Leontios
Leontios või ladinapäraselt Leontius (kreeka keeles: Λεόντιος; surnud arvatavalt veebruaris 706) oli Bütsantsi keiser aastatel 695–698.
| Leontios | |
|---|---|
 Leontios | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 695–698 | |
| Eelnev | Justinianus II |
| Järgnev | Tiberios III |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | teadmata |
| Surmaaeg |
august 705 – veebruar 706 Konstantinoopol, Bütsants |
Leontios oli väepealik, kes tõukas mässu käigus troonilt keiser Justinianus II ning lasi tal nina ära lõigata. Temaga algas ebastabiilne ajajärk Bütsantsi ajaloos, millele ajaloolased on andnud nimeks "Kakskümmend Aastat Anarhiat".
Varasem elu muuda
Leontios oli pärit ilmselt Väike-Aasiast Isauriast. Ta oli tuntud väepealik Justinianus II ajal. Keisri käsul oli Leontios 692. aastal heidetud kolmeks aastaks vangi, kuid vabastati küll ootamatult ning määrati vägede ülemjuhatajaks. Siiski ei unustanud ta talle osaks saanud ülekohut.[1]
Legendi järgi ennustas vangistuses olevale Leontiosele üks munk, et temast saab keiser. Leontios olevat sellele vastanud: "Praegu möödub minu elu kannatustes, kuid seejuures ei pea ma kartma surma, aga valitsejaks saades tuleb mul kogu aeg surma karta."[1]
Mäss ja võimuletõus muuda
Keiser Justinianus II oli olnud äärmiselt julm ja ettearvamatu. See tekitas riigis ebakindlust. Kui keiser otsustas püstitada Patriarhi kiriku asemele uhke purskkaev, tekitas see rahvas suurt pahameelt ning viis lõpuks keisrivastase mässuni.[1]
Justinianuse-vastase mässu etteotsa asus väepealik Leontios, millega ta sai kätte maksta oma vangistuse eest. Leontiose juhtimisel vabastati vangid, kelle hulgas oli ka palju sõjaväelasi, ning suunduti patriarhi juurde toetust otsima. Arusaadavalt ei vajanud keisrit vihkav patriarh eriti pikka veenmist. Ta ilmus üsna pea rahva ette ja andis oma õnnistuse toimuvale riigipöördele. Sel ajal kostsid rahva seast juba otseselt üleskutsed: "Purustagem Justinianuse kondid!" ning rahvamass tungis keisripaleesse. Justinianus vangistati ja toodi Leontiose palge ette. Mõnede Bütsantsi autorite kirjelduse kohaselt leidis see sündmus aset hipodroomil. Austusest Justinianuse kuulsa nime vastu kinkis Leontios talle elu, kuid välistamaks nüüd juba endise keisri edasisi võimunõudlusi, ta sandistati. Nimelt anti käsk lõigata Justinianuselt nina, mis on ka talle andnud mõnikord esineva hüüdnime – Ninatu. Pärast seda saadeti sandistatud endine keiser välja Krimmi, Hersonesose linna, mis oli tol ajal üheks peamiseks pagendamise paigaks. Kõikide poolt vihatud Justinianuse soosikud aga tapeti.[1]
Valitsemine ja võimult kukutamine muuda
Vaatamata sellele, et Leontios ütles munga ennustuse peale, et ei soovi keisriks saada, istus ta troonile ikkagi hea meelega. Kuigi Leontios oli kogenud väepealik, langesid tema valitsemisaega suured territoriaalsed kaotused. Neist üheks olulisemaks oli 697. aastal toimunud Kartaago mahajätmine. Bütsantsi vägedel õnnestus küll mõne aja möödudes Aafrika rannik tagasi vallutada, ent neil tuli sealt peatselt Kreeta saarele taganeda. Sinna kogunenud vägedes puhkes omakorda mäss Leontiose vastu ning väepealikud nimetasid oma juhiks ilmselt gooti päritolu Apsimari, kellele anti keiserlik nimi Tiberios. Samal ajal tabas pealinna katkuepideemia. Vaevalt jõuti katkust toibuda, kui Konstantinoopoli müüride alla ilmus 698. aastal juba uue võimupretendendi Tiberiose laevastik ja algas linna piiramine. Enamik linlastest ning õukondlastest toetas selles vastasseisus Leontiost, kuid müüre kaitsvate vägede seas leidusid reeturid, kes avasid Tiberiosele väravad. Konstantinoopolisse tunginud usurpaatori väed asusid seal märatsema ja röövima, käitudes nii, nagu oleks tegemist võõra linnaga. Leontios aga võeti kinni ja temaga toimiti täpselt samuti, nagu ta oli mõni aeg tagasi ise toiminud Justinianusega: ta sandistati (lõigati nina maha) ja pagendati kloostrisse. Nii kestis Leontiose valitsemine vaid mõned aastad.[1]
Surm muuda
705. aastal tuli võimule taas Justinianus II, kes oli lubanud kätte maksta kõigile oma vaenlastele. Ta lasi lisaks Tiberios III tuua kloostrist pealinna ka Leontiose. Neid mõnitati avalikult rahva silme all. Seejärel nad mõlemad hukati.[1]
| Eelnev Justinianus II |
Bütsantsi keiser 695–698 |
Järgnev Tiberios III |