Lev Landau
Lev Davidovitš Landau (vene keeles Лев Давидович Ландау; 22. jaanuar 1908 Bakuu – 1. aprill 1968 Moskva) oli juudi päritolu nõukogude füüsik, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1946), Nobeli füüsikaauhinna laureaat.
| Lev Landau | |
|---|---|
 Lev Davidovitš Landau | |
| Sündinud |
22. jaanuar 1908 Bakuu |
| Surnud |
1. aprill 1968 (60-aastaselt) Moskva |
| Elukoht | Nõukogude Liit |
| Kodakondsus | Nõukogude Liit |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | teoreetiline füüsika |
| Tunnustus |
Stalini auhind (1946) Max Plancki medal (1960) Nobeli füüsikaauhind (1962) |
Landau oli imelaps, kes astus 14-aastaselt Bakuu ülikooli ning õppis korraga füüsika-matemaatika ja keemiateaduskonnas. 16-aastaselt läks ta üle Leningradi ülikooli füüsikateaduskonda, kus sai füüsikadoktoriks 19-aastaselt. Ta tegi olulisi täiendusi kvantmehaanika, tuumafüüsika, teist liiki faasisiirde, ülivoolavuse ja ülijuhtivuse teoorias.
1927 komandeeriti Landau välismaale. Ta õppis Taanis Niels Bohri juures, samuti Inglismaal ja Šveitsis. 1932–1937 juhatas ta Ukraina füüsika-tehnikainstituudi teooriaosakonda Harkivis.
1937–1962 juhatas ta NSV Liidu TA Füüsikaprobleemide Instituudi teooriaosakonda, mida on nimetatud ka Landau kooliks. Kõik sinna soovijad pidid läbima Landau koostatud testi, mida ta nimetas teoreetiliseks miinimumiks. See kattis kõik teoreetilise füüsika alad ja tema ajal suutis ainult 43 inimest selle läbida.
1962. aastal sai Landau Nobeli füüsikaauhinna ülivoolavuse, eriti vedela heeliumi teooria väljatöötamise eest. Ta on saanud Lenini preemia ja kolm Stalini preemiat. Ta on sotsialistliku töö kangelane, Taani, Hollandi ja USA Teaduste Akadeemia, Prantsuse ja Londoni füüsikaühingu ning Londoni Kuningliku Ühingu liige.
1962. aastal sai ta raskelt vigastada autoõnnetuses, millest ta enam täielikult ei paranenud.
Lev Landau on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.