvill ja kakao) kui ka oma tarbeks põllukultuuride kasvatamisega ja käsitööriistade (keraamika ja kivitööriistad) valmistamisega.[69] Lihtinimesed võtsid osa sõjategevusest ja võisid end silmapaistvate sõdalastena tõestades saada ohvitserideks.[70] Tavainimesed maksid valitsejatele andamit materiaalselt (nt maisijahu ja ulukiliha) või tööna.[71] On tõenäoline, et erakordsete oskustega ja algatusvõimelised töökad tavainimesed võisid saada maiade ühiskonna mõjukateks liikmeteks.[72] Orjad paiknesid sotsiaalse redeli kõige alumisel pulgal, neid võisid omada nii ülikud kui ka lihtinimesed. Ülikutest sõjavangid üldjuhul ohverdati, ülejäänud sattusid orjusesse. Orjus võis olla ajutine (kuni võla tasumiseni) ja mitte kõikide orjade lapsed ei pärinud vanematelt orjastaatust. Orjadega kaubeldi maiade ühiskonna järelklassikalisel perioodil üsna agaralt.[73]

Sõjapidamine muuda

 
Klassikalise perioodi maia sõdalane keraamilise kujukesena

Maiade maailmas oli sõdimine väga levinud. Sõjalisi kampaaniaid käivitati mitmel põhjusel, sealhulgas kaubateede kontrollimiseks ja andamite kehtestamiseks, rünnakud vangide võtmiseks ja vaenlase riigi täielikuks hävitamiseks. Vähe on teada maiade sõjalise korralduse, logistika või treeningu kohta. Sõjapidamist kujutati klassikalisel perioodil maiade kunstis ning sõdu ja võitusid kirjeldati hieroglüüfilistes kirjades.[74] Kahjuks ei anna raidkirjad teavet sõja põhjuste või selle vormi kohta.[75] 8.–9. sajandil põhjustas intensiivne sõda Lääne-Peténis Petexbatúni järvede piirkonnas kuningriikide kokkuvarisemise.[75] Aguateca kiire mahajätmine selle elanike poolt on andnud harva võimaluse uurida maiade relvade jäänuseid algsel kohal.[76] Aguatecat ründasid tundmatud vaenlased umbes aastal 810, kes tungisid võimsate kaitserajatistega linna ja põletasid maha kuningliku palee. Linna ülikud vangistati või nad põgenesid ning ei pöördunud enam kunagi tagasi. Lähipiirkonna elanikud lahkusid peagi pärast linna vallutamist. See on näide vaenlase intensiivsest sõjategevusest, mille eesmärgiks oli riigi hävitamine, mitte alistamine. Aguatecas tehtud uuringud näitasid, et klassikalise perioodi sõdalased kuulusid peamiselt ühiskonna eliidi hulka.[77]

Juba eelklassikalisest perioodist alates pidi maia linnriigi valitseja näitama ennast erakordse sõjajuhina ja teda kujutati vööl rippuvate trofeepeadega. Klassikalisel perioodil ei ilmunud sedalaadi trofeed enam kuninga vööle. Neid kujutati sageli alandatud sõjavangide ees.[74] Järelklassikalise perioodi lõpuni kujutati riigivalitsejaid sõjajuhtidena. Sõja kaotanud kuningad võidi vangistada, piinata ja ohverdada.[70] Hispaanlased täheldasid, et maia juhid jälgisid vägede liikumist värvilistes raamatutes.[78]

Eduka sõjaretke tulemus võis omada otsest mõju kaotanud riigi poliitikale. Mõningatel juhtudel, nagu Aguateca puhul, hävitati terved linnad ja neid asustatud kunagi uuesti.[79] Teistel juhtudel haarasid võitjad võimu endale, hukates kaotanud valitsejad ja nende perekonnad. Vangistatud ülikud ja nende perekonnad võidi vangistada või ohverdada. Leebeim tulemus kaotajale oli andami maksmise kohustus.[80]

Relvad muuda

 
Viskepuu

Atlatl ehk viskepuu jõudis Teotihuacánist maia piirkonda eelklassikalisel perioodil. Relv kujutas endast umbes poole meetri pikkust puidust pulka, mille ühes otsas oli sälk viskeoda jaoks, teises otsas kaks auku sõrmede tarbeks. Viskepuu abil võis obsidiaanist või kildast otsaga oda heita märksa täpsemalt ja kaks korda tugevamini, kui käest heites. Lihtinimeste tavarelvaks olid puhkpüss, järelklassikalise perioodi lõpus vibu ja nooled. Pilliroost nooltel olid ränikividest või kalahammastest teravad otsikud. Käsivõitluses olid kasutusel väga teravad ränikivist või obsidiaanist teraga nuiad, odad, kirved ja noad.[81]

Kaubandus muuda

 
Obsidiaan ja sellest valmistatud terad

Kaubandusel oli maiade tsivilisatsiooni arengus võtmetähtsusega osa. Tähtsamad linnad kontrollisid enamasti kas elutähtsaid kaupu või kaubateid. Sellised linnad, nagu Kaminaljuyú ja Q'umarkaj Guatemala mägismaal ja Tazumal El Salvadoris kontrollisid juurdepääsu obsidiaanile. Põhja-Yucatáni poolsaare suurlinnad (nt Komchén, Dzibilchaltún, Chunchucmil, Chichén Itzá ja Mayapán[82]) kontrollisid aga soolavälju.[83] Järelklassikalisel perioodil tegelesid maiad ulatusliku orjakaubandusega Mesoameerikas laiemalt.[84]

