Lubjaahi
Lubjaahi oli lubjakivist (paekivist) ehitatud ahi lubja põletamiseks.[1]
Lubjaahi oli paksude seintega 3–5 meetri kõrgune pealt lahtine kivist silinder, võimaluse korral ehitati ahi nõlvale pooleldi maa sisse. Lubjaahju köeti kuivade puudega selle all olevast küttekoldest, nii et ahju temperatuur tõusis 1000–1300 kraadini. Põletamise protsess kestis kuni nädal aega. Põlemise tagajärjel eraldus kivist süsihappegaas ning alles jäid kaks korda kergemad kivitükid (kustutamata lubi). Põletatud lupja kustutati rohke veega dreneeritavates basseinides vähemalt kolm kuud kuni aasta, selle tulemusel saadi pastataoline mass ehk kustutatud lubi. Lupja põletati ehituse tarvis sidusaineks ja lubjavärvi põhikomponendiks[1]. Tänapäeval põletatakse lupja tööstuslikult.
Ajaloost muuda
Põletatud ja kustutaud lubjast valmistatud lubikrohvi on kasutatud Lähis-Idas juba varases neoliitikumis. Antiikajal kasutasid kreeklased, etruskid ja roomlased lupja laialdaselt mördi, krohvide ja värvi koostisosana. Keskaegses Euroopas oli lubimört asendamatu kivihoonete rajamisel. Eestis sai lubjapõletamine alguse 13. sajandil. 17.–19. sajandil põletati enamus lupja talupoegade poolt mõisate, linnade ja kroonu lubjaahjudes, kusjuures lubjapõletamist nõuti talupoegadelt enamasti koormisena. Vähemas mahus põletasid ja müüsid lupja talupojad ise[2]. Talupoeglikud lubjaahjud olid Eesti aladel põhilised lubjatootjad kuni 19. sajandi lõpuni, mil hakkas arenema lubjatööstus ning raudteetransport. 1867. aasta seisuga oli Eestis 304 lubjaahju. Mõnes piirkonnas oli lubjapõletamine oluline tuluallikas (Saaremaal, Hiiumaal, Tartumaal jm)[1].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 149
- ↑ Lubjatootmisega seotud muistised. Tartu. 2009, Tanel Saimre
Kirjandus muuda
- Hans Kruus, "Lubjapõletamine Pedja jõe rajoonis". Ajalooline ajakiri. 1933. Tartu