Lizumsi mõis
Lizumsi mõis (saksa keeles Lysohn, läti keeles Lizuma muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Velēna kihelkonnas. Tänapäeval asub halduslikult Lätis Gulbene piirkonnas Lizumsi vallas Lizumsis.
.jpg)
Ajalugu muuda
Varasem ajalugu muuda
Lizums kuulus varem ilmselt Druviena mõisa alluvusse. Poola kuningas Zygmunt III Waza kinnitas 1596. aastal viimase ja Apeltiene mõisa valdusõigust Robert Sesswegenile. Pärast Poola-Rootsi sõda langes valdus Rootsi kroonile. Kuningas Gustav II Adolf läänistas mõisa 1629. aastal leitnant (hiljem ooberstleitnant) Antonius Morrie´le, kelle valdusõigust kinnitati 1636. ja 1646. aastal. Viimane päris ka Druviena ja Apeltiene mõisad.
Meyerid 1657−1680ndad muuda
_suguv%C3%B5sa_aadlivapp.jpg)
Kuningas Karl X Gustav läänistas Lizumsi, Druviena ja Apeltiene mõisad ooberst (hiljem kindralmajor) ja rügemendikomandör Valentin von Meyerile (1601−1674), kes oli mõisale nõude esitanud juba 1653. aastal; mõis anti üle kummatigi alles 1661. aastal. Meyer pantis mõisa 1670. aastal kolmeks aastaks rittmeister Franz Königile, kelle pandilepingut pikendati 1673. aastal. Pärast kindrali surma pärisid mõisa tema pärijad, kes aga olid sunnitud selle võlgade tõttu loovutama 1679. aastal oldermann Friedrichsi omandusse. 1683. aastal seisis valdus kindrali vanema poja leitnant Leonhard Friedrich von Meyeri (suri pärast 1690) nimel. 1680. aastatel mõis redutseeriti ja sellest sai riigimõis.
Lizumsi riigimõis muuda
Pärast riigile võtmist anti mõis rendile Võlla mõisast pärit hilisemale ooberstile Johann Friedrich von Liphartile (1655−1723), kes oli rendivaldaja juba 1687. aastal. Tema kätte jäi mõis vähemalt kuni 1710. aastani. Mõis restitueeriti 1713. aastal Meyeritele.
Taas Meyerite valduses 1713−1781 muuda
Mõisa sai enda valdusse kindral Meyeri teine poeg major Gustav von Meyer (suri 1729). Viimaselt päris mõisa poeg leitnant Valentin von Meyer (u 1685−1752), kelle nimel seisis mõis 1724. aastal. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, päris mõisa tema venna Otto Christophi poeg major Wilhelm Gustav von Meyer (1725−1779), kelle nimel oli mõis 1750. ja 1778. aastal. Temalt päris mõisa tema ainus poeg Valentin Burchard von Meyer (1762−1781). Viimane suri varakult ja mõis pärandus tema tädile Johanna Margarethale (1728−1804) ja viimase nõole Lammerhjärtile.[1] Esimene neist oli abielus Valahhia päritolu Venemaa aadlimehe alampolkovnik Joann Andrejevitš Malamaga; selle abielu kaudu pärandus mõis Malama suguvõsale.
Malamad 1781−1836 muuda
Vabaproua Johanna Margaretha Malama oli mõisa valdaja veel 1796. aastal. Pärast tema surma omandas mõisa tema noorem poeg kapten vabahärra Ivan Ivanovitš Malama (1760−1811). Viimase surma järel oli mõis lühikest aega tema vanema venna alampolkovnik vabahärra Aleksandr Ivanovitš Malama (1749−1813) valduses. Seejärel sai mõisnikuks Ivani poeg vabahärra Matvei Ivanovitš Malama (1788−1833). Viimase pärijatelt omandasid Lizumsi mõisa 1836. aastal 86 700 rubla eest Wolffid.
Wolffid 1836−1920 muuda
Uueks mõisaomanikuks sai vabahärra Otto Johann Gottlieb (Bogdan) von Wolff (1804−1859). Tema surma järel pärisid mõisa tema lesk Henriette Helene (sündinud von Hagemeister) (1809−1869) ja nende lapsed. 1870. aastal osis vabahärra Johann Gottlieb Ferdinand von Wolff (1830−1892) mõisa 220 000 rubla eest teistelt pärijatelt välja.[2] 1892. aastal oli mõis tema pärijate omanduses. Viimane omanik oli aastatel 1897−1920 vabahärra Heinrich Johann Joseph von Wolff (1876−1945), kellelt mõis maareformi käigus võõrandati.
Mõisaansambel muuda
Peahoonet hakati projekteerima 1836. aastal, uusgooti stiilis hoone valmis 1850. aastate lõpul. 1937. aastast asub seal Lizumsi keskkool. Tornis on koduloomuuseum. Mõisa tallis on spordisaal, aidas kultuurimaja, mõisavalitseja majas ambulants. Säilinud on veel teenijatemaja ja mõisast veidi eemal asuv hollandi tuulik. Mõisa juures on veel viie hektari suurune park.
Mõisa peahoone ja tallid on riikliku kaitse all olevad kultuurimälestised.[3] Mõisakompleks ise, park, aednikumaja ja teenijatemajad on kohaliku kaitse all.[4]
Mõisa suurus muuda
Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 10 ja 1/4 adramaad, sellele allus 714 mees- ja 769 naishinge.[5]
Aastal 1640 oli mõisa suurus neli adramaad, aastail 1688 ja 1734 aga üheksa adramaad. Aastal 1757 oli mõisa suurus 10 ja 1/4 adramaad, aastal 1823 aga 19 ja 1/3 adramaad.[6]Aastal 1832 oli adramaid 19 ja 1/2, aastal 1881 oli neid aga 9 ja 73/80, lisaks allus mõisale 25 ja 6/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[7]
Karjamõisad muuda
1816. aastal kuulus mõisale kaks karjamõisa: Cepļu (Zeple) ja Johannenhof. Hiljem rajatud Velēna karjamõisa (Wellan) juurde kujunes Velēna küla. Lizumsi karjamõisad olid veel Lehmfeld, Pieti (Peete) ja Zirgubirzs (Roßgarten).
Varia muuda
XIX sajandi lõpus oli seal mõisavalitsejaks E. Knappe, kes annetas Velēna kirikukella tarbeks 500 rubla.[8]
Pildid muuda
-
Peahoone 2018. aastal -
Tiik
.jpg)
Viited muuda
- ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 245.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 418-419.
- ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts
- ↑ Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija. Valsts aizsargājamo nekustamo kultūras pieminekļu saraksts
- ↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 277.
- ↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 242.
- ↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 412.
- ↑ LELB
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Lizumsi mõis |
- Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)