Maiade kaubateed ulatusid üle Mesoameerika ja isegi kaugemale. Näiteks on maia piirkonnast ca 1600 km kaugusel Mehhiko keskosas asuvas iidses Teotihuacani suurlinnas identifitseeritud eelklassikalise perioodi maiade kaupmeeste kvartal.[85] Mesoameerikas viisid maiade kaubateed eelkõige Kesk-Mehhikosse ja Mehhiko lahe rannikule. Eelklassikalisel perioodil oli Chichén Itzá laiaulatusliku kaubandusvõrgu keskus, mis importis Colombia ja Panama aladelt kohrutatud (külmalt vormitud) kuldkettaid ning türkiisi tänapäeva Los Cerrillose aladelt (New Mexicos). Nii luksuslike kui ka tavaliste kaupade kaugkaubandust kontrollis ilmselt kuninglik perekond. Sissetoodud prestiižkaupu kasutati nii linna valitseja tarbeks kui ka luksuskingitustena vasallide ja liitlaste lojaalsuse kindlustamiseks.[83]

Kaubateedel ei liikunud ainult füüsilised kaubad, vaid need hõlbustasid ka inimeste ja nende ideede liikumist kogu Mesoameerikas.[86] Kaubamarsruutide muutused olid seotud maiade maailma oluliste linnade tõusu ja langusega ning neid on tuvastatud maiade ühiskonna igas suuremas ümberkorraldamises, nagu eelklassikalise perioodi tsivilisatsiooni tõus, üleminek klassikalisele ja klassikalise perioodi kokkuvarisemine.[83] Isegi Hispaania vallutused ei lõpetanud kohe kogu maiade kauplemistegevust;[83] näiteks müüs kontaktperioodil Manche Chʼol prestiižseid põllukultuure, nagu kakao, annaato ja vanill, koloniaalsesse Verapazi.[87]

Kuna muistsetel maiadel puudusid veoloomad, vedasid maismaal inimesed kaupa seljas (kandam seoti vööga üle pea, mis jättis käed vabaks), veeteedel aga kanuudes.[88] Levinud kaupade hulka kuulusid sool, kakaooad, obsidiaan, keraamika ja puuvillast riidetooted.[89] Röstitud kakaoubadest valmistati ülikutest maiadele kuuma šokolaadijooki juba eelklassikalisel perioodil. Samuti kasutati kakaoubasid maksevahendina muude kaupade hankimisel.[90] Madalmaal toodeti soola ja kakaod ning neid vahetati maiade piirkonna siseselt mägismaal leiduva obsidiaani ja nefriidi vastu.[91]

Arhitektuur muuda

 
Lihtinimese elamu

Maiad on jätnud inimkonnale märkimisväärse arhitektuurilise pärandi. Arhailise perioodi teivastest ja õlgedest ehitatud onnidest arenes arhitektuur eelklassikalisel perioodil loodud lubjakivist linnadeni, kuhu oli rajatud püramiid-templid, paleed, rituaalsed kompleksid ning linnaosi ja ehitisi ühendavad sillutatud teed ja trepid. Ehitisi ja väljakuid rajati kindla plaani alusel ning sageli orienteeruti ilmakaarte järgi.[92]

Maiade arhitektuur sisaldab ka erinevaid kunstivorme ja hieroglüüfilisi tekste. Maiade ehitatud müüritise arhitektuur tõendab käsitöö spetsialiseerumist ühiskonnas, tsentraliseeritud organisatsiooni ja poliitilisi vahendeid suure tööjõu mobiliseerimiseks. On hinnatud, et Copánis asuva suure eliitresidentsi ehitamiseks kulus 10 866 inimtööpäeva, samas kui lihtinimese osmiku ehitamiseks kulus 67 tööpäeva. Ülikuresidentsi ehitamisel kulus 65% tööajast kivi tahumisele ja transpordile, 24% aga lubikrohvi valmistamisele ja krohvimisele.[93] Klassikalise perioodi suurlinna Tikali pindala küündis üle 20 ruutkilomeetri, millest südalinn kattis 6 ruutkilomeetrit. Sellise linna ehitamiseks vajalik tööhulk oli tohutu, võttes aega palju miljoneid inimtööpäevi.[94] Kõige suuremad maiade ehituskompleksid rajati eelklassikalisel perioodil.[95]

Maiade arhitektuuri üks eripärasid oli varasemate ehitiste korduvkasutamine uute rajamisel. Uus kompleks võidi rajada täielikult puutumata vana peale. Mõnel juhul rikuti veidi vana ehitist ja krohviti see üle, enne kui see uue sisse müüriti. Kolmanda korduvkasutuse meetodina hävitati vana hoone täielikult või osaliselt ning selle materjali kasutati uue hoone ehitamisel. Korduvkasutus võimaldas tööjõudu kokku hoida 20–40%.[96]

Linnaarhitektuur muuda

 
Comalcalcos kasutatud loomakujutistega põletatud tellised

Maia linnadel on palju ühisjooni, mis eristasid neid muudest Mesoameerika linnadest, kuid keskvõimu puudumine viis juba eelklassikalise perioodi keskel eri piirkondade arhitektuuristiilides ja asulaplaanides märkimisväärse lahknemiseni. Linnade ilmet mõjutasid kohalike valitsejate eelistused ja ehitusmaterjalide kättesaadavus.[97] Lõunapiirkonnas puudus madalmaale iseloomulik lubjakivi, mistõttu kasutati ehitusmaterjalina põhiliselt puitu ja mudatelliseid.[97][98] Kagupiirkonnas leidus seevastu mitut liiki ehituskivi: trahhüüti, liivakivi, marmorit ja kiltkivi.[99] Madalmaades leidus reeglina rikkalikult hästi töödeldavat lubjakivi, mistõttu on selle piirkonna arhitektuur muutunud maia tsivilisatsiooni peamiseks tunnuseks.[97]

