Vikipeedia

Luksemburgi suurhertsoglik perekond

Luksemburgi suurhertsoglik perekond on perekond, mis kuulub Luksemburgi-Nassau valitsejasuguvõssa. Päritav suurhertsogi tiitel kinnitati pärast 1815. aasta Viini kongressi. Tõeline suveräänsus saavutati 1839. aasta Londoni lepinguga.

Luksemburgi suurhertsoglik perekond

1783. aasta Nassau valitsejasuguvõsa perepaktiga kinnitati, et suurhertsogi tiitli pärib Nassau-Wilburgi haru kuni meesliini väljasuremiseni Orange-Nassau harus. Kui Madalmaade Willem III suri ilma meesjäreltuljateta, päris suurhertsogi tiitli Nassau hertsog Adolphe. Kui Willem III vanim tütar Wilhelmina päris Madalmaade trooni, lõppes personaalunioon Luksemburgi ja Madalmaade vahel.[1]

Luksemburg on tänapäeval maailmas ainuke suurhertsogiriik.[2] 2000. aastast on Luksemburgi suurhertsog Henri.

Ajalugu muuda

Luksemburgi dünastia rajamine muuda

963. aastal lasi krahv Siegfried ehitada endale lossi, mis andis nime Luksemburgi pealinnale ja hiljem riigile. Luksemburgi dünastia algusajaks loetaksegi 963. aastat ja selle rajajaks Siegfriedi. Siegfried kuulus Maasi-Moseli piirkonna suursugusesse perekonda, kuid ta ei olnud veel krahvitiitlit. Esimene Luksemburgi dünastiasse kuulunud krahv oli Siegfriedi lapselapselaps Konrad I. Esimene Luksemburgi krahvide liin suri välja koos Konrad II-ga.[3]

Luksemburgide sünni- ja hiilgeajaks peetakse keskaega, mil Luksemburgi dünastia neljal liikmel õnnestus saada Püha Rooma keisririigi troon.[4]

Luksemburgid kuni 1815. aasta kongressini muuda

Enne 1815. aasta iseseisvumist oli Luksemburgi territoorium mitme dünastia võimu all.

Luksemburgi dünastia tuli uuesti pildile Luksemburg-Namuri nime all ajal, kui keiser Konrad III andis Namuri Henryle (Heinrich IV, Heinrich Pime (1136–1196)) Luksemburgi maakonna. Sellega seoses läks Luksemburg üle Saksa-Rooma keisririigi võimu alla.[3] Heinrich IV oli Namuri ja Luksemburgi krahv. Ta abiellus 1157. aastal Laurette d'Alsace'iga, abielu lahutati 1163. aastal; 1171. aastal abiellus ta Agnes von Gelderniga.

Henry IV ja Agnes von Gelderni ainus tütar Ermesinde abiellus krahv Theobald I von Bariga (1196–1214), kes pidas Otto von Burgundiga läbirääkimisi, et see Luksemburgi krahvkonnast loobuks. Läbirääkimiste tulemusel sai Ermesindest Luksemburgi krahvinna. Theobald suri 13. veebruaril 1214 ja 27-aastane Ermesinde abiellus mais 1214 Limburgi hertsogi Walram IV-ga (* ~1175, † 1226). Walram IV surma järel 1226. aastal valitses Ermesinde 1247. aastani, kui krahviks sai Ermesinde ja Walram IV poeg Heinrich V, kelle valitsusajast (1247. aastast) algas Luksemburgi-Limburgide aeg, sai alguse Luksemburgi-Limburgi dünastia.[3]

Kui 1288. aastal sai Heinrich V poeg Heinrich VI Worringeni lahingus surma, nimetati Luksemburgi krahviks Heinrich VII. Heinrich V järeltulija Heinrich VII ajal tõusid Luksemburgi krahvid esimest korda Euroopa kõrgematele võimupositsioonidele. Heinrich VII valisid kuurvürstid 1308. aastal roomlaste kuningaks keisriks (Rex Romanorum).[5] 1312. aastal kroonis paavsti legaat Heinrich VII Rooma keisriks.

Pärast Heinrich VII valitsusaega päris Luksemburgi trooni veel kolm Luksemburgi dünastia liiget, neist kaks krooniti ka keisriks: Karl IV(1346–1378), Wenzel (1376–1400) ja Sigismund (1410–1437) 1354. aastal nimetas Karl IV Luksemburgi krahvkonna ümber hertsogkonnaks. Luksemburgide dünastia ekspansiooni tippaeg oli 1364. aastal, mil omastati Chiny krahvkond. Luksemburgid ei olnud kunagi varem omanud nii suuri maavaldusi.

