Mänd (perekond)
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Mänd (Pinus L.) on okaspuude perekond männiliste sugukonnast.
| Mänd | |
|---|---|
 Harilik mänd Pinus sylvestris. Illustratsioon raamatust "Köhler's Medizinal-Pflanzen" | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
 Männi leviala maailmas | |
.jpg)
Perekonnas on umbes 115 liiki, kuigi eri autorite järgi on liikide arv 105–125. Eestis kasvab neist looduslikult ainult harilik mänd, mis on ühtlasi ka kõige laiema areaaliga männiliik maailmas.
Männid on enamasti igihaljad puud, kuid on ka põõsaid.
Enamikul mändidel on suhteliselt pehme, vaigune ja hästi töödeldav puit, mida kasutatakse väga laialdaselt ehitusmaterjalina, postideks, raudteeliipriteks jne, ka mööbli valmistamiseks, kuid vaigususe tõttu veidi vähem paberi valmistamiseks.
Mäenduses on männipuit väga tähtis šahtide toestamisel, sest ta on pikakiuline, vastupidav ja teeb ülekoormuse korral enne purunemist häält, hoiatades niimoodi kaevureid, enne kui ta puruneb.
Laevaehituses on männipuit üks kasutatumaid nii Eestis kui ka teistes Põhjamaades.
Levik muuda
Männid on pärismaised suuremas osas põhjapoolkerast. Levila ulatub metsapiirist Põhja-Norras kuni troopika liivaaladeni.
Euraasias ulatub nende levikuala Portugalist ja Šotimaast idas Venemaa Kaug-Ida, Jaapani ja Filipiinideni, lõunas Aafrika põhjaotsani, Himaalajani ja Kagu-Aasiani. Üks liik (Pinus merkusii) kasvab Sumatral ka pisut lõuna pool ekvaatorit.
Põhja-Ameerikas ulatub mändide levila Arktikast lõunas Nicaragua ja Haiti saareni. Kõige liigirikkamad on Mehhiko ja California.
Sissetoodud männiliike, nagu näiteks kiirjas mänd, istutatakse laialdaselt ka paljudes piirkondades lõunapoolkeral. Uus-Meremaal on see puu eriti kiire kasvuga ja saavutab mõnekümne aastaga raieküpsuse.
Morfoloogia muuda
Männid on igihaljad ja vaigukad.
Enamiku mändide puukoor on tüve alumises osas paks ja vastupidav kergematele metsapõlengutele, tüve ülaosas aga õhuke ja kestendav.
Oksad kasvavad korrapäraste ebamännastena väga tiheda spiraalina, kuigi okste rõngas paistab välja kasvavat ühest kohast. Paljud männid on uninodaalsed, st neil kasvab igal aastal ainult üks niisugune okstemännas (rahvakeeli oksakodarik) sama aasta uue võsu pungadest, teised aga on multinodaalsed, st. neil kasvab igal aastal kaks või enam männast, seda sageli vaid puu nooremas eas.
Oksad, lehed ja käbide kattesoomused kasvavad Fibonacci arvude proportsioonides.
Kevadisi noori võsusid nimetatakse männikasvudeks. Nad on algul heledat värvi ja püstises asendis. Hiljem nad tumenevad ja pöörduvad väljapoole. Männikasvude järgi hindavad metsnikud mullaviljakust ja puude elujõudu.
Okastik muuda
Mändidel on nelja tüüpi okkaid. Seemikutel on algul
- 4–20 idulehte, millele kohe järgnevad
- noorte taimede juveniilsed okkad, mis on 2–6 cm pikkused, üksikud, rohelised või sageli sinakasrohelised ning paiknevad võsul spiraalselt. Kuue kuu kuni viie aasta möödudes asenduvad need
- soomuslehtedega (makroblastidega), mis sarnanevad pungasoomustega ning on väikesed ja pruunid. Neis ei toimu fotosünteesi ja nad paiknevad nagu juveniilsed okkad. Viimane tüüp on
- okkad, mis on rohelised, neis toimub fotosüntees, nad on 2–5 (1–6) okkast koosnevates kobarates (kimpudes), iga kimp kasvab välja väikesest pungast tillukesel võsul soomuslehe kaenlas. Need pungasoomused jäävad sageli kimbule alustupeks, seda just pinus alamperekonna liikidel (kaheokkalised männid). Okkad püsivad olenevalt liigist 1,5–6, harvadel liikidel rohkem aastat. Kui võsu kahjustatakse (näiteks mõni loom sööb seda), siis kahjustusest vahetult allpool paiknevatest uinupungadest kasvab välja uus võsu, mis asendab kaotsiläinud osa.
Okaste arv kimbus on üks männiliike eristav tunnus.
Viieokkalised männid (sealhulgas alamperekond Strobus) on näiteks:
Kolmeokkalised männid on näiteks
Kaheokkalised männid on enamik alamperekonna Pinus liike, näiteks
Käbid muuda
Männid on enamjaolt ühekojalised: isas- ja emaskäbid on samal puul. Mõned liigid on siiski subdiöötsilised: ühel puul on valdavalt, kuid mitte eranditult ühest soost käbid. Sageli on see seotud ka kasvutingimustega. Näiteks kehvades valgustingimustes vireleval harilikul männil arenevad valdavalt isasõied, kuna nende kasvatamine nõuab vähem energiat.
Isaskäbid on väikesed, tavaliselt 1–5 cm pikkused. Nad on puu küljes lühikest aega (tavaliselt kevadel, mõnel liigil ka sügisel) ning kukuvad alla, niipea kui nad on tolmelnud.