Linnad kasvasid ebakorrapäraselt, kui lisandusid uued paleed, templid ja muud hooned.[100] Muistsete maiade linnadel oli tavaliselt tseremoniaalne ja halduskeskus, mida ümbritsesid suured mittekorrapärased elamukompleksid.[100] Linnakeskustes olid pühad religioossed piirkonnad, mis mõnikord eraldati müüridega lähedalasuvatest elamupiirkondadest.[101] Nendes piirkondades olid esindatud püramiid-templid ja muud monumentaalsed ehitised, mis toetasid haldus- või eliitkomplekse. Monumentaalskulptuure rajati valitseva dünastia tegude ülistamiseks. Linnakeskustes olid ka sillutatud väljakud, pühad pallimängu väljakud, turu- ja koolihooned.[102] Sageli viisid linnasüdamest äärelinnadesse 0,5–2,5 m kõrgused kividest muldega sillutatud teed, mis ääristati ümarate kividega ja mille pind kaeti valge lubitsemendiga. Sellised teed võisid kulgeda ka linnade vahel, hõlbustades kaupmeeste ja sõjaväe liikumist.[103]

 
Paleevaremed Sayilis

Muistsete maiade linnade tseremoniaalne keskus asus seal, kus elas valitsev eliit ja kus teostati linna haldusfunktsioone koos usuliste tseremooniatega. See oli ka koht, kuhu linnaelanikud kogunesid avalikuks tegevuseks.[100] Ülikute elamukompleksid hõivasid kesklinna ümber parimat maad, samas kui tavakodanike elukohad olid tseremoniaalsest keskusest kaugemal. Elamuüksused ehitati kiviplatvormide peale, et tõsta neid kõrgemale vihmaperioodidel esinevate üleujutuste veetasemest.[104]

Avalik ühiskondlik tegevus toimus eelkõige sillutatud väljakutel, mitte siseruumides. Väljakud olid ümbritsetud massiivsete ehitiste ja fassaadidekoratsioonidega, mis viitasid nii poliitilisele kui religioossele tegevusele (nt tants, pallimäng või ohverdamine).[105] Enamasti pääses hoonetesse trepi kaudu. Siseruumid olid aga üsna väiksed, mahutades vaid mõne inimese. Elamutes oli üldjuhul siseõu, ülikutel lisaks suuremad terrassid, kuhu võisid koguneda suguvõsa esindajad.[106]

Hilisel eelklassikalisel perioodil võtsid muistsed maiad kasutusele pseudokaare ja rajasid oma ajaloo suuremad ehituskompleksid. Silmapaistvaks insenertehniliseks saavutuseks võib pidada Edzná kanalisüsteemi rajamist, mis nõudis tohutus koguses pinnase teisaldamist. Suurimad ehituskompleksid rajati El Miradori, kus Danta kompleksi pindala hõlmas 9 hektarit ning kerkis kolmel platvormtasandil 70 meetri kõrgusele.[107]

Ehitiste tüübid muuda

 
Tempel Dzibilchaltúnis

Templid ja pühamud muuda

 
Stukkmaske kasutati templifassaadide kaunistamisel

Templid ehitati reeglina asula kõrgemate püramiidide tippu. Esimesed templid olid madalatele muldplatvormidele ehitatud õlgkatusega puidust onnid. Ehituskivi kasutuselevõtu järel ehitati templiseinad kivist. Eelklassikalise perioodil võeti kasutusele astmikvõlv. Templis oli üldjuhul 1–3 ruumi, milles toimus jumaluste austamine. Hilisel järelklassikalisel perioodil asendasid põhjapoolsetel madalmaadel püramiid-templeid madalale platvormile rajatud tagasihoidlikumad üheruumilised pühamud, mida ehitati templitest märksa enam. Neid rajati ka suguvõsa elamukompleksidesse ja muudesse elurajoonidesse.[108]

Paleed ja akropolid muuda

Maia paleed koosnesid paljudest platvormile rajatud ehitistest ja võisid olla nii monumentaalsed, et neid on hakatud kutsuma akropolideks.[106] Paleed ja akropolid asusid üldjuhul asula keskel tähtsamate väljakute ääres. Valitsejate või ülikute elukohaks olevad paleed olid laiale platvormile ehitatud mitmeruumilised struktuurid, mille sees olid mitmed siseõued. Akropol tähistab aga üldisemat hoonetekompleksi, mille paljud ehitised olid rajatud platvormi eri tasanditele. Vertikaalsete püramiid-templitega võrreldes olid paleed pigem horisontaalse planeeringuga.[109]