Luksemburgi dünastia suri välja 1437. aastal Luksemburgi hertsogi, keiser Sigismundi surmaga. Tema tütar Elisabeth oli viimane Luksemburgidest hertsoginna, kes müüs Luksemburgi hertsogkonna 1441. aastal Burgundia hertsogkonnale. Kui Philippe Hea oli ostuhinna tasunud, läks Luksemburg 1444. aastal Burgundia Madalmaade koosseisu. Burgundia režiim tugevdas Prantsusmaa mõju Luksemburgile ning prantsuse keel muutus domineerivaks.

1714. aastal langes Luksemburg Austria Habsburgide võimu alla, mis sai lõpu 1795. aastal.[6]

Suurhertsogriik muuda

Pärast Napoleoni kaotust Leipzigis 1813. aastal soovis Luksemburgi rahvas Habsburgide naasmist, ent 1815. aastal sätestati Orange-Nassau dünastia. Selle tulemusena sai võimule Orange-Nassau Willem I ja Luksemburg kinnitati suurhertsogriigiks. Willem I asus troonile kui esimene Luksemburgi hertsog. Willem I ei kohelnud Luksemburgi iseseisva riigina, vaid kui enda provintsi. Talle heideti ette, et tal puudus igasugune poliitiline huvi Luksemburgi vastu.[7]

Järgmine troonil oli Willem I poeg Willem II. Tema valitsemine jäi küll lühikeseks (1840–1849), kuid oli täis reforme.[8] Willem II on kirjeldatud kui liberaalset kuningat, kes pani aluse Luksemburgi demokraatlikele institutsioonidele.[9] Tema poeg Willem III valitses aastatel 1849–1890.[8]

Willem III ei olnud meessoost järeltulijaid ja pärast tema surma 1890. aastal läks troon Nassau hertsogile Adolphe'ile. Samal ajal päris Willem III tütar Wilhelmina Madalmaade trooni ja Luksemburgi ja Madalmaade personaalunioon sai lõpu.[8]

Suurhertsog Adolphe (1817–1905) eelistas elada Hohenburgi lossis Baierimaal ja jättis poliitilised otsused Paul Eyschenile.[8]

Luksemburgid 20. sajandil muuda

Adolphe'i vanem poeg Wilhelm IV päris trooni 1905. aastal. Ta suri ilma meessoost järglasteta 1912. aastal.[10] Tema vanim tütar printsess Marie-Adélaïde päris 10. juulil 1907 Luksemburgi trooni. Ta oli pärast John Pimedat, pärast 1296. aastat esimene Luksemburgi valitseja, kes oli sündinud Luksemburgi territooriumil. 2. augustil 1914 okupeerisid sakslased Luksemburgi. Suurhertsoginna saksalembesus tekitas pingeid ja pidi 1919. aastal poliitilise surve tõttu troonist loobuma.[10] Tema asemel sai valitsejaks tema õde Charlotte.[10]

Suurhertsoginna Charlotte vanim poeg Jean sündis 1921. aastal. 10. mail 1940 põgenes pere Saksa okupatsiooni eest Londonisse. 1945. aastal naasis Jean Luksemburgi.[11] Charlottest sai Luksemburgi rahvusliku ühtsuse sümbol. 1964. aastal loobus ta troonist Jeani kasuks. Jean oli Luksemburgi suurhertsog aastatel 1964–2000. Aastal 2000 loobus ta troonist oma vanima poja Henri kasuks.

Troonijärglus muuda

Troonijärglust kinnitavad lepingud muuda

Luksemburgi põhiseaduse artikli 3 kohaselt kuulub Luksemburgi suurhertsogi tiitel pärilikult Nassau perele. See on vastavuses mitme eri ajal sõlmitud lepinguga. 1783. aastal sõlmiti Nassau Pere Pakt, mille esimene osa iseloomustab pere sõltumatut omandit ja teine osa kinnitab troonipärimise korra. Lepingu järgi päritakse troon läbi pere otsese meesliini, naised on välistatud. Otsese meespärija puudumise korral pärib trooni meesjäreltulija valitsejasuguvõsa teisest harust. Kui meesjäreltulijad puuduvad täielikult, pärib trooni valitseva dünastia esmasündinud naissoost järeltulija.[12]

Viini kongressi lõppakt 1815. aastal kinnitas Luksemburgi suurhertsogiriigi pärimise järjekorra mõlema Luksemburgi valitsejasuguvõsa haru vahel. Kongressil anti igaveseks üle troonipärimisõigus Madalmaade kuningale ja Orange-Nassau printsile Willem I-le ja tema järeltulijatele.[13]

