Vikipeedia

Ladina keisririik

Ladina keisririik oli pärast Neljandat ristisõda Bütsantsi aladele ristisõdijate rajatud feodaalne riik, mis loodi peale Konstantinoopoli vallutamist 1204. aastal ning kestis 1261. aastani, mil Nikaia keisririigil õnnestus linn vallutada ja Ida-Rooma impeerium taastada.

Ladina Keisririik

1204–1261
Valitsusvorm monarhia
Valitsejad Baudouin I (esimene 1204–1205)
Baudouin II (viimane 1237–1261)
Pealinn Konstantinoopol
Religioon katoliiklus
Riigikeeled ladina

Ajalugu muuda

Rajamine muuda

Ladina keisririik sündis 13. aprillil 1204, mil Konstantinoopol alistus piiramise järel Neljanda ristisõja ristirüütlitele. Mõni aeg enne rünnakut olid ristisõdijatest parunid ja Veneetsia doodž Enrico Dandolo leppinud kokku reeglites, millega pandi paika uue keisri valimise protseduur ja Bütsantsi impeeriumi jagamine, juhuks kui Konstantinoopol peaks õnnestuma vallutada. Lähtuvalt kirjeldatud kokkuleppest (tuntud ka kui 1204. aasta Märtsi pakt) – valisid kuninga kuus veneetslast ja kuus franki (ehk mitteveneetslast). Uus valitseja sai veerandi impeeriumist ning ülejäänu jagati võrdselt frankide ja veneetslaste vahel.[1] Enne keisririigi rajamist, Neljanda ristisõja ajal, toimus Konstantinoopolis suur rüüstamine ja ründamine. Ristisõdijad rüüstasid kirikuid, vägistasid nunnasid ja süütuid. Ristirüütlid ei teinud vahet tsiviilisikutel ja sõjameestel, neil oli vaid üks kindel siht – tappa kõik võimalikud ettejääjad.[2][3]

Veidi pärast Konstantinoopoli alistumist ilmnes, et keisritroonile on kaks pretendenti: Montferrat’ Bonifatius ja Flandria Baudouin.[4] Bonifatiust peeti potentsiaalseks keisriks, kuna ta oli ristisõdijate vägede juht. Samuti õnnestus Bonifatiusel 1204. aastal vallutada Boukoleoni palee, kust teda sundis lahkuma vaid doodži poolt toetatud avalik surve. Lisaks oli Bonifatius kihlatud Bütsantsi keiser Isaak II Angelose lese ja Ungari kuninga Emerici õe Margaretiga – see oli liit, mis oli sõlmitud eesmärkidega anda Boniftiuse võimutaotlustele legitiimne alus. Kirjeldatud põhjustel arvasid isegi Konstantinoopoli kreeklased, kel ei olnud võimalust ristisõdijate eest põgeneda, et nende uueks valitsejaks saab just Bonifatius.[5]

Mõlemal poolel, s.o nii Bonifatiusel kui ka Baudounil, oli raskusi valijameeste ametisse nimetamisega.[1] Bonifatius ei suutnud ise kuut meest 12-liikmelisse komisjoni määrata. Seetõttu valisid ristisõdijad kuus vaimulikku, kellest ainult kolm eelistasid Bonifatiust. See otsustas kandidaadi saatuse – tema oponendid, veneetslaste poolt nimetatud valijamehed, olid kõik ilmalikud võimukandjad. Bonifatiuse toetajad andsid alla ning ühehäälselt valiti Ladina keisriks Baudouin, kes krooniti 16. mail 1204 Hagia Sophia katedraalis.[6] Bonifatius I rajas Thessaloniki kuningriigi.