Palliväljakud muuda

 
Palliväljak Uxmalis

Palliväljakud olid omaseks arhitektuurivormiks pea kogu Mesoameerikale. Varaseim teadaolev maiade palliväljak on dateeritud aastasse 1400 e.m.a ja see asub Soconusco piirkonnas. Hilisemaid väljakuid on leitud üle kogu maiade regiooni põhjapoolsetest madalmaadest kuni Vaikse ookeani rannikuni. Nende rajamine kestis kuni Hispaania vallutusteni. Chichén Itzás asuva suurima väljaku pikkus ületas 150 meetrit. Algselt oli väljak pikikülgedel piiratud kahe valliga, hiljem tekkisid lisaks otsatsoonid ning väljak oli I-kujuline. Väljakud rajati asula madalamatesse kohtadesse või suuremate vertikaalsete ehitiste jalamile. Seda seetõttu, et pallimängurituaalid olid seotud maiade allilmaga ja väljakud pidi tähistama sissepääsu teispoolsusesse.[110]

Platvormid ja püramiidid muuda

Platvormid võisid olla tagasihoidlikud lihtmaja alused kuni kõrgete mitmetasandiliste astmikpüramiidideni, mis kerkisid suuremates linnades tavaliselt üle 30 meetri kõrgusele. El Miradori linnas asuv Danta püramiid ulatub aga 70 meetri kõrgusele. Väga vastupidavad platvormid olid rajatud müüritisena ning kaeti kivide ja lubikrohviga. Enamasti oli platvormi külgede keskel trepp, mis viis hoone sissepääsuni või terrassile.[111]

Observatooriumid ja E-grupid muuda

 
Observatooriumi varemed Chichén Itzás

Hästi astronoomiat tundvad maiad rajasid arvatavasti hooneid tähtede ja planeetide jälgimiseks. Üks selliseid hooneid on Chichén Itzás asuv Caracol.[112]

E-gruppideks kutsutakse madalatele platvormidele rajatud templigruppe, mida võidi kasutada päikesevaatlustel. Eelklassikalisel perioodil ehitama hakatud E-gruppe kasutasid maiad enam kui 1000 aasta kestel ning enim rajati neid madalmaa kesk- ja lõunaosa linnades.[113]

Kunst muuda

 
Puidust nikerdatud kujuke

Maiade kunst on põhiolemuselt valitsejaklassi kunst, mis kirjeldas pea ainult maia eliiti ja nende maailma. Maiade kunst valmis käsitööna erineva vastupidavusega materjalidest, sidudes maiade muistset maailma nende esivanematega. Kuigi säilinud kunst kujutab endast vaid väikest osa kogu maiade loodud kunstist, esindab see suuremat hulka teemasid kui ükskõik millise muu Ameerika mandril levinud kunsti traditsioon.[114] Maia kunstil on palju piirkondlikke stiile ja see on iidses Ameerikas unikaalne jutustava teksti poolest.[115] Parimad säilinud näited maia kunstist on dateeritud hilisesse klassikalisse perioodi.[116]

 
Jaina saarelt leitud keraamiline kujuke

Maiade kiviskulptuur ilmus arheoloogiliste mälestiste hulka täielikult väljaarenenud traditsioonina, mis viitab sellele, et see võib olla kujunenud puuskulptuurist.[117] Puidu biolagunevuse tõttu on maia puuskulptuuri näited peaaegu täielikult kadunud. Vähesed säilinud puidust esemed on kolmemõõtmelised skulptuurid ja hieroglüüfilised bareljeefid.[118] Muistsete maiade linnades on laialdaselt levinud kivist steelid, mis on sageli koos altariks peetava madalama ümara kiviga.[119] Kiviskulptuur toimis ka muudes vormides, nagu näiteks lubjakivist bareljeefid Palenque's ja Piedras Negrases.[120] Yaxchilanis, Dos Pilases, Copánis ja muudes kohtades kaunistati kivist treppe skulptuuridega.[121] Copáni hieroglüüfiline trepp kuulub kõige kauem säilinud maia hieroglüüfilise tekstide hulka, mis koosneb 2200 üksikglüüfist.[122]

Suurimad maia skulptuurid koosnesid stukist valmistatud arhitektuurilistest fassaadidest. Töötlemata vorm paigutati seinale puhta kipsi aluspinnale ja kolmemõõtmeline vorm ehitati väikeste kividega. Lõpuks kaeti see stukiga ja valati valmis vormi; inimkeha vorme modelleeriti kõigepealt krohviga, nende kostüümid lisati hiljem. Viimane stukk-skulptuur värviti eredalt üle.[123] Hilise eelklassikalise perioodi templi fassaadide kaunistamiseks kasutati hiiglaslikke stukkmaske ja sellist kaunistamist jätkati klassikalises perioodis.[124]

Maiadel oli pikk seinamaalingute traditsioon; San Bartolos on välja kaevatud rikkalikke mitmevärvilisi seinamaale, mille dateering ulatub ajavahemikku 300 kuni 200 e.m.a.[125] Seinad olid kaetud krohviga ja siledale viimistlusele värviti polükroomseid kujundeid. Enamik selliseid seinamaale ei ole säilinud, kuid Caracolis, Río Azulis ja Tikalis on välja kaevatud eelklassikalisse perioodi dateeritud hauakambrid, mille seinad on värvitud kreemja, punase ja musta värviga. Parimate säilinud seinamaalingute seas on Bonampakis hilisel klassikalisel perioodil loodud täismõõdus maalide seeria.[126]

