Linnus

See artikkel räägib üldmõistest; perekonnanime kohta vaata artiklit Linnus (perekonnanimi)

Linnus on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis, mille ümber rajati asulaid. Paljud linnusekohad on tänapäeva linnad.

Linnuste ajaloost Eestis muuda

Vastseliina piiskopilinnuse varemed.

Paide ordulinnuse varemed.

Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on pikka aega olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr Vallid tehti mullast, palkidest või kividest.

Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.–10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Mõõgavendade ordu ja Taani vallutuste eel ning ajal võib rääkima hakata rikastele perekondadele või mõjukatele vanematele kuulunud eralinnustest nagu Lõhavere linnamägi. Linnuste rajamisel püüti ära kasutada kõiki ründajaid takistavaid või eksitavaid asjaolusid, mistõttu arvestatav hulk linnuseid rajati soosaartele, kuhu viisid vaid vähestele inimestele teada olevad salajased pakkteed. Samas ei paiknenud linnused inimeste ja vara kiire pakkutoimetamise vajaduste tõttu asulatest liiga kaugel.

Enamik eestlaste linnuseid paiknes looduslikul seljakul või künkal ning kandis nime linnamägi. Madalale kühmule või tasasele maale ehitati tavaliselt ringvall-linnuseid, kuid näiteks Varbola ja Pada ringvall-linnused on rajatud ümbruskonna kõige kõrgemale kohale. Neid leidus enamasti tasastel läänesaartel ja Lääne-Eestis, kus neid nimetati maalinnadeks.

Uus ajajärk algas pärast Eesti vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt. Kuigi maa uued isandad võtsid sageli kasutusele eestlaste vanad linnamäed, ehitasid nad need ümber, asendasid näiteks senised muld- või kuivkivivallile püstitatud puitpalissaadid lubjamördi abil paest, maakivist või tellistest laotud müüridega. Seejuures kasvas enamik suurtest linnustest välja kas tornlinnusest või ringmüüriga ümbritsetud kastellist. Seda, et vallutajad pidasid uute kantside väljaehitamist nii maa vaoshoidmise kui administreerimise seisukohalt ülioluliseks, näitab see, et paljude linnuste rajamisaeg langeb esimestesse aastakümnetesse pärast Eesti vallutamist.

Palju sõltus linnuste ehitamisel muidugi töö tellijast. Kui ordu ja piiskoppide rajatud linnustes sai üsna kohe tüüpiliseks suur ja arvukat garnisoni mahutav konvendihoone, mis hiljem kujunes relvastuse arengu tõttu pigem suure kaitserajatiste kompleksi keskuseks või tsitadelliks, siis vasallilinnused jäid suures osas kuni Liivi sõjani lihtsateks ja vaid lühiajalist kaitset võimaldavateks torn- või majalinnusteks. Suurem osa neist purustati Liivi sõja käigus 1558–1583.

Samuti sai Liivi sõda saatuslikuks ka enamikule suurtest linnustest ja seda vaatamata nende viimase hetkeni toimunud täiustamisele.

Linnuse tüübid muuda

Āraiši järvelinnus Läti põhjaosas.

eellinnus – eeslinnus linnuse eendunud osad ja väravakindlustused
feodaallinnus – feodaali poolt rajatud või kasutuses olev linnus
vasallilinnus – vasalli poolt rajatud või kasutuses olev linnus
kastell-linnus
ordulinnus – ordu valduses olnud või ordu rajatud linnus
piiskopilinnus – piiskopi valduses olnud või piiskopi rajatud linnus
puitlinnus
tornlinnus – feodaallinnuse vanim tüüp ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga kindlustatud torn, mille ümber hiljem ehitatakse laienenud linnuse muud hooned.

Eesti linnuste klassifikatsioon ehitusaja ja funktsiooni järgi muuda

Linnused Narva jõe kaldal

Ehitusaja järgi muuda

Muinaslinnused. Eestlased ei tundnud lubjapõletamist (ja seega ka mördiga müüriladumist). Muinaslinnused olid kas puit- või muldvallehitised, sisaldades vahel kuivmüüritisi. Neid valmistati 13., äärmuslikel juhtudel 14. sajandini. Head näited on Varbola, Valjala ja Soontagana linnus.
Keskaegsed linnused, vertikaalkaitsele orienteeritud kivi-, muld- ja vesiehitised. Siia alla kuuluvad suurlinnused, tornlinnused, linnamüürid ja -tornid jne. Nende aeg hakkas läbi saama 16. sajandil püssirohu ja tulirelvade leviku tõttu.
Muldkindlustised, kus on arvestatud tulirelvadega ja mis on orienteeritud horisontaalkaitsele. Eesti selle ajastu olulisimad muldkindlustised on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva bastionid, samuti Kuressaare piiskopilinnuse muldkindlustused. Nende ehitiste hiilgeaeg oli 17. ja 18. sajand.
19. sajandi kindlustised: kivi-ehitised maal ja vees – Valge torn Väike-Paljassaarel, Topeltpatarei Tallinna lahes, Kalaranna fort Tallinnas (1820–1850. aastad).
20. sajandi kindlustised: betoonehitised. Eesti parimad näited on Peeter Suure Merekindluse kompleks Tallinna lähedal (1910ndad), Eesti vabariigi esimese perioodi rannikukindlustised Suurupis, Naissaarel ja Aegnal, "Laidoneri liin" Narva jõe ümbruses ning arvukad Teise maailmasõja aegsed ja -järgsed ehitised Narva jõe ümbruses, Pakri poolsaarel, Hiiu- ja Saaremaal.

Kirumpää piiskopilinnuse varemed

Funktsiooni järgi muuda

Kindlustatud mõisamajad ehk vasallilinnused (väikelinnused). Sageli olid need ehitatud tornlinnustena (säilinud on Vaol ja Kiius). Suuremate ehk majatüüpi vasallilinnuste ehedad näited on Purtse (taastatud algkujul) ning Keila (säilinud on madalad müürid, mis on välja kaevatud).
Piiskopilinnused, mida püstitasid Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonnad. Paremini on neist säilinud Kuressaare ja Haapsalu.
Ordulinnused, mida püstitas Liivi ordu. Paremini säilinud on Rakvere, Narva ja Tallinna Toompea linnused.
Linnade ja alevite kaitseehitused. Paremini säilinud on neist Tallinna linnamüür, lisaks fragmente Tartus, Narvas ja Pärnus.
Kindlustatud kloostrid. Ehedad näited on Padise ja Kärkna (Valkena) – esimene on säilinud suures ulatuses, teine väheste varemetena.

Valdav osa suuremaid ordu- ja piiskopilinnuseid oli Eestis (ja ka mujal Vana-Liivimaal) püstitatud nn konvendihoone tüüpi planeeringus, kus olulised ruumid paiknesid ümber ruudukujulise sisehoovi, mille äärtes olid ristikäigud. Kõige paremini säilinud seda tüüpi linnus on Kuressaare piiskopilinnus, mis on üldse Vana-Liivimaa kõige paremini säilinud suurlinnus.