Emaskäbidel läheb pärast tolmlemist tavaliselt 1,5–3 aastat küpsemiseks. Viljastumine toimub aasta hiljem. Igal käbil on palju kattesoomuseid, mis paiknevad spiraalselt. Iga viljakandva soomuse küljes on kaks seemet. Käbi aluse ja tipu juures paiknevad soomused on väikesed ja ilma seemneteta. Seemned on enamasti väikesed ja tiivulised ning neid kannab laiali tuul, kuid mõnel liigil on nad suuremad ja ühe jäänuktiivaga või üldse tiivata pähklikesed, lisaks kannavad neid laiali linnud ja pisiimetajad. Küpsed käbid enamasti avanevad ja lasevad seemned välja, kuid mõnel liigil, mille seemneid kannavad laiali linnud (näiteks valgetüveline seedermänd), tulevad seemned välja alles siis, kui lind käbi katki teeb. On ka selliseid mände (näiteks keerdmänd ja hall mänd), mille seemned on käbis varjul, kuni metsatulekahju puu hävitab; seejärel vabaneb tohutu hulk seemneid, et põlenud maa taasasustada.
Käbid on kas tünnikujulised (püramidaalsed või ümarad) või väga saledad ja banaanikujulised (täiskasvanud puudel).
Ökoloogia muuda
Männid kasvavad hästi happelistel muldadel, mõned ka lubjarikastel muldadel, kuid on enamuses vähenõudlikud selle viljakuse suhtes. Samuti taluvad paljud männiliigid põuda ning kuiva ja liivast pinnast.
Üksikud männiliigid, näiteks pigimänd, ajavad pärast metsatulekahjusid võrseid (annavad kännuvõsu). Mõned männiliigid, näiteks piiskopimänd, vajavad efektiivseks uuenemiseks metsatulekahjusid, ning aladel, kus metsatulekahjudega võideldakse, nende populatsioon aeglaselt väheneb.
Mitmed liigid on kohastunud ekstreemsetele kasvutingimustele mägedes ja põhjapiirkondades. Nende seas on kääbus-seedermänd, mis kasvab igikeltsal ja katab hiigelalasid Ida-Siberis, mägimänd, valgetüveline seedermänd ja Balfouri mänd ning rühma Balfourianae liigid ohteline mänd, igimänd ja Balfouri mänd.
Rühm Cembroides (pähklimänd, üheokkaline mänd, neljaokkaline mänd ja teised) ja hulk muid mände, sealhulgas kreeta mänd, on eriti hästi kohastunud kuuma ja kuiva poolkõrbekliimaga.
Seemneid söövad tavaliselt linnud ja oravad. Mõned linnud, sealhulgas mänsak, kašmiiri mänsak ja männi-sininäär, on tähtsad männiseemnete levitajad uutele aladele.
Männiokkaid söövad mõned liblikalised, sealhulgas Thaumetopoea pityocampa, Bupalus piniaria, Panolis flammea ja Odontopera bidentata, samuti pidevkehaliste perekond Neodiprion.
Klassifikatsioon muuda
Männid jaotatakse käbide, seemnete ja lehtede tunnuste järgi kolmeks alamperekonnaks:
- alamperekond Strobus. Käbisoomus ilma sidemeta. Jämetipp terminaalne. Seemnetiivad ühinenud. Üks kinnine juhtkimp lehe kohta;
- alamperekond Ducampopinus. Käbisoomus ilma sidemeta. Jämetipp dorsaalne. Seemnetiivad liigendunud. Üks kinnine juhtkimp lehe kohta;
- alamperekond Pinus. Käbisoomus sidemega. Jämetipp dorsaalne. Seemnetiivad liigendunud. Kaks kinnist juhtkimpu lehe kohta.
Alamperekond Ducampopinus on mitmes suhtes kahe ülejäänud alamperekonna vahepealne ja võib olla nende esivanem. Paljudes klassifikatsioonides paigutatakse see alamperekonna Strobus alla, kuid samahästi võiks selle paigutada alamperekonna Pinus alla, nagu California botaanik J. G. Lemmon 1888. aastal tegigi. Et ta kummagi alla hästi ei sobi, on parem teha see omaette alamperekonnaks.
Üldiselt rõhutatakse käbide, käbisoomuste, seemnete, lehekimpude ja -tuppede morfoloogiat, mistõttu klassifikatsioon on arusaadav ning võimaldab tavaliselt hõlpsat äratundmist üldise välimuse järgi.
Eestikeelse nimetusega männiliikide loend muuda
|
|
Männiliikide loend piirkondade järgi muuda
Vana Maailm muuda
- Euroopa ja Vahemere maade männiliigid (mõne liigi levila ulatub Aasiasse)
|
|
- Aasia männiliigid
|
|
|
Uus Maailm muuda
- Kanada ja USA, välja arvatud võib-olla Mehhiko piiri ääres
|
|
|
- Lõuna-Arizona ja New Mexico, Mehhiko, Kesk-Ameerika (kus kasvab väga palju haruldasi ja reliktseid männiliike, millest mõnda on säilinud vaid üksikud eksemplarid)
|
|
|
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mänd (perekond) |
 |
Vikisõnastiku artikkel: mänd |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mänd |
- M. Diekmann, J.R.Sutherland, D.C.Nowell, F.J.Morales, G.Allard,Pinus Spp, FAO/IPGRI Technical Guidelines for the Safe Movement of Germplasm, No 21, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 08.02.2014) (inglise keeles)