See artikkel räägib loomeprotsessist; loomeprotsessi tulemuse kohta vaata artiklit looming.

Loomeprotsess (inglise keeles creative process, saksa keeles kreativer Prozess), ka looming, on originaalse tulemuseni jõudmine.

Loomeprotsess rajaneb loovusel.

Loomeprotsessi tulemus on looming.

Loomeprotses kujutab endast tavaliselt sihipärast uute materiaalsete ja vaimsete väärtuste loomist.

Loomeprotsessi võib mõista sammude ahelana, mis on vajalik probleemi lahendamiseks. Kuna neid samme läbitakse tavaliselt mitu korda, räägitakse loomeprotsessist ka kui iteratiivsest protsessist.

Loomeprotsessi tulemuseks on tavaliselt mõistuse abil tunnetatav stabiilne tulemus, mille saavutamine toimub tavaliselt vertikaalse ehk konvergentse mõtlemise (kord, eesmärgid, reeglid, arvestused, loogika) ja lateraalse ehk divergentse mõtlemise (kaos, vabadus, juhus, spontaansus) koosmõjus.

Loomeprotsess on seotud tegelikkuse või nähtumuse tunnetuse ja kujutlusega. Loomeprotsess võib esineda kõikides inimtegevuse valdkondades.

Platon käsitles loomeprotsessi kui "jumalikku ekstaasi", Friedrich Schelling ja Eduard Hartmann kui "teadvusetu elustavat hingust", Henri Bergson kui "müstilist intuitsiooni", Sigmund Freud kui "instinktide avaldumist". Loomeprotsessist võtavad osa inimese kõik vaimsed jõud, eriti kujutlusvõime, selles esinevad ka õppimise ja mängu elemendid. Loomeprotsessi on subjektiivselt kirjeldatud ka matemaatiku Henri Poincaré poolt, kuid nende süstematiseerimise ja võrdlemiseni on jõutud palju hiljem.[1][2]

Loomeprotsessi atribuudid muuda

Igasugust inimtegevust, sealhulgas ka loomelist mõjutavad tema meeled. Keskkonna poolt meele(elundi)le mõju avaldumise otsene tulemus on aisting. Tunnetus algab aistingust, kus esemete ja nähtuste üksikud omadused (märgid!) vahetult peegelduvad teadvuses [3]. Eseme või nähtuse aistingule tuginev mudel on taju, mis sõltub ka varaseimaist kogemusist, emotsioonidest ja mõtlemisest. Tegelikkuse peegeldamise kõrgeim vorm ehk maailma peegeldus on teadvus. Tähelepanu filtreerib kogu meelte kaudu tuleva teabe ja keskendub teadvuse mingile objektile või tegevusele [4]. Mõtlemine on tunnetava subjekti ja tunnetatava objekti vastastikuse mõjutamise protsess, subjekti tegelikkuses orienteerumise peamine vorm. Inimmõtlemine on seotud keelega.

Loova mõtlemise piirid ulatuvad kujundlikust (visuaalsest) mõtlemisest kuni abstraktse (mentaalse) mõtlemiseni. Väidetakse, et loovuseks on vaja tingimusi: a) seda soodustab atmosfäär, milles inimene tajub teatud pinget, tunneb, et vanaviisi enam ei saa; b) loovisik peab antud valdkonda hästi tundma, kuid ei lepi selle vanade lahendustega; c) kriitika ja nõuanded aitavad ideid enne avalikkuse ette viimist vajalikul määral põhjendada; d) mõned loovisikud võivad mitte huvituda tavapärastest elumõnudest ja "menukusest".

Loovust sütitab inspiratsioon, kui kogu vaimujõu keskendumine loomingu objektile. Seda toetavad ka intuitsioon, kui tunnetuse vahetu, loogilist arutelu välistav külg ning assotsiatsioonid, kui indiviidi elu kestel tekkinud sidemeid psüühilise tegevuse ja või seisundite vahel, mis väljendub ühtede esilekutsumises teiste poolt.

Väidetavalt toimub maailma peegeldus (kujutus) ajus mudeli põhimõttel. Pole kahtlust, et nii kunstiteosel kui ka teaduslikul esitusel on mudeli omadus. Modelleerida, st luua uus reaalsus, mis peegeldab maailma ning sarnaneb "primaarse" reaalsusega. Modelleerimine üldse, sh ka kunstis, kujutab endast inimese tunnetusliku ja loomingulise tegevuse ühtsust.

Laias laastus jaguneb loome [[visuaalseks, auditiivseks, sensoorseks ja mentaalseks kujundiks. Visuaalseks ehk nägemismeelega tajutavaks loomeks peetakse kujutavat kunsti, mille all on aegade jooksul mõeldud küll vaid maali, graafikat, skulptuuri ja arhitektuuri kuid see hõlmab ka teisi, nii tarbekunstiks tituleeritud harusid kui ka mitmesuguseid disaini- ja teisi nišiilminguid. Auditiivseks ehk kuulmismeelega tajutavaks loomeks on helikunst ehk muusika. Peaaegu kõikides kunstiharudes esineb sensoorsust ehk meelelisust. Mentaalsust ehk mõtestatust või vaimsust võib leiduda nii kujutavas- ja helikunstis kui ka kirjanduses ja teaduses.

