Lause

See artikkel räägib lausetest loomulikus keeles; lauseloogika mõiste kohta vaata artiklit Lause (lauseloogika); predikaatloogika mõiste kohta vaata artiklit Lause (predikaatloogika); lausete kohta programmeerimiskeeltes vaata artiklit Lause (programmeerimine); muusika mõiste kohta vaata Muusikaline lause

---

Lause on keeleüksus, mis on grammatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklikku mõtet. Lause on grammatiliselt sõltumatu teksti osa, süntaksi põhiüksus. Lause peamine ülesanne on teate edastamine vastuvõtjale. Lause koosneb lause moodustajatest, milleks võib olla sõnavorm, fraas, osalause ja/või sekundaartarind.

Lause tunnuseid

Lause võib olla

• kontekstivaba – tekstilisest kontekstist sõltumatu. Lause Radiaatorid olid soojad või Ema luges tütrele raamatut mõistmiseks ei pea teadma, millised laused sellele eelnesid.
• kontekstisidus – seda ei ole võimalik mõista konteksti teadmata. Küsimusest Kuhu mujale? on raske aru saada, kui me ei tea tekstilist konteksti, kus seda küsilauset kasutati.
• grammatiline – vastab keelenõuetele: Ma tahaksin saada uut autot.
• ebagrammatiline – mitte vastata keelenõuetele: Uut autot ma saada tahaksid.

Tüüpiline lause

• on kontekstivaba;
• sisaldab tegusõna pöördelist vormi ehk finiitset vormi ja ühe või mitu sellist osa, mille keskmeks on käändsõna või määrsõna: Minu õde astub tuleval sügisel Viljandi Kultuuriakadeemiasse;
• on lihtlause, s.t ei sisalda osalauseid;
• on täislause, s.t ehituselt täielik.

Väga tihti kasutatakse ka mittetäielikke lauseid:

• väljajättelise ehk elliptilise lause ehk lünklause puhul võib mõni lauseelement puududa, kuid sellest hoolimata on sisu üheselt mõistetav. Teen trenni 'Ma teen trenni'; Peeter tuli koju ja läks magama 'Peeter tuli koju ja Peeter läks magama';
• vaeglause puhul on millegi puudumisel kindel tähendus. Lauses Selle teeb valmis paari päevaga pole alust ja sellest järeldub, et öeldu kehtib kelle tahes kohta.

Suulises argivestluses kasutatakse sageli lauseid, kust on välja jäetud kõik peale uut infot väljendava lauseosa ehk reema.

Lause kui terviku funktsioonid

Mõtte väljendamine lause abil tähendab, et lause kui tervik ja selle elemendid täidavad samaaegselt mitut eri funktsiooni. Eelkõige väljendab lause mingit sündmust, mida võib tinglikult nimetada situatsiooniks.

• Lause funktsiooni, mis seisneb situatsiooni tähistamises, nimetatakse nominatiivseks (ka denotatiivseks) funktsiooniks. Peale otseselt situatsiooni enda võib lause väljendada situatsiooni aega, vastavust tegelikkusele, kõneleja väärtushinnangut, suhtluseesmärki jms. Nominatiivne funktsioon koos muude loetletud funktsioonidega moodustab lause semantilise funktsiooni.
• Lause semantilisele funktsioonile vastandub lause pragmaatiline funktsioon, mis seisneb edastatava info vormistamises teatena.

Lause tähenduses on põimunud kõneleja suhtluseesmärk ja mingi sündmuse kirjeldus.

