Vikipeedia

Luise Vaher

eesti kirjanik

Luise Vaher (kuni 1944. aastani Luise Kapstas; 3. september (vkj 21. august) 1912 Tõlliste mõis, Valgamaa (toona Tartumaa) – 14. veebruar 1992 Viljandi) oli eesti kirjanik.

Vaheri teoste puhul on esile toodud osavalt loodud rahvalikke tegelasi[1], dramaatilist sündmustikku ja omas ajas tundlike teemade käsitlemist, samuti "lopsakat ja turrakat" kõnepruuki[2].

Elukäik muuda

Vaher sündis aidamehe peres, õppis algul Valga 2. algkoolis, seejärel Võru õpetajate seminaris ja Valga Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1932. aastal. Pärast kooli lõpetamist töötas ta Kaagjärve vallas vanemate talus, aastatel 1938–1940 Karula vallamajas ametnikuna.[2]

Kui Eestis algas Nõukogude okupatsioon, lõi Vaher kaasa uue korra ülesehitamisel, muu hulgas oli Valgamaa täitevkomitee sekretär. 12. augustist 1940 töötas ajalehe Lõuna-Eesti toimetuses. Juulis 1941 oli ta nädala Punaarmees sanitar ja 1942–1944 tegutses rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Nii enne seda aastatel 1940–1941 kui ka Eestisse naasnuna töötas ta Valga ajalehes toimetajana, 1944–1945 oli Valgamaa haridusosakonna juhataja.[2]

1950. aastal sattus Vaher konflikti Valgamaa uue parteisekretäri, tema mehe järglase V.Šaraiga ning visati 26.oktoobril välja parteist, kuhu kuulus alates 1940. aastast, esimest korda heideti välja 21. juunil 1941 (ennistati liikmeks 1946). 1944. aasta lõpus abiellus ta EK(b)P Valgamaa sekretäriga. 1950. aastal kolis ta Viljandisse, sest tema abikaasa määrati sinna tikuvabriku direktoriks. Viljandis elas ta elu lõpuni, algul töötades laojuhatajana linavabrikus.. Alates 1960. aastast oli ta kutseline kirjanik, alates 1961. aastast Kirjanike Liidu liige.[2]KP liikmelisus taastati 1989.

Looming muuda

Vaher on tuntud peamiselt oma romaaniloomingu poolest, kuid on kirjutanud ka lühiproosat. Romaanidest tõuseb esile II maailmasõjast jutustav nn Hargula triloogia ("Rindeõde", "Tormipöörises", "Põlev pärisosa"), diloogia moodustavad "Päeva palge ees" ja "Meelespealillede hõng", mis keskenduvad kolhooside rajamisele. Kohati kriitilise kirjelduse tõttu sai viimane teos ilmuda alles paarkümmend aastat pärast kirjutamist.[2]

Romaanid muuda

  • "Emajõe jutustus" (1960, 1959. aasta romaanivõistluse III auhind)
  • "Rindeõde" (1964)
  • "Päeva palge ees" (1968, 1967. aasta romaanivõistluse III auhind)
  • "Tormipöörises" (1982)
  • "Meelespealillede hõng" (1983, 1965. aasta romaanivõistluse ergutuspreemia nime all "Ma purustasin päikese")
  • "Põlev pärisosa" (1987, A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia 1988)

Lühiproosa muuda

  • "Katrina Üle" (proosakogu, 1962)
  • "Reportaaž Tuhande ja Rõõmu tänavalt" (jutustus, 1962)

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. ↑ Olev Jõgi. Üks epohhiromaan oma kahe poolega. – Looming 1961, nr 6, lk 949–952.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Toimetanud Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000.

Kirjandus muuda

  • Väino Ilus. Järjekordne esikromaan. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 5, lk 312–314.
  • Olev Jõgi. Üks epohhiromaan oma kahe poolega. – Looming 1961, nr 6, lk 949–952.
  • Olev Jõgi. Kirjandusvõistluste kulissitagustes Rudolf Sirgega. – O. Jõgi. Hetki ja viipeid. Neljas valik kriitikat. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 163–173.
  • Olaf Utt. Ajastu ja inimesed. – Sirp ja Vasar 3. III 1961.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Luise_Vaher&oldid=6625198"