 
Nikerdatud kiviese

Ränikivimid ja obsidiaan omasid maia kultuuris suuresti puhtpraktilist eesmärki, kuid paljud leitud tükid on nii peenelt töödeldud, et nende eesmärgiks ei saanud olla kasutamine tööriistadena,[127] vaid pigem omasid nad dekoratiivset või sümboolset tähendust.[128] Ebahariliku kujuga ränikivist, kaltsedonist ja obsidiaanist nikerdatud esemed kuuluvad muistsete maiade parimate kivist kunstiesemete hulka.[129] Neid oli tehniliselt väga raske valmistada,[130] mistõttu pidid käsitöölised töötlemisoskust väga hästi valdama. Suuremad obsidiaanist esemed olid üle 30 cm kõrgused.[128] Kiviesemed kujutavad endast üldiselt inimesi, loomi ja geomeetrilisi vorme, mis on seotud maiade religiooniga.[130] Ekstsentriliste vormide hulka kuuluvad kuusirbid, ristid, maod ja skorpionid.[131] Suurimad ja kõige üksikasjalikumad näited kujutavad mitmeid inimpäid, kusjuures väiksemad pead on mõnikord suuremaga seotud.[132]

Maia tekstiilid on arheoloogilises pärandis väga halvasti esindatud, kuigi võrreldes teiste Kolumbuse-eelsete kultuuridega, nagu näiteks asteegid ja Andide piirkond, on tõenäoline, et need olid kõrge väärtusega esemed.[133] Arheoloogid on leidnud mõned tekstiilijäägid, kuid tekstiilikunsti parimad tõendid on seal, kus nad on esindatud teistes kunstiliikides, nagu seinamaalidel või keraamikal. Sellised sekundaarsed allikad kujutavad maia eliiti, kes on kaunistatud uhkete, tõenäoliselt puuvillast riietega, kuid näidatud on ka jaaguari ja hirvenahkasid.[134]

 
Illustratsioon silindervaasil

Keraamikat on maia kunstiliikidest kõige rohkem säilinud. Maiadel puudus ümmargune voolimisalus, savinõud valmistati rullitud saviribadest või -kamakatest, millele anti kätega soovitud kuju. Savi tembiti enne vormimist vulkaanilise tuhaga.[135] Keraamikat ei glasuuritud, sageli selle pinda pärast põletamist poleeriti[136] või kaeti vaiguga[137]. Keemiliste analüüsidega on välja selgitatud, et värvide viskoossuse tagamiseks segati neid vaiguga (nt kopaalvaiguga). Eri värve saadi mitmesugustest saviliikidest (kollane, sinine, valge kaoliin), söest (must) ja raudoksiididest (rauapunane, kollane ja pruun limoniit). Merikarbis hoitavat värvi kanti keraamikale pintsliga.[137] Kunstilises mõttes võib maiade keraamika tippsaavutuseks pidada hilisel klassikalisel perioodil ülikute tarbeks valmistatud mitmevärvilisi silindervaase ja taldrikuid.[135] Jaina saarel (Põhja-Yucatánis) on järelklassikalise perioodi haudadest välja kaevatud väga peene töötlusega ja täpsete detailidega keraamilised kujukesed, mis on 10–25 cm kõrgused.[138]

Kiri muuda

 
Maia stukkglüüfid
  Pikemalt artiklis Maia hieroglüüfkiri

Maia kiri on Kolumbuse-eelsete Ameerika elanike üks silmapaistvamaid saavutusi.[139] See oli kõrgelt arenenud ja kõige keerulisem kirjasüsteem rohkem kui tosina Mesoameerikas väljakujunenud kirja seas.[140] Varasemad kirjed identifitseeritavas maia kirjas pärinevad Peténi nõost ja on dateeritud ajavahemikku 300–200 e.m.a.[141] Umbes 250. aastaks m.a.j oli maiade kiri muutunud formaliseerunud ja järjepidevaks kirjasüsteemiks.[142]

Hispaania vallutuste järel hävitasid katoliku kiriku misjonärid ja koloniaalametnikud (eriti piiskop Diego de Landa) maia käsikirju kõikjal, kus nad neid leidsid. Tänapäevani on säilinud (mitte kõik tervikuna) vaid neli voldikraamatut ehk nn maia koodeksit: Dresdeni, Madridi, Pariisi ja Grolier' koodeks. Kolm neist toodi 16. sajandi alguses Euroopasse ja on nime saanud raamatukogu järgi, kus neid hoitakse. Grolier' koodeksit hoitakse tänapäeval Mehhikos.[143] Iroonilisel kombel aitas Landa ligi 300 aastat hiljem kaasa maiade kirja dešifreerimisele, sest ta oli 1566. aasta paiku kirja pannud väärtuslikku infot maiade vallutusjärgse kultuuri kohta, kus olid andmed "tähestiku" kohta, mida kasutati hieroglüüfkirja ülesmärkimisel.[144]

 
Maia kirjaga bareljeef

Maia kirjasüsteem (mida sageli nimetatakse hieroglüüfideks pealiskaudsest sarnasusest Vana-Egiptuse kirjaga) [145] kujutab endast foneetilise kirja ja logogrammide kombinatsioone.[146][147] Foneetilised märgid tähistavad vokaalist ja konsonandist koosnevaid silpe, mille kombinatsioonidest loodi sõnad. Logogrammid tähistavad aga terveid sõnu.[148]

Maia kiri oli käibel kuni eurooplaste saabumiseni ning selle kasutamise kõrgaeg oli klassikalisel perioodil.[149] Üle 10 000 üksikteksti on nüüdseks taastatud, enamasti on nad kantud kivist monumentidele, sillustele, steelidele ja keraamikale.[146][147] Kokkuvolditavate raamatute (ehk nn koodeksite) käsikirjad kanti lubjaga kaetud pikkadele paberiribadele, mis valmistati õhukesest viigipuukoorest.[150]