Selleks, et midagi luua peab see eelnevalt ette kujutatud ehk kujutletud olema. Kujutlus on meeleline kujund, mis tekib objekti (varem tajutud eseme või nähtuse) otsese mõjuta meeleelunditele. Puškini väitel on kujutlus vajalik nii geomeetrias kui ka poeesias. Tunnetusprotsessis on kujutlus meelelise tunnetuse ja abstraktse mõtlemise vaheaste. Kujutlus on teadvuse vältimatu element, sest see seostab alati mõistete tähendust ja mõtet asjade kujunditega ning annab samal ajal teadvusele võimaluse vabalt opereerida esemete meeleliste kujunditega. Kujutlusvõime on võime luua inimteadvuses tegelikkusest saadud muljete ümbertöötamise alusel uusi meelelisi või mõttelisi kujutusi, mida ei esine meile antud tegelikkuses. Fantaasia on kujutlusvõime, millele on iseloomulik loodavate kujundite eriline jõud, eredus ja ebatavalisus.

Seega on kujutlus loome "pooltoode" mille alusel midagi kujutada püütakse. Kujutleda võib nii pilti, helindit, süžeed, kontseptsiooni, hüpoteesi kui ka matemaatilist avaldist, algoritmi ja tõestuskäiku, kuni nad välja kujunevad ehk kujundiks vormuvad. Seega loomeprotsess algab kujutluse tekkimisega ja lõpeb kujutamisega.

Kujund on mitmetähenduslik mõiste. Siin huvitugem selle üldisest tunnetuslikust (st ~image, Gestalt) tähendusest kui loome olulisest atribuudist, mis toob esile kunsti ja teaduse ideaalse ning peegeldusliku seose oma objektiga (objektiivse maailma subjektiivne kujund). Eritatakse järgmisi kujundeid: 1) Visuaalne ehk "kunstiline" kujund (peegeldus) on kunstiloomele eriomane tegelikkuse taas- ning ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm, kõigile kunstiliikidele ühine üldkategooria. Kujutav kunst peegeldab tunnetatavat ja kunstniku elamusi nägemismeelega tajutavate kujundite kaudu. 2) Auditiivne ehk muusikaline kujund (peegeldus) kujutab endast midagi kuulmismeelega tajutavat. Väidetakse, et muusika on intoneeritud mõtte kunst. 3) Kirjanduslik kujund (peegeldus) tähendab vormi ja stiili. See on sõnakunsti võte, mis taotleb sõnavaliku, sõnade erilise tähendusliku seostatuse, lausestuse või häälikulise suhestuse kaudu keele väljendusrikkust, piltlikkust ja mõjukust. Kirjanduslik kujund on eelkõige sensoorne ehk meeleline, eriti poeesias. Selle aktsepteerimiseks viiest tuntud meelest ei piisa. Ka teaduslik looming kujutab midagi. Määratlegem see: 4) Teaduslik kujund (peegeldus) on eelkõige mentaalne ehk mõtestatud ning avaldub sõnade ja/või märkide erilise tähendusliku seostatuse näol. Kõige selle taga võib esineda ka materiaalne toode. Teaduslikeks kujunditeks on, näiteks teooria, kontseptsioon, hüpotees, teoreem, võrrand, valemvalem, … ning seade ja toode.

Nii kunsti, helindite, kirjanduse kui ka inseneri ja teaduse loomeprotsess hõlmab aistinguid, taju, mõtlemist, assotsiatsioone, intuitsiooni, inspiratsiooni, kujutlust, probleemide lahendamist ja produtseerimist. Igasugune loomeprotsess on heuristiline [5]. Selle "algoritm" kätkeb endas peale tunnetusatribuutide veel looja (tegija) individuaalseid omadusi ja tema "maitset", mitmesuguseid omaksvõetud reegleid ja tõekspidamisi. Selle teostus on piiratud tegija võimetega. Selle tulemus peaks kandma "kvalitatiivselt uut materiaalset või vaimset väärtust". Vahetevahel on selle väärtust hinnata raske, siis tegelevad sellega valitud subjektid.

Viited muuda

  1. J. S. Dacey, K. H. Lennon. 1998. Understanding creativity: the interplay of biological, psychological and social factors. Jossey-Bass ISBN 9780787940324
  2. С. Р. Яголковский. 2011. Психология инновации: подходы, модели, процессы. Москва ISBN 9875759807711
  3. T. Bachmann, R. Maruste. 2011. Psühholoogia alused. TEA ISBN 9789949172290
  4. J. Aru. T. Bachmann. 2004. Tähelepanu ja teadvus. Tänapäev
  5. G. Polya. 1967. Kuidas lahendada ülesannet. (Tõlkinud Ülo Kaasik) Tallinn, Valgus.