Mäeküla piimamees
See artikkel räägib raamatust. Filmi kohta vaata artiklit Mäeküla piimamees (film). "Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis ilmus 1916. aastal.
| Mäeküla piimamees | |
|---|---|
| Autor | Eduard Vilde |
| Kaane kujundaja | Oskar Kallis |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | eesti |
| Žanr | romaan |
| Kirjastaja | Mõte |
| Ilmumisaeg | 1916 |
| Lehekülgi | 244 |
| ISBN |
9985202333 (2000. a trükk) |
Realistliku kujutluslaadi ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasemast loomingust ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks.
"Mäeküla piimamehe" käsikiri jõudis Kopenhaagenist Tallinna 1916. aasta jaanuaris ja teos ilmus sama aasta aprillis.[1]
Enamik "Mäeküla piimamehe" tegevuskoha Mäeküla mõisa kohta toodud andmeid vastab omaaegsele Keila kihelkonna Karjaküla mõisale, kust on pärit ka suur osa romaani tegelaste prototüüpe. Selles mõisas töötasid Vilde vanemad ning Vilde ise käis neil korduvalt külas, viibides seal pikemalt aastatel 1882–1883, 1886–1887 ja 1892–1893. Neil aegadel oligi Vilde üksikasjaliselt tutvunud sealse elu ja olustikuga.[1]
Teos on digiteeritud kultuuriministeeriumi toetusprogrammi "Eesti kirjandus" raames.[2]
Sisukokkuvõte muuda
Manduva Mäeküla mõisa vanapoisist härrale Ulrich von Kremerile hakkab silma talumees Tõnu Prillupi noor naine Mari, kes on kohuse ja tava tõttu abiellunud oma õe lesega ja hakanud tema laste kasuemaks. Kremer tunneb Mari järgi himu, kuid talutüdruk lihtsalt ära võrgutada käiks tema saksa-au pihta, niisiis otsustab ta Tõnuga kokku leppida ja pakub talle tulusat piimarentniku talu. Tõnu rõõmustab hea pakkumise üle, teda piinab kadedus jõuka piimamehe Kuru Jaani vastu ja lootus kord endale tolle kombel mõis osta. Tõnu püüab igati Marit veenda, kuid see keeldub ja puikleb. Tõnu jääb lausa haigeks ja sonib sellest, kuidas nad kodust minema aetakse. Viimaks annab tüdinud Mari järele ja hakkab mõisahärra armukeseks. Tõnu saab oma piimamehe-lepingu, Kuru Jaan lastakse lahti. Alles siis märkab ta, et Mari on küps ja ahvatlev naine, kes on aga ta nüüd maha jätnud. Samas pakub piimamehe töö alguse raskustest hoolimata Tõnule suurt rahuldust. Mari pääseb linna käima ning saab endale üht-teist iluasju ja juturaamatuid lubada. Vana mõisniku samm muutub samuti erksamaks ja süda lahkemaks. Aja möödudes muutub aga Tõnu rahutuks ja teda vaevab armukadedus, ta tunnistab mõisnikule, et on olnud suur siga. Ka äri läheb kehvasti; Tõnu hakkab viina võtma. Kord, kui ta purjus peaga koju tuleb, tekib tal tõsine vastasseis Mariga, keda ta püüab keelata linna minemast ja kes talle kõrvakiilu annab, öeldes, et täidab lepingut. Mari tunneb tõmmet hoopis noore sepa Juhani poole. Kord linnast tulles külmub Tõnu purjus peaga rekke. Maril käib mitu kosilast, sealhulgas Juhan, kes aga Mari kui ihaldusväärse positsioonika lese kõrval ennast enam vabalt ei tunne. Mari kihutab ta minema kui argpüksi. Mari läheb koos lastega mõisahärrale kadrisanti mängima ja teatab, et läheb iseseisvalt ära linna ning jätab oma saksast armukese.
Ulrich von Kremeri kuju sümboliseerib baltisaksa aadli allakäiku ja viljatust ning soovi vanade privileegide külge klammerduda. Tõnu Prillup on lihtne talumees, kelle elus on esikohal materiaalsed asjad ja kes ei oska oma tunnetes selgust saada. Mari on elava fantaasiaga, kuid kinnine ja isepäine naine, kes ei ava teistele oma tegude motiive.
Film muuda
1965. aastal valmis romaani ainetel Tallinnfilmis režissöör Leida Laiuse käe all mängufilm "Mäeküla piimamees".
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eduard Vilde, Mäeküla piimamees (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955), lk 188
- ↑ "Uus ports kirjandusklassikat vormiti e-raamatuteks". Postimees. 17. detsember 2014. Vaadatud 13. märtsil 2015.
Kirjandus muuda
- Daniel Palgi, "Eduard Vilde "Mäeküla piimamehe" stiil", Akadeemiline Kirjandusühing, Tartu 1929, 136 lk
- Karl Mihkla, "Eduard Vilde "Mäeküla piimamehe" genees" – Eesti Kirjandus 1933, nr 9, lk 425–436 ja nr 10, lk 493–499
- Nigol Andresen, "Eduard Vilde "Mäeküla piimamehe" mõistmiseks" – Looming 1947, nr 4, lk 437–462
- Helene Siimisker, "Ühest mõistatuslikuks peetavast kujust" (mõtteid "Mäeküla piimamehe" uustrüki puhul") – Looming 1956, nr 4, lk 507–514
- Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 238–242, autor Villem Alttoa
- Ene-Reet Soovik, "Mäeküla piimanaine: meie oma Hollywood" (naine "Mäeküla piimamehes") – Vikerkaar 2005, nr 1/2, lk 146–152
- Jaanus Vaiksoo, ""Eduard Vilde ja "Mäeküla piimamees"" – järelsõna väljaandele: E. Vilde, "Mäeküla piimamees", Avita, Tallinn 2000, lk 165–190; ISBN 9985202333
- Arne Merilai, "Eduard Vilde Mäeküla piimamehe erootika" – kogumikus "Igihaljas Vilde. Artikleid 2005–2009", koostaja Livia Viitol, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 2009, lk 26–51; ISBN 9789985954485; ka Arne Merilai raamatus "Vokimeister. Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011", Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 237–261; ISBN 9789949198955
Välislingid muuda
 |
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: Mäeküla piimamees |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mäeküla piimamees |
- Jaanus Vaiksoo, "Tundmatu Vilde ja tuntud Vilde" – Eesti Päevaleht / Arkaadia 21. aprill 2006, lk 17
- Elo Lindsalu, "Kes on Eesti Nora?" ("Mäeküla piimamehe" ja Henrik Ibseni "Nukumaja" võrdlus) – Sirp 18. august 2006, lk 13
- Mäeküla piimamees digiarhiivis DIGAR