Litaania
Litaania (ladina keelest litania < vanakreeka keelest λιτανεία 'tungiv palumine') on peamiselt läänekristluses ja vähemal määral judaismis levinud palvevorm, osa liturgiast. Koosneb preestri loetavaist või lauldavaist palumistest ja koguduse vastulauludest.
Ajalugu muuda
Tõenäoliselt pärines litaania algselt Kyrie kordamisest ning oli kristluses varakult kasutusel Aasias ja Roomas. 529. aastal kiitis Vaisoni kirikukogu heaks "Idaprovintside ja Itaalia kauni kombe" laulda "Kyrie eleisonit" pikalt missadel, hommiku- ja õhtupalvustel. Roomas nimetati litaaniateks rongkäike pühapiltide ja sümbolitega, mida peeti peamiselt varasematel paganlikel tähtpäevadel, minnes iga päev erinevasse kirikusse. Keskajal levisid litaaniad ka teistesse kristlikesse maadesse ning missalitaaniaist oli arvukalt versioone.
1601. aastal kirjutas Baronius, et käibel oli umbes 80 litaaniat. Kuritarvituste piiramiseks keelas paavst Clemens VIII 1601. aastal teiste litaaniate avaldamise peale liturgilistes raamatutes ilmunud pühakulitaaniate ning Loreto litaania. Hiljem kiideti ametlikult heaks ka Jeesuse Pühima Nime, Jeesuse Pühima Südame, Jeesuse Pühima Vere ja Püha Joosepi litaaniad.
Tänapäeva katoliiklus muuda
Praeguseks on roomakatoliku kirikus avalikuks tarbeks lubatud kuus litaaniat:
- Jeesuse Pühima Nime litaania
- Jeesuse Pühima Südame litaania
- Jeesuse Pühima Vere litaania
- Neitsi Maarja litaania ehk Loreto litaania
- Püha Joosepi litaania
- Pühakute litaania
Anglikaanlus muuda
Anglikaani kirikus kasutatakse avalikult litaaniat, mis ilmus 1662. aastal kogumikus "Book of Common Prayer". See on suuresti sama, mille avaldas 1544. aastal Thomas Cranmer käsiraamatus "Exhortation and Litany".[1] Cranmeri litaania aluseks olid eri allikad, peamiselt kaks keskaegset litaaniat Sarumi riitusest, kuid ka Martin Lutheri Saksa litaania. Algselt säilitas ta lühikesed pöördumised pühakute ja neitsi Maarja poole, kuid 1549. aastal jäeti need välja[1][2]. 1559. aastal jäeti välja ka paavstivastane klausel. Peatselt loobuti rongkäigust ning teksti esitati kirikus põlvitades.[3] Hommiku- ja õhtupalvusel apostellikule usutunnistusele järgnevaid lausungeid ja vastuseid koos meieisapalvega nimetatakse vahel "väikeseks litaaniaks" (the Lesser Litany).[3]
Eraviisiliseks palvuseks on kasutusel mitmed litaaniad, näiteks Maarja litaania.
Luterlus muuda
Luteri kirikus säilis suur osa varasemast litaaniast. Martin Luther nimetas litaaniat üheks suurimatest kristlikest palvetest. Kui türklased 1528.–1529. aastal Viini alla jõudsid, kutsus Luther pastoreid üles innustama kogudusi patukahetsuseks ja palveks, lugedes pühapäevastel missadel ja õhtupalvustel litaaniat. 1529. aastal hakkas ta kasutama Wittenbergis ladina- ja saksakeelset litaaniat, mille aluseks oli traditsiooniline pühakute litaania, kust olid jäetud välja pühakud ja palved paavsti eest. Tänapäeval kasutatakse luteri kirikutes jätkuvalt traditsioonilistel põhinevaid litaaniaid.[4]
Idakristlus muuda
Pikemalt artiklis Ekteenia
Õigeusu kirikuis ja neis idakatoliku kirikuis, mis järgivad Bütsantsi riitust, nimetatakse litaaniat ekteeniaks. Bütsantsi jumalateenistustes on mitmesuguseid ekteeniaid – liturgial, õhtu- ja hommikuteenistusel, sakramentide talitustel jne.
Ekteenia palumisi retsiteerib tavaliselt diakon (tema puudumisel preester), igale neist vastab kas koor või kogudus. Üldjuhul on vastuseks "Kyrie eleison" ("Issand, heida armu"), kuid eri ekteeniates esineb erisuguseid vastuseid. Viimasel palumise lõpetab preester ekfoneesiga, mis võtab ekteenia kokku ning sisaldab alati pöördumist Püha Kolmainsuse poole.
Judaism muuda
Judaismis kasutatakse litaaniaid märksa harvemini. Silmapaistvamad näited on kasutusel kümnepäevase patukahetsuse käigus. Tuntuim neist on "Avinu Malkeinu", mida retsiteeritakse Roš ha-Šana ja Jom Kippuri liturgiatel. Elulikuul on litaania vormis ka Selichoti palved.
Muusikalised seaded muuda
- Marc-Antoine Charpentier, "Loreto litaania", 9 seadet: H82 (1680), H 83 (1683–85), H 84 (1690), H 85 (1688–1690), H 86 (1690), H 87 (1690), H 88 (1690), H 89 (1690), H 90 (1690).
- Henri Dumont, "Loreto litaania" (1652)
- Jehan Alain kirjutas litaaniad orelile.
- Karol Szymanowski, "Neitsi Maarja litaania" Op. 59 (1933)
- Francis Poulenc, "Litanies de la Vierge noir". Pärast palverändu Rocamadouri kirjutas Poulenc 1936. aastal teose "Litanies à la Vierge Noire" ("Litaaniad Mustale Neitsile").
- Ameerika räppar Kanye West kirjutas 2019. aastal litaania laulu "Water".
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 MacCulloch, Diarmaid. "Thomas Cranmer". Yale University Press (1996), lk 328 & 326
- ↑ "Litany, The (BCP)". Rmt: Cross, F. L. & Livingstone, E. A. (toim) "The Oxford Dictionary of the Christian Church" OUP (1974)
- ↑ 3,0 3,1 Procter, Francis & Frere, Walter Howard. "A New History of the Book of Common Prayer" Macmillan (1902), lk 422jj & 394
- ↑ J. T. Pless, "Daily Prayer", rmt: "Lutheran Worship and Practice", toim F. L. Precht (Concordia Publishing House: St. Louis, 1993), 465–468.
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Litaania |