Müra (muusika)
|
See artikkel räägib muusika mõistest; väsitavate ja ebameeldivate helide kohta vaata artiklit Mürareostus; muude tähenduste kohta vaata lehekülge Müra (täpsustus) |
Müra on muusikas heli, mis tekib heliallika korrapäratul võnkumisel. Müra põhiomadused on helivältus, helitugevus ja tämber, kuid puudub üheselt tajutav helikõrgus.
Müra on oluliseks komponendiks paljude muusikainstrumentide tämbri kujunemisel, kuna iga muusikainstrumendi helis on peale põhitooni ehk esimese osaheli ning ülemhelide ehk kõrgemate osahelide ka muusikainstrumendi mängimisel tekkivaid iseloomulikke helisid, näiteks
- õhujoa kahin puhkpillis või kuuldavad klõpsatused klappide avamisel-sulgemisel
- keelpilli poogna ebamäärase või ülemäärase surve korral tekkivad sahinad, kahinad, kriginad või kräginad
- laulja hingamisest või hääleaparaadi teatud ehitusest tulenevad mürad, mis annavad inimhäälele isikupära
- mitmesugused häiringud (distortion) elektrikitarri helis, mis on oluliseks esteetiliseks komponendiks
- paljude löökpillide, näiteks trummi, triangli, gongi, kastanettide poolt tekitatav heli
Sotsiaalkultuuriliselt tingituna on suhtumine mürasse olnud lääne muusikakultuuris tihti välistav või tauniv ning mürale on antud mitmesuguseid hinnanguid: müra on peetud määrmatuks, kontrollimatuks, valjuks, ebamusikaalseks või soovimatuks heliks. Muusika paradigmamuutus 20. sajandi lääne nüüdismuusikas on toonud kaasa müra teadliku kasutuselevõtu ning estetiseerimise.