Lev Mehlis

Lev Mehlis (vene keeles Лев Захарович Мехлис; 13. jaanuar (vkj. 1. jaanuar) 1889 Odessa – 13. veebruar 1953 Moskva) oli juudi rahvusest Nõukogude Liidu partei- ja riigitegelane ning sõjaväelane.

Lev Mehlis

Lev Mehlis oli pärit juudi teenistuja perekonnast. Ta lõpetas kuus klassi Odessa Juudi Kommertskoolis. Töötas 1904–1911 kontoriametnikuna ja koduõpetajana. Aastatel 1907–1910 oli ta juudi sotsiaaldemokraatliku partei Poalei Zion liige. Alates 1911. aastast teenis Vene armees (1914–1917 kahuriväes).

1918. aastal astus Mehlis Venemaa Kommunistlikku (bolševike) Parteisse. Kodusõjas osales komissarina.

1921–1922 töötas ta Tööliste-Talupoegade Inspektsiooni Rahvakomissariaadis, 1922–1926 VK(b)P Sekretariaadi sekretäri abina ja büroojuhatajana.

1926–1927 õppis Mehlis Kommunistlikus Akadeemias marksismi kursustel ja 1927–1930 Punase Professuuri Instituudis. Alates 1930. aastast oli ta ÜK(b)P Keskkomitee pressiosakonna juhataja ja samaaegselt ajalehe Pravda peatoimetaja. 30. detsembril 1937 määrati ta Punaarmee Poliitilise Valitsuse juhatajaks, millisele ametikohale ta jäi kuni 1940. aasta septembrini. 1940–1941 oli ta Nõukogude Liidu Riigikontrolli rahvakomissar ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Alates 7. maist 1941 oli ta NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Büroo liige ja alates 21. juunist 1941 Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse juhataja.

Suure terrori ajal osales Mehlis repressioonides Punaarmee juhtivkooseisu vastu.

Mehlis mängis instrumentaalset rolli 1941. a sügisel 22. Eesti laskurkorpuse rindelt tagalasse töölaagritesse tõmbamisel.

19. märtsist 1946 kuni 27. oktoobrini 1950 oli ta Nõukogude Liidu riigikontrolli minister.

1949. aasta detsembris tabas teda insult ja ta oli 1950. aasta oktoobris halvenenud tervise tõttu sunnitud erru minema.

Ta oli ÜK(b)P Keskkomitee liikmekandidaat alates 1934. aastast ja liige alates 1937. aastast. ÜK(b)P Keskkomitee Orgbüroo liige oli ta alates 14. jaanuarist 1938 kuni 5. oktoobrini 1952.