Territoriaalne jaotus muuda

 
Ladina keisririigi alad

Pärast Konstantinoopoli vallutamist ristisõdijate poolt toimus endiste Bütsantsi territooriumite jagamine 1204. aasta partitsioonilepinguga.[7] Keiser sai kolmandiku riigi aladest; ülejäänu jagati Veneetsia ja ristisõdijate vahel.[8]

Keiser ise sai oma dominiooniks väikese kolmnurkse maalapikese, mis piirdus idas Traakiaga, põhjas Musta mere rannikuribaga kuni Agathopoliseni ning läänes Marmara rannikuribaga kuni Herakleiani. Pealinnast kaugemal sai keiser Väike-Aasia, lisaks Egeuse mere saared: Límnose, Lesbose, Chíosi, Skýrose, Sámose, Samothráki ja Tínose[9].

Veneetsia kätte jäid lisaks Kreetale ka Musta mere Marmara ranniku ülejäänud osa Herakleiast kuni Gelibolu poolsaareni, lisaks veel kogu Aadria mere idarannik koos aladega Albaanias Ípeirose piirkonnas, kogu Morea (ehk Peloponnesose poolsaar), Korintose lahe mõlemad kaldad, Salamína ja Euboia saared; Aígina ning Egeuse merest veel Ándrose saar.[8]

Ristisõdijad said aga Makedoonia alad Vardari jõe ja Prespa järve vahelisel alal, Tessaalia koos kaubanduslikult olulise tugipunkti, Volose lahega, ning ka Atika.[10]

Sõjad Bulgaariaga muuda

 
Bulgaaria tsaaririik, Epeirose despootkond, Thessaloniki kuningriik ja Ladina keisririik Balkani poolsaarel 13. sajandi alguses

Balkani poolsaare Bulgaarlased püüdsid ladinlastega sõbralikke suhteid luua, kuid neile öeldi ära ja ladinlased nõudsid nende maad, vaatamata Rooma paavsti tunnustusele. Paavst Innocentius III oli valmis Kalojani (1197–1207) kuningana tunnistama tingimusel, et Bulgaaria kirik allutatakse Rooma katoliku kirikule. Kalojan ja Bütsantsi aristokraatia Traakias tegid liidu ning aristokraatia lubas Kalojani oma keisriks kuulutada. Otsustav lahing Bulgaaria armee ja ristisõdijate vahel leidis aset 14. aprillil 1205 Adrianoopoli juures, kus ladinlased võideti ja nende keiser Baudouin I vangistati ja suri vangina Veliko Tǎrnovos. Lahing oli löök äsja loodud Ladina keisririigile, mis langes kaosesse. Pärast võitu võtsid bulgaarlased tagasi suure osa Traakiast, sealhulgas tähtsa Philippopolise linna.

Bulgaaria ootamatu edu põhjustas Bütsantsi aadli vandenõu Kalojani vastu ja liidu ladinlastega. Tǎrnovos avastati vandenõu kiiresti; Kalojan korraldas jõhkrad repressioonid bütsantslaste vastu Traakias. Samuti jätkus kampaania ladinlaste vastu; aastal 1206 olid bulgaarlased võidukad Rusioni lahingus ja vallutasid mitu Ida-Traakia linna. Järgmisel aastal tapeti lahingus Thessaloniki kuningas ja Montferrat' markii Bonifacio I, kuid Kalojan mõrvati enne, kui ta sai alustada rünnakut pealinnale.

Kalojani järglane (1207–1218), tema nõbu Boril püüdis jätkata oma eelkäija poliitikat, kuid ei omanud tema haaret. Tema armee sai ladinlastelt lüüa Philippopolise juures, tühistades suurema osa Kalojani saavutustest.

Boril tõugati aastal 1218 troonilt Ivan Asen I poja Ivan Asen II poolt, kes oli pärast Kalojani surma elanud maapaos, troonilt. Pärast kroonimist korraldas Ivan Asen II (1218–1241) pulmad Ungari kuninga András II tütre Anna Máriaga ning sai kaasavaraks Belgradi ja Braničevo. Siis sõlmis ta liidu kõige võimsama Bütsantsi järglasriigi, Epeirose despootkonna valitseja Theodoros Komnenosega. Olles lepinguga kindlustanud oma põhjapiiri, vallutas Theodoros Komnenos Saloníki, vähendades oluliselt Ladina keisririigi suurust. Aastal 1225 kuulutas Theodoros end keisriks. Aastaks 1228 muutus olukord ladinlastele meeleheitlikuks; nad astusid läbirääkimistesse Bulgaariaga, lubades abielu alaealise Ladina keisririigi keisri Baudouin II ja Ivan Asen II tütre Elena vahel. See abielu oleks teinud Bulgaaria tsaari regendiks Konstantinoopolis.

