Müsteerium (teater)

Müsteerium (inglise keeles mystery play, saksa keeles Mysterienspiel) on teatriajaloos üks kolmest rahvakeelse draama liigist keskaegses Euroopas miraakli ja moralitee kõrval[1].

Püha Apollonia martüüriumi kujutav etendus. Jean Fouquet' illustratsioon Étienne Chevalier' tundideraamatus, Musée Condé, Chantilly. Pildil on näha eri tegevuskohti kujutavate kõrvuti asetsevate lavade rida; vasakul on näha trooniv Jumal ja inglid ning paremal põrgu paharettidega
Pageant-lava stseeniga Chesteri tsüklist. Illustratsioon Thomas Sharpi (1770–1841) kirjutatud traktaadi "A Dissertation on the Pageants or Dramatic Mysteries Anciently Performed at Coventry by the Trading Companies of that City" (1825) frontispissil on joonistatud 15. sajandist pärit kirjeldusi aluseks võttes; stseen esitab vangistatud Jeesust Pilatuse ees koos ülempreestrite Annase ja Kaifasega

Ajaloost muuda

Kujunemine muuda

Müsteerium arenes välja ladinakeelseist liturgilistest draamadest, mida etendasid tavaliselt vaimulikud, ja kujutas piiblist võetud süžeesid nagu maailma loomine, Aadama ja Eeva pattulangemine, Aabeli mõrvamine ja Viimne kohtupäev. 13. sajandi jooksul hakkasid piibliloonäidendeid etendama käsitööliste gildid, sedapuhku rahvakeeles ja enam mitte kirikutes, vaid väljaspool neid. Kirikuseinte vahelt väljumisega leevenesid ranged religioossed ettekirjutused mängule ja nende sakraalne loomus asendus igapäevasemaga, haarates endasse apokrüüfilisi või üldse väljamõeldud elemente. Järk-järgult lisati lugudesse huumorit ja satiiri, mis pilkas arste, sõdureid, kohtunikke ja isegi munki ja preestreid.

Kõrgaeg muuda

Inglismaal korraldati eri süžeed 25–50 näidendist koosnevatesse pikkadesse tsüklitesse. On teada 14. sajandil mängitud kolmepäevane 25 näidendist koosnenud Chesteri tsükkel, mida etendati Issanda Ihu püha puhul ja mis hõlmas Vana Testamendi osi alates loomisloost ja Luciferi langemisest kuni Uues Testamendis Jeesuse sünnini, sealt edasi põgenemisest Egiptusse kuni Jeesuse ristilöömise ning põrgusse laskumiseni kuni ülestõusmiseni, püha vaimu väljavalamiseni ja tsüklit lõpetava viimsepäevakohtuni[2]; sarnast 32 näidendist koosnevat tsüklit esitati 15. sajandi algul Wakefieldis[3]. Prantsusmaal sisaldas üksainus näidend, Arnoul ja Simon Grébani "Apostlite teod" 494 tekstiga rolli, kokku 61 908 värsireaga; seda mängiti osade kaupa 40 päeva.

Müsteeriumi kõrgperioodil olid lavastused mitte ainult väga pikad, vaid ka tehniliselt keerukad. Neid võidi mängida, nagu oli valdavalt kombeks Inglismaal, real pageant-vankritel, millest igal oli koos nii tellingutel asuv lava kui ka lavatagune vajamineva inventari jaoks; vankrit sai ratastel liigutada järgemööda igasse esinemiskohta. Prantsusmaal ja Itaalias mängiti müsteeriume laial, umbes 30-meetrisel laval, millel erinevad esinemiskohad paiknesid reana, nii et paradiis oli lava ühes otsas ja põrgu teises otsas. Maapealsete stseenide kohad olid reastatud nende vahele. Mängudes ei peetud oluliseks aja-, koha- ega tegevuseühtsust; erinevad esinemiskohad võisid kõrvuti etendada tervet rida üksteisest kaugel paiknevaid geograafilisi asukohti ja neis toimuvat. Müsteeriumide juurde kuulus ka keeruline mehaaniline lavatehnika, mitmesugused liigutamis- ja tõstemehhanismid, langluugid ja muud nutikalt väljamõeldud seadmed võimaldasid kujutada lendavaid ingleid, tuld purskavaid koletisi ja põrgust ilmuvaid kuradeid, imelisi muundumisi ja verist vägivalda martüüriumides.

Langus muuda

Müsteeriumide mängimine hääbus paljudes kohtades reformatsiooni tulekuga. Hääbumine hiljemalt 16. sajandi lõpuks oli osalt tingitud ka vormist, milliseks müsteerium arenes: kirik enam müsteeriumietendusi ei toetanud nende irdumise tõttu religioossest suunitlusest, renessansi õpetlased leidsid vähe väärtuslikku müsteeriumide pikkades lohisevates tekstimassiivides ning laiemat publikut hakkas enam paeluma rändavate kutseliste teatritruppide mäng, mis hakkas jõudma Itaaliast mujale Euroopasse. Mõnes protestantlikus riigis, näiteks Inglismaal, kahtlustati müsteeriumietendusi ja miraakleid katoliiklikus propagandas ja tõrjuti neid seepärast.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Mystery play britannica.com
  2. Chester plays britannica.com
  3. Wakefield plays britannica.com