Liivimaa noorem riimkroonika
Liivimaa noorem riimkroonika (ka Hoeneke kroonika) on kroonika, mille pani 14. sajandi keskel kirja Bartholomäus Hoeneke. Kroonikat tuntakse ennekõike hilisemate ümberjutustuste kaudu, algtekstist on säilinud vaid mõned oletatavad fragmendid. Kroonika kirjeldab ajavahemikku 1315–1348.
Allikad muuda
Liivimaa noorema riimkroonika algtekst pole säilinud (peale mõne oletatava fragmendi),[1] viimased andmed selle kasutamisest on 16. sajandi lõpupoolest. Seda tuntakse hilisemate ümberjutustuste kaudu, millest kõige täielikum on Johannes Renneri Liivimaa kroonikas, kus nimetatakse ka selle autorit, Bartholomäus Hoeneket. Väiksemas ulatuses on Liivimaa nooremat riimkroonikat kasutanud noorem kõrgmeistrite kroonika (kuni 1340. aastani), Hermann Wartberge ja Balthasar Russow (tema teadis Hoeneke kroonikat kaudselt, ühe vahepealse autori kaudu). Nende refereeringute põhjal koostas Sulev Vahtre 1960. aastal Liivimaa noorema riimkroonika eestikeelse kommenteeritud väljaande.[2][3]
Renneri kroonika esimese uurija, Konstantin Höhlbaumi arvates jutustab see Hoeneke kroonikat ümber ilma oluliste muudatusteta, kuna Renneri teised, säilinud algallikate refereeringud on täpsed. Höhlbaum hakkas Hoeneke kroonikat nimetama Liivimaa nooremaks riimkroonikaks, et eristada seda 13. sajandi Liivi ordu kroonikast, mida hakati kutsuma Liivimaa vanemaks riimkroonikaks.[4] Paul Johansen kirjeldas Renneri kroonikat kui "usaldusväärset ja bürokraatlikult täpset".[5] Sulev Vahtre arvates võib mõnes kohas "eestlastega" samas tähenduses kasutatud "talupoeg" olla Renneri lisandus,[6] kuid on tema tööd üldiselt iseloomustanud kui väga täpset.[7] Anti Selarti sõnul aga on Renneri kroonika põhjal tehtud järeldused noorema riimkroonika kohta on siiski vaid oletused. Selart nõustub, et Renner on oma teiste allikate ümberjutustustes täpne selles mõttes, et ta on harva midagi omalt poolt lisanud, kuid samas on Renneri tekstid originaalist tunduvalt lühemad ja hulga puuduvate detailidega, eriti religiooni puutuvas osas (Renner oli protestant, tema kasutatud keskaegsed tekstid aga katoliiklikud). 2000. aastal publitseeriti Berliinis arhiivist avastatud tekstikatked, mida mõned uurijad peavad noorema riimkroonika lõikudeks. Nende põhjal otsustades oli kroonika kirjutatud idapoolses kesksaksa keeles, mille Renner oma töös alamsaksa keelde tõlkis. Algteksti lühendamise, tõlkimise ja värsivormist proosasse ümberpanemisega on Selarti arvates kaduma läinud Hoeneke sõnavara, rõhuasetused ja seletused.[8]
Sisu muuda
Höhlbaumi ja Vahtre hinnangul käsitles Liivimaa noorem riimkroonika sündmusi alates 1315. aasta näljahädast. Edasi räägib see 1320. aastate lõpu ordu ja Riia vahelisest sõjast, 1330. aastate võitlustest leedulastega, 1340. aastate alguse piiritülist ja sõjast Pihkvaga, Jüriöö ülestõusust 1343–1345 (olles ühtlasi selle sündmuse peamine allikas) ja jätkuvatest sõdadest leedulastega kuni 1348. aastani. Vahtre arvates sai kroonika põhiosas valmis 1346. aastaks ja lõpetati 1348. aasta teisel poolel.[2][9] Paul Johanseni arvates oli Renner oma 1315. aasta näljahäda kirjelduse aga mingist muust allikast saanud. Samas Berliinist avastatud fragmendid mainivad just nimelt 1315. aasta Liivimaa näljahäda. Muid selgesti äratuntavaid daatumeid, sündmusi ja isikuid neis tekstikatketes ei leidu, ilma nimeta on aga mainitud Võnnu foogti ja kedagi piiskoppi. On siiski oletatud, et üks fragment võib olla 1343. aasta sündmuste, võib-olla Pöide piiramise kirjelduse juurest.[10]
Höhlbaumi hinnangul oli noorema riimkroonika sisu erakordselt usaldusväärne ja objektiivne. Temaga ei nõustu Sulev Vahtre, kes peab teost tendentslikuks ja ordu poliitikat õigustavaks. See suhtuvat vaenulikult ordu vastastesse – venelastesse ja leedulastesse – ning positiivselt ei kirjeldata ka kohalikke rivaale – Riia linna ja Tartu piiskopkonda. Jüriöö ülestõusu puhul kiidab kroonika Vahtre arvates heaks ordu samme, näidates nende sekkumist hädavajalikuna, ning moonutab selle tarvis tegelikkust ja kasutab otseseid valesid. Tendentslikkuse põhjusena näeb Vahtre asjaolu, et Hoeneke oli ordumeistrite kaplan.[11]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Anti Selart. Kas Bartholomäus Hoeneke „Liivimaa noorem riimkroonika“ on Jüriöö ülestõusu ajaloo allikas? Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2015, 2, 29−30.
- ↑ 2,0 2,1 Bartholomäus Hoeneke. Liivimaa noorem riimkroonika (1315-1348). Toimetanud Sulev Vahtre. Tallinn, 1960
- ↑ Sulev Vahtre. Jüriöö. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Lk 7–11
- ↑ Vahtre 1980, lk 7–10
- ↑ Selart 2015, lk 31
- ↑ Vahtre, lk 11–12
- ↑ Selart 2015, lk 31
- ↑ Selart 2015, 30–32
- ↑ Vahtre, 1980, lk 10
- ↑ Selart 2015, lk 30
- ↑ Vahtre 1980, lk 9–10