Loodus (Ralph Waldo Emersoni essee)
"Loodus" on Ralph Waldo Emersoni kirjutatud essee, mis avaldati trükisena 1836. aastal. Esseega pani Emerson aluse oma transtsendentalistlikule filosoofiale, mis rajaneb ideel looduse tunnetamise täiusest.[1] Transtsendentalism väidab, et loodus on küllastunud jumalikkusest või Jumalast ning seetõttu saab tegelikkust tunnetada loodust uurides.[2] Emerson sai esseeks inspiratsiooni Pariisi loodusloomuuseumit külastades, ta arendas ideid edasi Bostonis peetud loengusarja jooksul ning vormistas need hiljem esseeks.
Emerson jagab looduse kasutusvõimalused neljaks: kaup, ilu, keel ja teadus. Need kategooriad määratlevad, et inimesed kasutavad loodust (1) põhivajaduste rahuldamiseks, (2) naudingu saamiseks, (3) omavaheliseks suhtluseks ja (4) maailma mõistmiseks.[3]
Sisu muuda
"Loodus" tõstatab ja püüab lahendada abstraktset probleemi, et inimesed ei suuda täielikult mõista looduse ilu. Emerson kirjutab, et inimeste tähelepanu juhitakse kõrvale elu nõudmistega ja seetõttu ei suuda nad võrdväärselt vastata looduse pakutavale. Essee koosneb kaheksast osast: Loodus, Kaup, Ilu, Keel, Teadus, Idealism, Vaimsus ja Väljavaated. Igas osas kirjeldatakse erinevast vaatenurgast suhet inimese ja looduse vahel.
Emerson selgitab essees, et me oleme loodud kogema looduse täiust, kuid me peame selleks eralduma ühiskonna poolt tekitatavast mürast ja häiringutest. Emerson uskus, et loodusega tõeliselt suhestumiseks on vaja olla üksinduses. Ta kirjutab: "Üksindusse minemiseks peab inimene eemalduma nii oma kambrist kui ka ühiskonnast. Ma ei ole üksinda ka lugedes ja kirjutades, kuigi keegi pole minuga. Selleks, et olla üksi, peab vaatama tähtede poole."
Kui inimene kogeb täielikku üksindust looduses, siis see "viib ta ära". Emerson väidab, et ühiskond hävitab täiuslikkuse, samas kui loodus on korraga nii materjal, protsess kui ka tulemus. Kõik looduse osad töötavad omavahelises koostöös inimese heaks: "Tuul külvab seemne; päike aurustab merevett; tuul puhub auru põllu kohale; planeedi teisel küljel asuv jää kondenseerib vihma siinsel küljel; vihm toidab seemet; taim toidab looma; nii töötab lõputu ring jumalikku heategu inimese toitmiseks."
Teoses on oluline ka vaimse suhte kirjeldus. Inimene leiab looduses oma vaimu ja võtab selle vastu kui Universaalse Olemise: "Loodus ei ole kindel, vaid voolav; puhtale vaimule on loodus kõik."
Mõju muuda
"Loodus" võeti kriitikute poole vastu vastandlikult. 1837. aasta jaanuaris avaldatud kriitiline ülevaade nimetas seda filosoofiat halvustavalt "transtsendentaalseks", mille järgi hiljem ideed pooldavat liikumist tuntigi.[4]
"Loodus" oli üks peamisi allikaid, millest arendas oma ideid edasi Henry David Thoreau, kes õppis teose ilmumise ajal Harvardi ülikoolis. Pikaajaline tutvus Thoreau ja Emersoni vahel viis ka Thoreau kuulsa kirjutise "Walden" ilmumiseni.[5]