 
Väike-Aasia, Ladina keisririik, Nikaia keisririik, Kiliikia Armeenia kuningriik, Trapezundi keisririik ja Rumi Seldžukkide sultanaat ning Lähis-Ida ristisõdijate riigid 1250. aastal
 
Balkani ja Väike-Aasia alad u 1261

1231. aastal liitus Ivan Asen II Nikaia keisririigiga ladinlaste vastu. Pärast seda, kui Nikaia keisririik tunnistas aastal 1235 Bulgaaria patriarhaati, katkestas Ivan Asen II oma liidu Rooma paavstiga. Ühiskampaania ladinlaste vastu oli edukas, kuid Konstantinoopoli vallutamine nurjus. Jean de Brienne'i surmaga kaks aastat hiljem otsustas Ivan Asen II – kes pidi jälle saama Baudouin II regendiks – lõpetada oma koostöö Nikaiaga. Tema otsus põhines rohkem oletusel, et pärast liitlaste edu sai Konstantinoopol taas taastatud Bütsantsi keskuseks, mida valitses Nikaia dünastia. Bulgaaria–Ladina koostöö oli lühiajaline; Ivan Asen II jäi oma lõunanaabritega rahusse oma valitsusaja lõpuni.

Aastal 1257 ründasid ladinlased ja hõivasid Messembria, kuid ei suutnud linna hoida. Järgneva suur Bütsantsi sissetung aastal 1263 viis rannikulinnade Messembria ja Anhialose ning mitme Traakia linna – sealhulgas Philippopolise – kaotamiseni.

Langemine muuda

1261. aastal langes Konstantinoopol peaaegu vastupanuta Nikaia luuresalga kätte. Ajaloolane Christopher Tyerman on sündmuste kulgu oma teoses "Jumala sõda" hinnanud ning leidnud, et Konstantinoopoli ootamatu langemine tuli üllatusena isegi Nikaia keisrile Michael VIII Palaiologosele.[11]

Ladina keisririigi iseeneslik kokkukukkumine oli mitmete tegurite tõttu vältimatu. Riik loodi kultuuriliselt võõrale maale, kus elasid ristisõdijatesse vaenulikult meelestatud kreeklased. Samuti sõltus keisririik suures osas läänest tulevatest ressurssidest ja inimestest.[12]

Ladinlastel ei õnnestunud juba eos haarata neile avatud diplomaatilistest ja sõjalistest võimalustest.[13] Lisaks ebaõnnestus Ladina keisrite katse leida kreeklastega ühist keelt (välja arvatud mõnes Peloponnesose osas). Konstantinoopolist ei hoolinud ei Lääne aadelkond ega ka lihtrahvas. Seetõttu ei proovinud keegi keisririigile uut kultuurilist identiteeti luua. Sellest tulenevalt ka linna tähtsus ja võimekus aegade jooksul vähenes.[14]

Juhtimine ja ühiskond muuda

Administratsioon muuda

Impeerium toimis läänelikel feodaalprintsiipidel. Valitsejat abistas tema töös nõukogu, kuhu kuulusid Veneetsia podestà oma nõukoguga ja ristisõdijatest parunid.[15]

Iga kord, kui uus keiser krooniti, pidi ta vanduma, et peab kinni kolmest kokkuleppest: 1204. aasta märtsi paktist, 1204. aasta oktoobri partitsioonilepingust ja 1205. aasta kokkuleppest.[16]