1867. aasta Londoni leping kinnitas uuesti Orange-Nassau valitsejasuguvõsa õiguse suurhertsogiriigi troonile, seoses Napoleon III üritusega Luksemburg enda võimu alla haarata.[14]

1907. aasta Pere Statuut võimaldas ka naisliini pärijatel otseselt võimule saada. Kuue tütre isa Wilhem IV soovis, et tema tütred saaksid olla otsesed troonipärijad, mistõttu statuut kinnitas, et printsessid pärivad trooni vastavalt esmasünniõigusele, kuid eelistatuks jääb alati meesliin. Uueks troonipärijaks sai printsess Marie-Adélaïde.[14]

Meesliini eelistuse kaotamine muuda

20. juunil 2011 kinnitas suurhertsog Henri troonipärimisele täieliku esmasünniõiguse, kaotades meesliini eelistuse. Alates 2011. aastast on igal seaduslikust abielust sündinud naisjäreltulijal Luksemburg-Nassau valitsejasuguvõsast õigus troonile vastavalt vanemusjärjekorrale ja esmasünniõigusele, nagu on sätestatud põhiseaduse artiklis 3.[15]

Luksemburgi valitsejasuguvõsa liikmed muuda

 
Suurherstog Henri (vasakul) ja suurhertsoginna Maria Teresa (paremal)

Luksemburgi suurhertsog on 7. oktoobrist 2000 Henri, kes on sündinud 16. aprillil 1955. Ta on suurhertsog Jeani ja suurhertsoginna Joséphine-Charlotte'i vanim poeg. Ta on 14. veebruarist 1981 abielus suurhertsoginna Maria Teresaga (sündinud 22. märtsil 1956 Kuubal). Neil on 5 last:

  • prints Guillaume (sündinud 11. novembril 1981) – kuningliku paari vanim laps. Abielus krahvinna Stéphaniega;
  • prints Félix (sündinud 3. juunil 1984) – abielus printsess Clairega. Neil on kaks last, printsess Amalia ja prints Liam;
  • prints Louis (sündinud 3. augustil 1986) – oli abielus printsess Tessyga aastatel 2006–2017. Paaril on kaks last: prints Gabriel ja prints Noah;
  • printsess Alexandra (sündinud 16. veebruaril 1991);
  • prints Sébastien (sündinud 16. aprillil 1992).

Suurhertsog Henri isa suurhertsog Jean (sündinud 5. jaanuaril 1921) oli Luksemburgi suurhertsog aastatel 1964–2000.

Printsess Marie-Astrid (sündinud 17. veebruaril 1954) on suurhertsog Henri vanim õde. Abielus Austria ertshertsog Carl Christianiga. Paaril on viis last:

  • printsess Marie-Christine (sündinud 31. juuli 1983)
  • prints Imre (sündinud 8. detsember 1985)
  • prints Christophe (sündinud 2. veebruar 1988)
  • prints Alexander (sündinud 26. september 1990)
  • prints Gabriella (sündinud 26. märts 1994)

Prints Jean (sündinud 15. mail 1957) on printsess Margaretha kaksikvend. Abielus krahvinna Helenega. Neil on neli last:

  • krahvinna Marie-Gabrielle (sündinud 8. detsembril 1986)
  • krahv Constantin (sündinud 22. juulil 1988)
  • krahv Wenceslas (sündinud 17. novembril 1990)
  • krahv Carl-Johan (sündinud 15. augustil 1992)

Printsess Margaretha (sündinud 15. mail 1957) on abielus prints Nicolasega. Neil on kolm last:

  • printsess Maria-Annunciata (sündinud 12. mail 1985)
  • printsess Marie-Astrid (sündinud 26. juunil 1987)
  • prints Joseph-Emmanuel (sündinud 7. mail 1989)

Prints Guillaume (sündinud 1. mai 1963) on suurhertsog Jeani ja suurhertsoginna Josphine-Charlotte noorim laps. Ta on abielus printsess Sibillaga. Paaril on 3 last:

  • prints Paul-Louis (sündinud 24. märtsil 1998)
  • prints Leopold (sündinud 2. mail 2000), printsess Charlotte kaksikvend
  • printsess Charlotte (sündinud 2. mail 2000), prints Leopoldi kaksikõde
  • prints Jean André (sündinud 13. juulil 2004)