Maia kirja dešifreerimine ja taastamine on olnud pikk ja töömahukas protsess.[151] Esimesed kirjaelemendid dešifreeriti 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, enamasti osad, mis olid seotud numbrite, kalendri ja astronoomiaga.[152] Suur läbimurre saavutati 1950.–1970. aastatel, misjärel hakkas dešifreerimine väga jõudsalt edasi edenema.[153] 20. sajandi lõpuks oli teadlastel võimalik lugeda enamikku maia tekstidest ja töö jätkub selle sisu valgustamiseks.[154][155]

Matemaatika muuda

 
Maia arvud

Sarnaselt teiste Mesoameerika tsivilisatsioonidega kasutasid maiad kahekümnendsüsteemi.[156] Maia arvude aluseks olev kriips-punkti loendussüsteem oli Mesoameerikas kasutusel umbes aastast 1000 e.m.a.[157] Maiad võtsid selle üle hilisel eelklassikalisel perioodil ning lisasid arvudele nulli (esimeste hulgas maailmas).[158] Varasem nulli kasutus on jäädvustatud monumentidele, mis rajati aastal 357 m.a.j.[159] Oma varases kasutuses oli null kohahoidja, mis näitas konkreetse kalendrilise arvu puudumist. Hiljem kujunes see numbriks, mida kasutati arvutamiseks[160] ja hieroglüüfilistes tekstides enam kui tuhande aasta jooksul kuni hispaanlaste sissetungini.[161]

Põhinumbrite süsteem koosneb punktist, mis tähistab ühte ja horisontaalset kriipsu mis tähistab viite.[162] Järelklassikalisel perioodil oli nulliks merikarpi meenutav sümbol, klassikalise perioodil jooksul kasutati nulli tähistamiseks teisi glüüfe.[163] Sümboleid kombineerides võisid maiad kirja panna kõik arvud vahemikus 1–19.[162] Arvude täpne väärtus määrati selle positsiooni järgi ja see suurenes ühes tulbas alt üles. Kahekümnendsüsteemi järgi oli esimese rea kohal asuva teise rea sümbolite väärtus 20, kolmanda rea oma 400 ja neljanda rea oma 8000 korda suurem jne. Sellise arvusüsteemiga sai väga suuri arve väljendada suhteliselt vähese sümbolite hulgaga, mistõttu oli see näiteks palju tõhusam kui Rooma numbrisüsteem.[164]

Kalender muuda

 
Haab'i esimest kuud tähistav glüüf
 
260-päevane kalender Madridi koodeksis
  Pikemalt artiklis Maia kalender

Maia kalendrisüsteem tekkis sarnaselt teiste Mesoameerika rahvaste kalendritega eelklassikalisel perioodil. Ajapikku muutus nende kalender naabrite omast aga palju keerukamaks. Maiad mõõtsid suure täpsusega Kuu ja Päikese tsükleid, kuu- ja päikesevarjutusi ning Marsi ja Veenuse liikumisi. Mõnel juhul olid maiade arvutused täpsemad kui samaväärsed arvutused kaasaegses Vanas Maailmas; näiteks oli maia kalender täpsem kui Juliuse kalender. Maiad kandsid daatumeid raidkirjadele, voldikraamatutesse, maalitud tekstidele, hoonete fassaadidele ja keraamilistele nõudele.[165]

Maia kalender kasutab paralleelselt kolme ajaarvestust: pikka ajaarvestust, 260-päevast püha kalendrit (tzolk'in) ja 365-päevast tavainimeste kalendrit (haab').[166]

Pikk ajaarvestus algas pihta maiade ajaarvamise oletatavast nullpunktist, mille peamiseks ajaühikuks olid k'in (päev). Järgmine ühik oli uinal (20 k'in'i), tun (18 uinal'it ehk 360 päeva), katun (20 tun'i, ehk ligi 20 aastat), ja baktun (20 katun'i ehk ligi 394 aastat).[167] Ki'n tähendas lisaks päevale ka Päikest.[168]

Tzolk'in on Mesoameerika vanim kalender, mille abil toimus ennustamine ja tseremoniaalse elu kajastamine.[169] Tzolk'in tähistas 260-päevast perioodi ja määras paika usulisi tseremooniaid. Tzolk'in jagunes nummerdatud 13-päevasteks nädalateks ja üheks nimeliseks 20-päevaseks nädalaks.[167] Igal selle nädala päeval oli oma kaitsejumaluse nimi. Mõne päeva ja numbri kombinatsioonid ennustasid õnnelikke sündmusi, teised olid aga kurjakuulutavad. Kalendrit kasutavad ennustajad ennustasid lapse saatust tema sünnipäeva positsiooni järgi. Halva tuleviku vältimiseks viidi nimeandmistseremooniad üle õnnelikumatele päevadele.[170]

Haab' oli aluseks agraarkalendrile, mille kuunimedel ja nende rühmadel oli seetõttu seos põllumajandusega.[171] See jagunes 18-ks 20-päevaseks kuuks, vea silumiseks lisasid maiad aga kalendri lõppu veel viis päeva (wayeb).[167] Viis nimetut päeva kalendritsükli lõpus tekitasid Mesoameerikas hirmu, sellel perioodil arvati avanevat värav sureliku maailma ja allilma vahel. Ilma eriliste rituaalideta arvati uusaastatsükkel üldse mitte saabuvat.[172]

 
 
