Loov evolutsioon

"Loov evolutsioon" ("L'évolution créatrice") on Henri Bergsoni filosoofiline teos. See ilmus esmakordselt 1907. aastal. Eesti keeles ilmus see 2005. aastal Ilmamaa väljaandel.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Elu evolutsiooni lugu võimaldab näha, kuidas intellekt kujuneb katkematult edenedes tõusvas joones selgroogsete järgnevuse kaudu inimeseni. Elusolendite teadvus on tegutsemisvõime lisandiks oleva arusaamisvõime poolest üha täpsemalt, keerukamalt ja täpsemalt elutingimustega kohastunud. Siit peaks järelduma, et intellekt kitsas mõttes on määratud selleks, et keha sobituks täielikult keskkonda, et intellekt representeeriks väliste asjade suhteid, mõtleks mateeriat. Inimintellekt on kohastunud inertsete, eriti tahkete objektidega, millele tegevus toetub ja mis on tööriistadeks, mõisted on kujunenud tahkete objektide eeskujul, loogika on eelkõige tahkete objektide loogika, intellekt on kõige võimekam geomeetrias, kus ilmneb loogilise mõtlemise sugulus inertse mateeriaga: pärast väikest kokkupuudet kogemusega teeb loogika ridamisi avastusi, millele kogemus tagantjärele alati õiguse annab. Ent järelduma peaks ka see, et puhtloogiline mõtlemine ei suuda representeerida elu tõelist olemust, evolutsiooni sügavat tähendust. Kui elu on ta loonud kindlates tingimustes kindlate asjadega tegelemiseks, kuidas ta saaks siis hõlmata elu, mille üks emanatsioon või aspekt ta on? Kuidas ta saaks rakenduda evolutsioonile endale? Kuigi võib teeselda, et osa võrdub tervikuga, tagajärg võib põhjuse endasse imendada või rannakivi määrab selle laine kuju, mis ta tõi, saame aru, et mõtlemise kategooriad ühtsus, paljus, mehaaniline põhjuslikkus, intelligentne eesmärgipärasus jne ei rakendu täpselt elu asjadele: kes ütleb, kus algab ja lõpeb individuaalsus, kas elusolend on üks või mitu, kas rakud ühinevad organismiks või organism laguneb rakkudeks? Kõik vaatenurgad on liiga kitsad, liiga jäigad. Aru tunneb end selles uues vallas ebakindlalt. Bioloogias pole puhas aru avastusi teinud. Kui kogemus näitab, kuidas elu mingi tulemuse saavutab, siis me ei oleks iial selle peale tulnud. Ent evolutsioonifilosoofia laiendab kõhklematult elu asjadele seletusviise, mis toore mateeria puhul töötavad. Ta on hakanud näitama intellekti evolutsiooni lokaalset tagajärjena, võib-olla juhusliku kumana, mis valgustab elusolendite liikumist kitsas koridoris, mis nende tegutsemiseks on jäetud ja järsku unustab selle ning teeb maa-alusest laternast maailma valgustava päikese. Julgelt rekonstrueerib ta ainult mõistelisele mõtlemisele toetudes ideaalselt kõik asjad, isegi elu. Tõsi küll, tal on suuri raskusi, ta jõuab veidratele vastuoludele, mis panevad teda algsetest pretensioonidest loobuma. Ta ütleb nüüd, et koostab ainult reaalsuse jäljenduse või pigem sümboolse kujutise ning asjade olemus jääbki meie eest varjule, me tegeleme ainult suhetega, absoluut jääb tunnetamatuks. Aga see on tegelikult pärast intellekti upsakust liiga suur alandlikkus. Kui elusolendi intellektuaalse vormi on vähehaaval kujundanud kehade ja nende materiaalse ümbruse mõjud ja vastumõjud, kuidas siis see vorm ei ütle midagi kehade olemuse kohta? Mõju ei saa aset leida mittereaalsuses. Vaim, mis on sündinud spekuleerima ja unistama, saab olla väljaspool reaalsust, seda moonutada ja ümber teha, võib-olla isegi luua, nagu me loome kujutluses pilvest inimesi ja loomi. Aga intellekt, mis kaldub mõjule ja vastumõjule, kombates oma objekti, et saada sellest igal hetkel liikuvat muljet, puudutab midagi absoluudist. Kas meile oleks pähe tulnud tunnetuse absoluutses väärtuses kahelda, kui filosoofia poleks näidanud spekulatsiooni vastuolusid ja ummikuid? Aga need raskused tulevad sellest, et me rakendame harjumuspäraseid mõttevorme asjadele, mida me ei mõjuta. Seevastu intellektuaalne tunnetus, mis on seotud inertse mateeria teatud aspektiga, peab olema objektile truu. Niisugusel kujul ei representeeri see adekvaatselt elu.