Lause pragmaatiline funktsioon

Lause pragmaatiline funktsioon seisneb edastatava info vormistamises teatena. Lausega teatatakse alati midagi millegi kohta. Info esitatakse lauses adressaadile nii, et üks osa sellest võetakse teate lähtepunktiks, teine osa haagitakse selle külge. See, kuidas lause oma pragmaatilist funktsiooni täidab, ilmneb lause sõnajärjes ehk lause teatestruktuuris. Lause teatestruktuuri elemendid väljendavad:

• teate lähtepunkti (teema) ja sihtpunkti (reema): Kass (teema) peesitab murul (reema). Muru (teema) on soe (reema). See pluus (teema) on kollane (reema).
• referentide tuntust (definiitsust) ja tundmatust (indefiniitsus): Avasin ukse. Ukse (tuntud) taga oli postiljon (tundmatu). Kaia õel (tuntud) sündis tütar (tundmatu).
• esiletõstu (fokuseerimine): Kas sina tead, mis ma eile tegin? Sinu kasvatasin ju mina üles.

Lause semantiline funktsioon

Semantilisest aspektist tähistab lause tervikuna mingit sündmust, lause moodustajad tähistavad selle sündmuse komponente. 

Lause kui tervik täidab semantilist funktsiooni, s.t et lause tähistab

• situatsiooni
• situatsiooni toimumise aega
• situatsiooni vastavust tegelikkusele
• kõneleja väärtushinnangut
• kõneleja suhtluseesmärki.

Lause nominatiivne funktsioon

Lause täidab nominatiivset funktsiooni, s.t et lause tähistab situatsiooni - lausel on situatsioonitähendus. Eelkõige väljendab lause mingit

• tegevust: Vasikas jookseb üle aasa. Inimene mõtiskleb loetu tähenduse üle.
• protsessi: Kiskjate arvukus sõltub saakloomade arvukusest.
• seisundit: Ema on ärevil. Jaanika on armunud.

Situatsiooni toimumise aja tähistamine

Lause võib väljendada olevikku, minevikku, tulevikku või üldaega.

Situatsiooni tegelikkusele vastavuse tähistamine

Kõneleja annab lausega oma hinnangu situatsioonile, täpsemalt selle

• tegelikkuse vastavuse kohta: Ta kõnnib (reaalne); Ta kõnniks (irreaalne)
• lubatavuse kohta: Ta võib laulda (lubatud); Ta peab laulma (kohustuslik)
• tõenäosuse kohta: Ta vist õpib (tõenäoline); Ta tõepoolest õpib (tõsikindel)
• väärtuse kohta: Hea, et ta sporti teeb (positiivne); Halb, et ta sporti ei tee (negatiivne).

Kõneleja väärtushinnangu tähistamine

Kõneleja annab lausega situatsioonile oma positiivse või negatiivse hinnangu:

• Loeng jäi ära (neutraalne)
• Loeng jäi õnneks ära (positiivne)
• Loeng jäi kahjuks ära (negatiivne).

Kõneleja suhtluseesmärgi väljendamine

Kõneleja saab lausega grammatiliselt vormistada viis suhtluseesmärki.

• väide: Sa oled vasakukäeline.
• küsimus: Kas sa oled vasakukäeline?
• käsk: Ole vasakukäeline!
• hüüd: Oi, sa oled vasakukäeline!
• soov: Oleksid sa vasakukäeline!

Lausega väljendatavad suhtluseesmärgid

Lausega kas

• väidetakse midagi mingi sündmuse kohta: Malle pesi põrandat.
• küsitakse midagi mingi sündmuse kohta: Kas Malle pesi põrandat?
• kästakse kellelgi midagi teha: Pese põrandat!
• ilmutatakse soovi, et mingi sündmus leiaks aset: Peseks Malle ometi põranda puhtaks!
• avaldatakse imestust mingi sündmuse toimumise üle: Malle pesi tõesti põranda puhtaks!

Vaata ka

• Mõtestatud lause
• Propositsioon

Kirjandus

• M. Erelt, R. Kasik, H. Metslang, H. Rajandi, K. Ross, H. Saari, K. Tael, S. Vare, Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1993. § 695.
• M. Erelt, Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele osakonna preprindid 4, 2013.