Chichén Itzá varemed

Viited muuda

  1. ↑ Foster (2006), lk 25–26.
  2. ↑ Foster (2006), lk 26.
  3. ↑ Estrada-Belli (2011), lk 1, 3.
  4. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 98. Estrada-Belli (2011), lk 38.
  5. ↑ Demarest (2004), lk 17.
  6. ↑ Estrada-Belli (2011), lk 28.
  7. ↑ Hammond (1976), lk 579–581.
  8. ↑ Drew (1999), lk 6.
  9. ↑ Coe (1999), lk 47.
  10. ↑ 10,0 10,1 Olmedo Vera (1997), lk 26.
  11. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 214.
  12. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 276.
  13. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 182, 197.
  14. ↑ Saturno, Stuart ja Beltrán (2006), lk 1281–1283.
  15. ↑ Olmedo Vera (1997), lk 28.
  16. ↑ "Caribbean Atlantis: A Scientific Analysis, Dr. Phil P. Flambas, 2016". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. november 2017. Vaadatud 14. novembril 2017.
  17. ↑ Foster (2006), lk 72.
  18. ↑ Martin ja Grube (2000), lk 8.
  19. ↑ Foster (2006), lk 78–79.
  20. ↑ Olmedo Vera (1999), lk 81.
  21. ↑ Martin ja Grube (2000), lk 21
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Masson (2012), lk 18237.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Martin ja Grube (2000), lk 9.
  24. ↑ Demarest (2004), lk 218. Estrada-Belli (2011), lk 123–126.
  25. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 324.
  26. ↑ Olmedo Vera (1997), lk 36.
  27. ↑ Foster (2002), lk 133.
  28. ↑ Demarest (2004), lk 224–226.
  29. ↑ Foster (2006), lk 93, 102.
  30. ↑ Coe (1999), lk 151–155.
  31. ↑ Becker (2004), lk 134.
  32. ↑ Demarest (2004), lk 246.
  33. ↑ Demarest (2004), lk 248.
  34. ↑ Martin ja Grube (2000), lk 226.
  35. ↑ Foster (2002), lk 60.
  36. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 613, 616.
  37. ↑ 37,0 37,1 Masson (2012), lk 18238.
  38. ↑ Arroyo (2001), lk 38.
  39. ↑ 39,0 39,1 Sharer ja Traxler (2006), lk 618.
  40. ↑ Foias (2014), lk 100–102.
  41. ↑ Masson ja Peraza Lope (2014).
  42. ↑ Andrews (1984), lk 589.
  43. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 717.
  44. ↑ Restall ja Asselbergs (2007), lk 5.
  45. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 759–760.
  46. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 763. Lovell (2005), lk 58. Matthew (2012), lk 78–79.
  47. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 763.
  48. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 764–765. Recinos (1986), lk 68, 74.
  49. ↑ Schele ja Mathews (1999), lk 297. Guillemín (1965), lk 9.
  50. ↑ Schele ja Mathews (1999), lk 298.
  51. ↑ Recinos (1986), lk 110; Águila Flores (2007), lk 38.
  52. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 766–772.
  53. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 772–773.
  54. ↑ Jones (1998), lk XIX.
  55. ↑ Foster (2002), lk 121.
  56. ↑ Foster (2002), lk 121–122.
  57. ↑ Foster (2002), lk 122.
  58. ↑ Gillespie (2000), lk 470, 473–474.
  59. ↑ Martin ja Grube (2000), lk 14.
  60. ↑ Foias (2014), lk 224.
  61. ↑ Jackson (2013), lk 142, 144.
  62. ↑ Jackson (2013), lk 144.
  63. ↑ D'Arcy Harrison (2003), lk 114.
  64. ↑ Martin ja Grube (2000), lk 17.
  65. ↑ D'Arcy Harrison (2003), lk 114. Martin ja Grube (2000), lk 17.
  66. ↑ Jackson (2013), lk 4–5.
  67. ↑ Foster (2006), lk 186, 190.
  68. ↑ Marcus (2004), lk 277.
  69. ↑ Masson ja Peraza Lope (2004), lk 213.
  70. ↑ 70,0 70,1 Foster (2002), lk 144.
  71. ↑ Foias (2014), lk 161.
  72. ↑ Marcus (2004), lk 255.
  73. ↑ Foster (2006), lk 190.
  74. ↑ 74,0 74,1 Foster (2002), lk 143.
  75. ↑ 75,0 75,1 Aoyama (2005), lk 291.
  76. ↑ Aoyama (2005), lk 292.
  77. ↑ Aoyama (2005), lk 293.
  78. ↑ Webster (2000), lk 66.
  79. ↑ Foias (2014), lk 167–168.
  80. ↑ Foias (2014), lk 168.
  81. ↑ Foster (2006), lk 214.
  82. ↑ Foster (2006), lk 438.
  83. ↑ 83,0 83,1 83,2 83,3 Foster (2002), lk 319.
  84. ↑ Foias (2014), lk 18.
  85. ↑ Foster (2002), lk 322.
  86. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 660.
  87. ↑ Caso Barrera ja Aliphat Fernández (2006), lk 31, 36. Caso Barrera ja Aliphat Fernández (2007), lk 49.
  88. ↑ Foster (2002), lk 323.