Kas siis elu olemusse süvenemisest tuleks loobuda? Kas tuleb piirduda mehhanitsistliku representatsiooniga, mille annab aru, kunstliku ja sümboolse representatsiooniga, mis kitsendab elu terviktegevuse teatud inimtegevuse vormile, mis on vaid elu osaline ja lokaalne ilming, elutalitluse tagajärg või jääk? Seda tuleks teha, kui elu oleks kõik oma psüühilised virtuaalsused rakendanud puhtaks arusaamiseks, geomeetrite ettevalmistamiseks. Aga evolutsiooniliin, mis viib inimeseni, pole ainus. Teistel teedel on kujunenud teised teadvuse vormid, mis pole osanud end inimintellekti kombel välistest piirangustest vabastada ning end iseendale tagasi võita, kuid väljendavad samuti midagi evolutsioonile immanentset ja olemuslikku. Kas neid omavahel lähendades ning intellektiga ühinema pannes mitte ei saadagi teadvus, mis on eluga samaulatuslik ja suudab elutõukest saada tervikliku, kuigi haihtuva visiooni? Võidakse öelda, et ka nõnda me ei suuda intellekti ületada, sest me vatame ka teisi teadvusevorme oma intellektiga. Ja see oleks tõsi, kui me oleksime puhtad intellektid, kui mõistelise ja loogilise mõtlemise ümber poleks jäänud ebamäärast udukogu, mis koosneb sellestsamast ainest, mille kulul kujunes see valguskese, mida me nimetame intellektiks. Seal asuvad aru täiendavad võimed, millest meil on ainult segane tunne, kui me jääme endasse suletuks, kuid mis selginevad ja eristuvad, kui neid endid adutakse töös, looduse evolutsioonis. Nii nad õpivad, kuidas pingutada, et võimenduda ja laieneda elu enda mõttes. Nii et tunnetusteooria ja eluteooria tunduvad lahutamatud. Eluteooria, millega ei kaasne tunnetuse kriitika, on sunnitud muutmata kujul omaks võtma arult saadud mõisted; ta saab ainult näha fakte juba olemasolevatest vaatenurkadest. Nii saab ta mugava sümbolismi, mis võib olla positiivsele teadusele vajalik, kuid pole objekti otsene nägemine. Ent tunnetusteooria, mis elu üldises evolutsioonis intellekti välja ei vaheta, ei õpeta, kuidas tunnetuse vaatenurgad on saadud ja kuidas neid laiendada või ületada. Tunnetusteooria ja eluteooria peavad ühinema ning teineteist tagant tõukama. Kahekesi saavad nad kindlamal, kogemuslähedasemal meetodil lahendada filosoofia suuri probleeme. Kui nende ühine ettevõtmine õnnestub, lasevad nad meil kaasa aidata intellekti kujunemisele ning seeläbi selle mateeria tekkimisele, mille üldist konfiguratsiooni intellekt kavandab. Nad tungivad looduse ja vaimu juureni. Nad asendavad Herbert Spenceri võltsi evolutsionismiga, mis seisneb juba evolveerunud tegeliku reaalsuse lõikamises mitte vähem evolveerunud tükikesteks ja selle nendest uuesti kokkupanemises, eeldades seega algusest peale seda, mida tuleb seletada, tõelise evolutsionismi, kus jälgitakse reaalsuse teket ja kasvamist. Aga selline filosoofia ei sünni ühe päevaga. Erinevalt süsteemidest, millest igaüks on geeniuse teos, mis on esitatud ühes tükis, saab see kujuneda ainult paljude mõtlejate ja vaatlejate ühise jätkuva töö tulemusena, kus üksteist täiendatakse ja parandatakse. Selle raamatu eesmärk ei ole kõige suuremaid probleeme ühe hoobiga lahendada, vaid määratleda meetod ning anda mõnes olulises punktis ettekujutus selle rakendamise võimalikkusest.

