Looduskesksus

Looduskesksus ehk ökotsentrism on keskkonnaeetika mõttemuster, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest^[1]. Looduskesksuse vastand on inimkesksus.

Ökotsentrismiga kattub osaliselt mõiste "biotsentrism", nende eristus on kirjanduses sageli hägune. Mõned allikad väidavad, et ökotsentrism väärtustab nii elus- kui eluta süsteeme (ökosfääri), biotsentrism aga eelkõige elussüsteeme (biosfääri)^[2].

Looduskesksuse rõhutamine on keskkonnapoliitilistes säästvat arengut põhjendavates aruteludes sageli edukas vahend, sest emotsionaalselt ja sümboli mõttes on "looduskesksus" mõjuv mõiste^[1].

Kõige põhilisemaks lahknevuseks keskkonnakaitse mõtestamisel peetakse jätkuvalt inimkesksuse ja looduskesksuse eristamist^[3]. Looduskeskne mõtteviis eeldab kõigi eluvormide väärtustamist, neile omase "sisemise väärtuse" ja elueesmärgi tunnustamist - seega, inimene kui üks paljudest eluvormidest peaks esmalt mõtlema sellele, kuivõrd tal ikka on õigust teistega manipuleerida.

Vaata ka muuda

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 3.02.2010)
↑ The Oxford Pocket Dictionary of Current English, 2009. Encyclopedia.com [2] (vaadatud 11.08.2011)
↑ Dunlap, R. & K. Van Libre, 1978. The "New Environmental Paradigm": A proposed measuring instrument and preliminary results. Journal of Environmental Education

Kirjandus muuda

Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [3] (vaadatud 3.02.2010)

[SEI-1] 1,0 ^1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 3.02.2010)

[2] The Oxford Pocket Dictionary of Current English, 2009. Encyclopedia.com [2] (vaadatud 11.08.2011)

[jee-3] Dunlap, R. & K. Van Libre, 1978. The "New Environmental Paradigm": A proposed measuring instrument and preliminary results. Journal of Environmental Education

[1]

[2]

[3]