Liktor
Liktor (ladina keeles lictor; sõnast ligare – 'siduma') oli Vana-Roomas kõrgema magistraadi teener ja auvaht.[1]
Liktorid kandsid fascest, rihmadega seotud vitsakimpu, mis oli magistraadi võimuembleemiks.[2][3] Väljaspool Rooma linnapiire (pomerium) lisati sellesse veel kirves.[4][5]
Magistraatidele määratud liktorite arv pidi illustreerima nende impeeriumi (käsklusvõimu) ulatust:[1][6] diktaatoritel oli 24 liktorit, konsulitel 12 ja preetoritel 6.[2][5][7] Keisririigi ajastul saatis keisrit algselt 12 liktorit, alates Diocletianuse valitsusajast (284–305) 24.[1]
Päritolu muuda
Vana-Rooma ajaloolase Titus Liviuse järgi võttis Rooma esimene kuningas Romulus ametisse 12 liktorit, et lisada omale välist esinduslikkust. Liktorite arvu selgitusena mainib ta kahte traditsioonilist versiooni. Esimese järgi jäljendas Romulus selle numbriga lindude arvu, mis oli talle varem ennustanud kuningavõimu. Livius ise eelistab teist versiooni, mille järgi pärineb nii liktorite ametikoht kui ka nende arv etruskidelt, kelle juures ühise kuninga valinud 12 linna andsid igaüks kuningale saatjaks ka ühe liktori.[8]
Ülesanded muuda
Liktoritel oli mitmeid ülesanded, tähtsaim neist oli olla magistraatide saatjaks ja ihukaitsjaks. Avalikus ruumis sammusid liktorid üksteise järel magistraadi ees, kuulutades valjult ta lähenemist ja sundides inimesi (v.a. vesta neitsid ja abielus naised[5]) talle teed andma.
Samuti viisid nad täide magistraadi käsklusvõimu, vahistades või karistades tema käsul inimesi.[6][9] Algselt kuulusid sinna juurde ka hukkamised, kuid 450. aastal eKr koostatud Kaheteistkümne tahvli seadused keelasid magistraatidel Rooma kodanike hukkamise.[10]
Lictor curiatus muuda
Lictor curiatus (mitmuses lictores curiati) oli eraldiseisev liktorite tüüp, kes täitsid erinevaid religioosseid ülesandeid ja ei kandnud fascest. Neid oli korraga kokku 30 ning nad teenisid ülempreester Pontifex maximuse ja teiste flaamenite alluvuses. Lictor curiatuse ülesannete hulka kuulus vesta neitsite ja preestrite saatmine. Rooma keisririigi ajajärgul kaitsesid nad ka keisri perekonna naisliikmeid.[10]
Nad vastutasid ka comita curiata (rahvakoosoleku) kokkukutsumise eest.[6][10][11]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Irmscher & Johne 1985, lk 317.
- ↑ 2,0 2,1 Adkins & Adkins 1998, lk 43.
- ↑ Irmscher & Johne 1985, lk 151.
- ↑ "Fasces". Võõrsõnade leksikon. Eesti Keele Instituut. Vaadatud 13. detsembril 2018.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Tschen-Emmons 2014, lk 250.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Hornblower, Spawforth, Eidinow 2012, lk 836.
- ↑ Ostenberg; Malmberg & Bjørnebye 2015, lk 17.
- ↑ Livius 1.8.2; Viiding, Noorkõiv & Truusalu 2016, lk 34.
- ↑ Berger 1953, lk 565.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Jona Lendering (2002). "Lictor". Livius.org (inglise keeles). Vaadatud 13. detsembril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Ostenberg; Malmberg & Bjørnebye 2015, lk 49.
Kirjandus muuda
- Adkins, Lesley; Adkins, Roy A. (1998). Handbook to Life in Ancient Rome. OUP USA. ISBN 9780195123326
- Berger, Adolf (1953). Encyclopedic Dictionary of Roman Law, Volume 43. Ameerika Filosoofiaselts. ISBN 9780871694324
- Hornblower, Simon; Spawforth, Antony; Eininow, Esther (2012). The Oxford Classical Dictionary. OUP Oxford. ISBN 9780199545568
- Irmscher, Johannes; Johne, Renate (1985). Antiigileksikon (teine trükk). Tallinn: Valgus.
- Ostenberg, Ida; Malmberg, Simon; Bjørnebye, Jonas (2015). The Moving City: Processions, Passages and Promenades in Ancient Rome. ISBN 9781472530714
- Livius, Titus; [tõlkinud & kommenteerinud Viiding, Kristi; Noorkõiv, Mart; Truusalu, Tuuli Triin] (2016). Linna asutamisest alates. Esimene raamat. Sarjast Bibliotheca Antiqua. Tallinn: TLÜ Kirjastus. ISBN 978-9985-58-811-6
- Tschen-Emmons, James B. (2014). Artifacts from Ancient Rome. ABC-CLIO. ISBN 9781610696203
Välislingid muuda
Liktor – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