(Esimeses peatükis näidatakse, et evolutsiooni ei saa mõista mehhanismi ega eesmärgipärasuse abil, vaid üks neist tuleb ümber teha. Mõte, et mõlemad tuleb ületada, leidub juba Charles Dunani kolmes artiklis "Le problème de la vie" ning Bergsoni raamatus "Essee teadvuse vahetutest andmetest". Viimases püüti näidata, et psühholoogiline elu ei ole ühtne ega paljune, ületab mehaanilise ja intelligentse, kusjuures mehhanitsismil ja finalismil on tähendus üksnes seal, kus on "are paljus", "ruumilisus", juba olemasolevate osade kokkupanek: "reaalne kestvus" tähendab ühtaegu jagamatut pidevust ja loomist. Selles raamatust rakendatakse samu ideid elule üldse nähtuna psühholoogilisest vaatepunktist.

I Elu evolutsioonist. Mehhanism ja eesmärgipärasus

Kestvusest üldse. Organiseerimata kehad. Organiseeritud kehad; vananemine ja individuaalsus

Olemasolu, milles me oleme kõige kindlamad ja mida me kõige paremini tunneme, on meie enda oma, sest teistest asjadest on meil välised ja pealiskaudsed ettekujutused. Mida tähendab sel juhtmil olemasolemine? Meenutame lühidalt ühe varasema töö järeldusi. Ma nendin kõigepealt, et lähen üle ühest olekust (aistingust, tundest, tahtest, representatsioonist) teise. Muutun lakkamatult. Ent ka iga olek muutub igal hetkel. Kui mõni hinge olek lakkaks varieerumast, siis kestvus lakkaks voolamast. Kui ma näen välist liikumatut objekti ning jään ise liikumatuks, siis ma ikkagi vananeb. Minu mälu on kohal ning tõukab midagi minevikust olevikku. Minu hingeseisund, mis ajas edasi läheb, paisub kestvusest, mida aeg kuhjab, justkui endast lumepalli tehes. Ja on ka sügavamalt sisemisi olekuid, mis ei vasta muutumatule välisele objektile. Aga mugavam on seda katkematut muutumist mitte tähele panna ning märgata seda alles siis, kui see juba annab kehale uue hoiaku, tähelepanule uue suuna. Siis alles leitakse, et olek on muutunud. Ühest olekust teise minemisel ja samas olekus püsimisel pole põhimõttelist vahet. Just sellepärast, et me pidevat muutumist ignoreerime, teeme näo, nagu eelmise oleku kõrval oleks uus, mis jääb samuti muutumatuks. Psühholoogiline elu tundub katkelisena, sujuvat kallakut näeme trepiastmetena. Psühholoogiline elu on täis ootamatusi, mis oleks nagu eelneva ja järgnevaga seostamata. Ent neil on pidev taust, millele nad joonistuvad ja millele nad võlgnevad neid lahutavad vahemikud. Meie tähelepanu keskendub neile, sest need pakuvad juba ette huvi, aga igaühe neist toob kaasa tervikliku psühholoogilise olemasolu vedelik. Meie tegelik olek on kogu see vöönd. Sellised olekud ei ole aredad elemendid, nad jätkavad üksteist lõputus voolus. Et tähelepanu on neid kunstlikult eristanud ja lahutanud, peab ta need nüüd kunstlikult taasühendama. Ta kujutleb amorfset, ükskõikset, muutumatut mina, millel liiguvad reas või üksteise küljes psühholoogilised olekud, mille ta on muutnud sõltumatuteks entiteetideks. Nüansirikka vaheldumise asemel kujutleme värvilisi pärleid üksteise otsa lükitutena, ja siis ka värvitut niiti.