  89. ↑ Foster (2002), lk 324.
  90. ↑ "Cacao". www.authenticmaya.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.10.2015. Vaadatud 07.02.2019.
  91. ↑ Foster (2006), lk 437.
  92. ↑ Foster (2006), lk 305.
  93. ↑ Foster (2002), lk 215. Abrams (1994), lk 60, 130.
  94. ↑ Foster (2002), lk 216.
  95. ↑ Foster (2002), lk 216–217.
  96. ↑ Foster (2006), lk 337.
  97. ↑ 97,0 97,1 97,2 Foster (2006), lk 314.
  98. ↑ Foster (2006), lk 335.
  99. ↑ Foster (2006), lk 334.
  100. ↑ 100,0 100,1 100,2 Olmedo Vera (1997), lk 34.
  101. ↑ Schele ja Mathews (1999), lk 23.
  102. ↑ Schele ja Mathews (1999), lk 24.
  103. ↑ Foster (2006), lk 328.
  104. ↑ Olmedo Vera (1997), lk 35.
  105. ↑ Foster (2006), lk 308.
  106. ↑ 106,0 106,1 Foster (2006), lk 309.
  107. ↑ Foster (2006), lk 306.
  108. ↑ Foster (2006), lk 324.
  109. ↑ Foster (2006), lk 325.
  110. ↑ Foster (2006), lk 326–327.
  111. ↑ Foster (2006), lk 327.
  112. ↑ Foster (2006), lk 329.
  113. ↑ Foster (2006), lk 330.
  114. ↑ Miller (1999), lk 10.
  115. ↑ Miller (1999), lk 11.
  116. ↑ Miller (1999), lk 105.
  117. ↑ Miller (1999), lk 78.
  118. ↑ Miller (1999), lk 78–80.
  119. ↑ Miller (1999), lk 9, 80.
  120. ↑ Miller (1999), lk 80–81.
  121. ↑ Miller (1999), lk 80–81. Sharer ja Traxler (2006), lk 340.
  122. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 340.
  123. ↑ Miller (1999), lk 84.
  124. ↑ Estrada-Belli (2011), lk 44, 103–104.
  125. ↑ Saturno, Stuart ja Beltrán (2006), 1281–1282.
  126. ↑ Miller (1999), lk 84–85.
  127. ↑ Miller (1999), lk 83.
  128. ↑ 128,0 128,1 Williams, Josh (2010). "Mississippian and Maya Eccentric Flints". Springfield, Missouri: Board of Governors, Missouri State University. Originaali arhiivikoopia seisuga 02.11.2014. Vaadatud 09.02.2019.
  129. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 45.
  130. ↑ 130,0 130,1 SFU Museum of Archaeology and Ethnology. "Featured Artifacts: Mayan Eccentric Flints". Burnaby, British Columbia, Canada: Simon Fraser University Museum of Archaeology and Ethnology. Originaali arhiivikoopia seisuga 02.11.2014. Vaadatud 31.03.2015.
  131. ↑ Thompson (1990), lk 147.
  132. ↑ Miller (1999), lk 228.
  133. ↑ Miller (1999),lk 86–87.
  134. ↑ Miller (1999), lk 87.
  135. ↑ 135,0 135,1 Foster (2006), lk 431.
  136. ↑ Miller (1999), lk 86.
  137. ↑ 137,0 137,1 Foster (2006), lk 432.
  138. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 378.
  139. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 125.
  140. ↑ Diehl (2004), lk 183.
  141. ↑ Saturno, Stuart ja Beltrán (2006), lk 1282.
  142. ↑ Kettunen ja Helmke (2008), lk 10.
  143. ↑ Foster (2006), lk 407.
  144. ↑ Foster (2006), lk 369.
  145. ↑ Ellsworth Hamann (2008), lk 6–7.
  146. ↑ 146,0 146,1 Kettunen ja Helmke (2008), lk 6.
  147. ↑ 147,0 147,1 Tanaka (2008), lk 30, 53.
  148. ↑ Foster (2006), lk 383.
  149. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 120, 123.
  150. ↑ Foster (2006), lk 406.
  151. ↑ Coe (1994), lk 245–246.
  152. ↑ Sharer ja Traxler (2006), lk 135–136.
  153. ↑ Foster (2002), lk 271–272.
  154. ↑ Macri ja Looper (2003), lk 11.
  155. ↑ Kettunen ja Helmke (2014), lk 9.
  156. ↑ Foster (2002), lk 249.
  157. ↑ Blume (2011), lk 53.
  158. ↑ Blume (2011), lk 53. Sharer ja Traxler (2006), lk 101.
  159. ↑ Justeson (2010), lk 49.
  160. ↑ Justeson (2010), lk 50.
  161. ↑ Justeson (2010), lk 52.
  162. ↑ 162,0 162,1 Foster (2006), lk 347.
  163. ↑ Foster (2002), lk 248. Sharer ja Traxler (2006), lk 101.
  164. ↑ Foster (2006), lk 348.
  165. ↑ Foster (2006), lk 349.
  166. ↑ "The Mayan Calendar". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2012. Vaadatud 11. veebruaril 2019.
  167. ↑ 167,0 167,1 167,2 Heiki Suurkask (21.12.2012). "Valesti mõistetud: Maiade kalendril on veel 63 miljonit aastat varus". forte.delfi.ee. Vaadatud 11.02.2019.
  168. ↑ Foster (2006), lk 358.
  169. ↑ Foster (2006), lk 350.
  170. ↑ Foster (2006), lk 351.
  171. ↑ Foster (2006), lk 352.
  172. ↑ Foster (2006), lk 353.

Kirjandus muuda

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maiade_tsivilisatsioon&oldid=6436648"