Mägimänd
Mägimänd (Pinus mugo) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv põõsakujuline okaspuu. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).
| Mägimänd | |
|---|---|
 Mägimännid Bucegi mägedes Rumeenias | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Mägimänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus mugo Turra (1765) | |
| Sünonüümid | |
| |
Kirjeldus muuda
Mägimänd kasvab madala hargneva või maapinnal laiuva põõsana 1–3 (5) m kõrguseks.[3]
Okste koor on õhuke, mustjashall või tuhkhall, vanematel puudel plaatjalt lõhenenud.[3]
Võrsed on karvadeta, hallikasmustad kuni punakaspruunid, vagudega. Pungad on munajad, pruunide ja ligihoiduvate soomustega, kaetud valge vaiguga, 6–9 mm pikkused.[3][4]
Okkad on kahekaupa, 3–6 (8) cm pikkused, tumerohelised, sirged või nõrgalt keerdus, püsivad võrsetel 3–6 aastat.[4]
Isasõisikud on umbes 10 mm pikkused, helekollased või oranžikad, emasõisikud on üksikult kuni neljakaupa kobaras, violetjad. Käbid on 2,5–4 cm pikkused ja läbimõõduga 1–2 cm, munajad kuni ümarad, valminult läikivad ja kastanpruunid.[4]
Seemned on 3–4 mm pikkused, mustad, ovaalsed, 7–12 mm pikkuse helepruuni tiivakesega.[3] 1000 seemne mass on 5,5–8,3 g.
Levikuala ja ökoloogia muuda
Mägimänd kasvab peamiselt 1400–2500 (Bulgaarias kuni 2700) m kõrgusel merepinnast, tihti metsade leviku ülemisel piiril. Kagu-Saksamaal ja Lõuna-Poolas laskub mägimänd ka kuni 200 m kõrgusele merepinnast ning kasvab madalates orgudes turvasmuldadel. Looduslik levikuala on jagunenud järgmiste Kesk- ja Kagu-Euroopa mägede vahel:[3]
- Alpid;
- Vogeesid;
- Karpaadid;
- Apenniinid – seal on vaid üks isoleeritud ja väike ala Itaalia territooriumil;
- Balkani poolsaare mäed – hajusad levikualad Sloveenia, Horvaatia, Albaania, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania ja Bulgaaria territooriumil.[3]
Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele, laviinidele (tal on väga painduvad oksad) ning talvekülmadele, taludes miinuskraade kuni –34...–40 °C.[5]
Mägimänd eelistab kasvada valgusküllases kasvukohas, kuid kasvupinnase suhtes pole eriti nõudlik. Ta talub küllalt hästi põuda ning kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, kivistel ja rasketel savimuldadel. Mullad võivad olla nii happelise kui ka aluselise reaktsiooniga ning nende lähtekivimiteks on karbonaatkivimid või silikaatsed mineraalid.[6]
Mägimändi on introdutseeritud laialdaselt Euroopas, Kanadas, USAs, Uus-Meremaal ja Tadžikistanis.[6]
Levilas esineb sademeid aastas keskmiselt 800...2000 mm. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –2...+7 °C. Soojemate kuude keskmised maksimumtemperatuurid tõusevad suvel kuni +8...+17 °C ning külmemate kuude keskmised miinimumtemperatuurid langevad talvel kuni –12...–7 °C.[6]
Mägimänd annab looduslikke hübriide sageli konksmänniga ja hariliku männiga ning harvem soomusmänniga ja musta männiga.[3]
Paljunemine muuda
Mägimänd on ühekojaline taim ning paljuneb seemnetega. Käbikandvus algab päris noorelt, 6–10 aasta vanuselt.[4] Tolmlemine toimub maist kuni juulini sõltuvalt mägimänni kõrgusest merepinnast. Käbid valmivad 15–17 kuud hiljem, tolmlemisele järgneva aasta septembris-oktoobris. Seemned varisevad novembrist kuni kevadeni. Käbid varisevad järk-järgult, ühe kuni kahe aasta jooksul pärast seemnete varisemist. Head seemneaastad korduvad kolme kuni nelja aasta järel.[3]
Kasutamine muuda
Mägimändi kasutatakse laialdaselt tühjade mäenõlvade kindlustamiseks, mida võivad kahjustada erosioon, maalihked ja laviinid. Samuti on ta väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Dekoratiivsest põõsast on aretatud ka väga palju kultivare, millest tuntumad on 'Mughus', 'Pumilio', 'Mops' jm.[6]
Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destilleerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel. Käbisid kasutatakse alkohoolsete destillaatide maitsestamisel.[3][6]
Kasvatamine Eestis muuda
Euroopas populaarne mägimänd toodi Eestisse 19. sajandil ja on siin üsna laialdaselt levinud. Ta pole nõudlik pinnase suhtes ning on meil täiesti külmakindel. Teda leidub peaaegu kõikides meie asulate parkides ja koduaedades. Hiiumaal, Pärnus ja Kloogal kasvatatakse mägimändi mereäärsetel luidetel. Suuremate kogumikena on mägimändi kasvatatud Kubja, Kuusnõmme ja Vigala metskonnas ning Tallinna–Tartu ja Tallinna–Peterburi maantee ääres.[7] Seemned on olnud üsna kõrge kvaliteediga.
Viimastel aastatel on meil kasvavatele mägimändidele liiga teinud punavöötaud, mille laastava mõju all on Eestis veel must mänd (Pinus nigra) ja harilik mänd (Pinus sylvestris).[8]
Viited muuda
- ↑ "Conifer database: Pinus mugo subsp. mugo". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 26.04.2018. Vaadatud 12.02.2013.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus mugo. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 "Pinus mugo". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 26.10.2010.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X.
- ↑ Heldur Sander (2006). "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel". mivana.emu.ee. Eesti Maaülikool. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26.04.2018. Vaadatud 26.10.2010.
- ↑ "Kiirelt leviv punavöötaud suretab Eesti männikuid". www.postimees.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.11.2008. Vaadatud 26.10.2010.
Välislingid muuda
- Mägimänd andmebaasis eElurikkus
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mägimänd |