Liepupe kihelkond

Liepupe kihelkond (saksa keeles Kirchspiel Pernigel, läti keeles Liepupes draudzes novads) oli haldusüksus Liivimaal Volmari kreisis.

Liepupe kirik

Liepupe kihelkonna mõisad 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903)

Ajalugu

Kihelkonda mainiti esimest korda aastal 1403. Kihelkonnale allus ka Skulte kihelkond, mis asus küll Riia kreisis. Patronaadiõigus kuulus kihelkonna rüütlimõisate omanikele.

Liepupe kihelkonna mõisad

• Blome (Kulsdorf) rüütlimõis
• Dunte (Ruthern, ka Rutershof) rüütlimõis, fideikomiss
• Liepupe (Pernigel Pastorat) kirikumõis
• Liepupe (Pernigel) rüütlimõis, fideikomiss
• Mētaka (Metakshof) rüütlimõis
• Sproģi (Owerbeck, varem Lepsern ja Lobzeem) rüütlimõis, hiljem Liepupe kõrvalmõis, fideikomiss
• Stiene (Ulpisch) rüütlimõis
• Tūja (Taubenhof) rüütlimõis, fideikomiss
• Vecmuiža (Sussikas, varem Wottelibecke) rüütlimõis

Kihelkonda jäi ka osa Ķirbiži (Kürbis) rüütlimõisa maadest, samuti ka sealne mõisasüda, mis on kihelkonna kaardil tähistatud numbriga 36, ehkki mõisa ennast loeti kuuluvaks Salatsi kihelkonda.

• 
  Liepupe kirik 1817. aastal. Johann Christoph Brotze
• 
  Liepupe kirik 1817. aastal
• 
  (1) Liepupe kirik ja kirikumõis 1817. aastal.
  (2) Limbaži kirik. 1817. aastal
• 
  Vaade Liepupe rannale
• 
  Vaade Liepupe kihelkonnale
• 
  Liepupe kirik ja kirikumõis 1817. aastal
• 
  Kihelkond "Liivimaa atlases" (1798)

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 247-8 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 368 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 151-6 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 90-2 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.