Sümboolika muuda

23. juunil on Luksemburgi riigipüha, mil tähistatakse suurhertsogi või suurhertsoginna (vastavalt sellele, kes parajasti ametis on) sünnipäeva, kuigi ükski valitseja ei ole sellel päeval sündinud. Pidustused algavad juba 22. juuni õhtul. 23. juunil toimub sõjaväeparaad mööda Avenue de la Libertéd.[16]

Luksemburgi suurhertsogriigil on kolm vappi – väike, keskmine ja suur. Vapid loodi krahv Henri V poolt aastal 1235.[17]

 
Väike vapp
 
Keskmine vapp

Valitseja residents muuda

Hoone ajalugu muuda

Alates 1890. aastast on Luksemburgi Suurhertsogi Palee ametlikult eksklusiivne suurhertsogi residents.[18]

Paleel on olnud läbi aegade erinevaid funktsioone. See oli aastatel 1572–1795 Luksemburgi esimene raekoda. 1795. aastal Prantsusmaa valitsuse metsanduse osakonna (Département des Forêts) prefektuuri asukoht. 1817. aastal sai paleest Luksemburgi valitsuse peahoone.[19]

1817. aastal tunti hoonet nimega Hôtel de Gouvernement, kuna hoones töötas ja elas kuninga kuberner. Palee kandis ka raekoja funktsiooni. 1883. aastal toimusid palees ulatuslikud renoveerimistööd suurhertsog Willem III ja tema abikaasa vastuvõtuks.[20]

 
Luksemburgi suurhertsogi palee

Suurhertsogi residentsiks kinnitamine muuda

1890. aastal sai varasem raekoda suurhertsog Adolphe residentsiks ja on jäänud suurhertsogite residentsiks tänapäevani.[21]

1991. ja 1996. aastal restaureeriti palee jälle endiseks.[21]

Viited muuda

  1. ↑ About… the Grand Ducal Family. Information and Press Service of the Luxembourg Government. August 2010, Luksemburg. https://web.archive.org/web/20190106180505/http://luxembourg.public.lu/en/publications/f/ap-famille-gdl/index.html Lk 2
  2. ↑ Guy Thewes (2017). About… the History of Luxembourg. Information and Press Service of the Luxembourg Government. September 2017, Luksemburg. Lk 6
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 10
  4. ↑ Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. https://web.archive.org/web/20181215022139/http://publications.uni.lu/bitstream/10993/2052/1/Peport%C3%A9%20et%20al.%20-%202010%20-%20Inventing%20Luxembourg.%20Representations%20of%20the%20past%2C.pdf. Lk 4
  5. ↑ Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. https://web.archive.org/web/20181215022139/http://publications.uni.lu/bitstream/10993/2052/1/Peport%C3%A9%20et%20al.%20-%202010%20-%20Inventing%20Luxembourg.%20Representations%20of%20the%20past%2C.pdf. Lk 48
  6. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 14
  7. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 18
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 19
  9. ↑ Peporte jt, 2010. Inventing Luxembourg. Representations of the Past, Space and Language from the Nineteenth to the Twenty-First Century. Boston. Lk 54
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 About… the Grand Ducal Family. Information and Press Service of the Luxembourg Government. August 2010, Luksemburg. https://web.archive.org/web/20190106180505/http://luxembourg.public.lu/en/publications/f/ap-famille-gdl/index.html Lk 3
  11. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 24–25
  12. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 92
  13. ↑ The creation of the Grand Duchy at the Congress of Vienna (1815). https://web.archive.org/web/20181224044616/http://luxembourg.public.lu/en/le-grand-duche-se-presente/histoire/histoire-mots/congres-vienne/index.html Kasutatud 23.11.2018
  14. ↑ 14,0 14,1 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 93
  15. ↑ New Ducal succession rights for Grand Duchy. Luxembourg Times 14. märts 2013. https://luxtimes.lu/archives/29500-new-ducal-succession-rights-for-grand-duchy Kasutatud 23.11. 2018
  16. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 103
  17. ↑ Service information et presse du gouvernement Luxembourg. http://www.eu2005.lu/en/savoir_lux/lux_publications/tt_savoir/tt_savoir.pdf
  18. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 110
  19. ↑ Palais grand-ducal. Cour Grand-Ducale de Luxembourg. http://www.monarchie.lu/fr/monarchie/residences/palais-grand-ducal/index.html Kasutatud 26.11.2018
  20. ↑ Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 113
  21. ↑ 21,0 21,1 Dostert, Paul, Paul Margue 2002. The Grand Ducal Family of Luxembourg. Service Information et Presse. Lk 114
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Luksemburgi_suurhertsoglik_perekond&oldid=6226664"