Lebesgue'i mõõt

Lebesgue'i mõõt üle on Jordani mõõdu jätk palju laiemale hulkade klassile, mille tõi sisse Henri Lebesgue 1902. aastal.[1]

Mõõdu ülesehitamine sirgel muuda

Välismõõt muuda

Iga suvalise alamhulga   jaoks saab leida arvsirgel palju erinevaid lõplikust või loenduvast intervallide arvust koosnevaid süsteeme, mille ühend sisaldab hulka  . Sellist tüüpi süsteemi nimetatakse katteks. Kuna intervallide pikkuste summa, mis moodustab suvalise kate, on mittenegatiivne suurus, siis on see alt piiratud. Seega kõikide katete pikkuste hulgal on olemas alumine raja. See raja, mis sõltub ainult hulgast  , ongi välismõõt:[1]

    


Erinevad võimalused välismõõdu tähistamiseks:

    


Suvalise intervalli välismõõt ühtib tema pikkusega, mis näitab, et Lebesgue'i mõõt on loenduvalt aditiivne. Täpsemalt, nimetatud loenduv aditiivsus annab   ning vastandvõrratus on tõepoolest ilmne ja tuleneb välismõõdu definitsioonist. Veelgi enam, algebral saab tuua sellise mõõdu näite, et selle algebra mingisuguse hulga välismõõt on rangelt väiksem tema algmõõdust.[1]

Välismõõdu omadused muuda

  •   (monotoonsus)
  •   (loenduv subaditiivsus)
  •  , kus   on lahtine hulk. Tõepoolest, piisab võtta   rolli sellist intervallide summat, mis moodustab   katet ning seejuures kehtib  . Sellise katte olemus järeldub alumise raja definitsioonist.[2]

Sisemõõt muuda

Kui hulk   on tõkestatud, siis hulga   sisemõõduks nimetatakse   sisaldava segmendi pikkuse   ja   täiendi välismõõdu vahelist vahet lõigus  :

    [1]

Tõkestamata hulkade jaoks defineeritakse   nagu ülemine raja   üle kõikide lõikude  .[1]

Mõõtuvad hulgad muuda

Hulka nimetatakse Lebesgue'i mõttes mõõtuvaks, kui tema välis- ja sisemõõt on võrdsed. Viimaste ühine nimetus on Lebesgue'i hulga mõõt ja seda tähistatakse  ,  ,  ,   või   [3]

Ajalugu muuda

Henri Lebesgue teatas enda loengute ajal, et tema eesmärgiks oli leida üles mõõt reaalteljel, mis eksisteeriks kõikide tõkestatud hulkade jaoks ja rahuldaks järgmist kolme tingimust:

  1. Kongruentnsetel hulkadel on võrdne mõõt (ehk mõõt on muutumatu sümmeetria ja poolitamise tehete suhtes).
  2. Mõõt on loenduvalt aditiivne.
  3. Intervalli (0,1) mõõt on võrdne 1-ga.

Lebesgue konstruktsioon haaras suurt klassi reaalarvude hulki ning defineeris mõõtuvate funktsioonide hulga, palju laiema kui analüütiliste funktsioonide hulk. Sealjuures igasugune mõõtuv funktsioon lubas kasutada analüütilisi meetodeid. Selleks ajaks eksisteeris üldine mõõdu teooria, mis oli E. Boreli välja töötatud (1898), ning esimesed Lebesgue’i tööd põhinesidki sellel. Kuid Lebesgue’i dissertatsioonis (1902) oli mõõdu teooria oluliselt üldistatud ning see sai nimeks „Lebesgue'i mõõt“. Lebesgue defineeris ära tõkestatud mõõtuvad funktsioonid ja integraalid ning näitas, et „tavalised“ tõkestatud funktsioonid, mida uuritakse matemaatilises analüüsis, on mõõtuvad. Aastal 1904 üldistas Lebesgue enda teooriat veelgi rohkem, võttes maha funktsiooni tõkestatuse tingimuse. Juba järgmisel aastal (1905) näitas G. Vitali, et mõõt, mis rahuldab kolme ülaltoodud tingimust, ei haara kõiki tõkestatud reaaltelje hulkasid. Ta tekitas hulga, millel ei leidunud mõõtu antud tingimustega. Veelgi enam, 1914. aastal tõestas F. Hausdorf, et isegi kui asendada loenduva aditiivsuse tingimuse palju nõrgema lõpliku aditiivsuse tingimusega, saab ikka leida tõkestatud mittemõõtuvaid hulki kolmedimensioonilises ruumis.[4]

Lebesgue’i uurimused võeti kasutusele paljude matemaatikute seas, nt E. Borel, M. Riesz, G. Vitali, M. R. Frechet jt.[4]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 B. Z. Vulih 1973. Kratkij kurs teorii funkcii vewestvennoi prjamoi (vvedenije v teoriju integrala). Moskva: Nauka.
  2. E. Tseb 2001. Teorija merõ i integral Lebega. Minsk: Izdatelskij centr BGU. Kasutatud 18.03.2018.
  3. M. Verbitski. Teorija merõ, lekcija 7: vneshnjaa mera. Kasutatud 18.03.2018.
  4. 4,0 4,1 L. I. Brõlevskaja 1986. K istorii problemõ merõ v pervoi polovine XX veka. Moskva: Nauka.