  • 1204. aasta märtsi paktiga kinnitati keisri valimise kord. Samuti määrati paktiga kindlaks, et keisri valdusse kuuluvad alad moodustavad kolmandiku riigist. Ülejäänud osad tuli jagada aga veneetslastest ja frankidest ristisõdijate vahel.[7]
  • 1204. aasta partitsioonilepinguga nägi ette keisririigi halduslikku jagamist kolmeks osaks. Esimene osa, ligikaudu kolmandik territooriumist, läks Ladina keisrile. Ülejäänud osad jagati veneetslastest ja mitteveneetslastest ristisõdijate vahel. Lisaks jagati ristisõdijatele antud alad veel omakorda printsiibi järgi, et mõlemal (nii veneetslastel kui ka mitteveneetslastel) oleks territooriume nii pealinnale kaugematel kui ka lähematel aladel.[9]
  • 1205. aasta kokkuleppe allkirjastas juba Henry, kes tol ajal oli oma venna Baudouini regendiks. Kokkuleppega kinnitati, et kui keisri soovi korraldada sõjakäiku toetavad nii podestà nõukogu kui ka parunid, siis peavad kõik rüütlid (nii veneetslased kui ka mitteveneetslased) sõjakäigus osalema. See kokkulepe kohustas veneetslasi Ladina keisririigi eest sõdima. Säärane sõjaväelise teenistuse reguleerimine aitas kaasa keisrivõimu tugevdadmisele.[15]

Kirik ja paavst muuda

Ladina keisririigis asendati õigeusk katoliku usuga. Õigeusu praktiseerimist aga ei keelatud.[17]

Paavst Innocentius III oli innustunud selle üle, et Konstantinoopol sai vallutatud ning asetas Ladina keisririigi paavsti kaitse alla – see oli erilise eelise märk. Samuti otsustas Innocentius, et värskelt vallutatud maa säilitamise eest saavad ristisõdijad pattudest puhastatud (sama tasu oli ristisõdijatel ka Pühas Sõjas).[18] Hiljem kui paavst sai teada, mis sündmused olid Ladina keisririigi tekkele kaasa aidanud ning kuidas Konstantinoopol vallutati (nunnade ja süütute vägistamine, kirikute rüüstamine üle kogu linna, ohverduste ja ristide rikkumine jpm), siis hakkas ta kahtlema ristisõdijate tõelistes motiivides.[19]

Majandus muuda

Keisririigi peamisteks kaubaartikliteks olid alates 1204. aastast reliikviad. Paavst Innocentius III andis välja juhendi, mille abil oli reliikviate ehtsust võimalik kindlaks määrata, kuna nende väljavool Läände oli niivõrd suur. Pühade säilmete jahtijad ja turistid proovisid Konstantinoopolist soetada dokumente, mis tõestaksid, et neile kuuluv püha säile (riide-, luu-, puutükk vms) on tõeline.[11] Peale reliikviate kaubeldi veel nisu, veini, villa, oliiviõli ja siidiga.[20]

Aastail 1204–1261 polnud Konstantinoopol ei bürokraatlikuks ega ka kaubanduslikuks keskpunktiks. Kuigi linna nimetati pealinnaks, siis tegelikult Konstantinoopol seda tiitlit ei õigustanud, sest ladinlased ei suutnud seda elavaks kaubandus- ja kultuurikeskuseks muuta.[21]

Valitsejad muuda

Valitseja[22] Pilt Valitsusaastad
Baudouin I   1204–1205
Hainaut' Henri I   1206–1216
Courtenay Pierre   1216–1217
Flandria Yolanda

regent

1217–1219
Courtenay Robert   1218–1228
Brienne'i Jean

regent

Baudouin II kaasvalitseja

  1229–1237
Baudouin II

keiser alates 1228. a

  1237–1261

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Madden, F. T (2004). The Fourth Crusade: Event, Aftermath, and Perception. USA: Saint Louis University. Lk 45.
  2. ↑ Tyerman, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 496, 479.
  3. ↑ Phillips, J. (2004). The fourth crusade and the sack of constantinople. Inglismaa. Lk 266, 302.
  4. ↑ Madden (2004), lk 45
  5. ↑ Setton (1969), lk 188–189
  6. ↑ Setton (1969), lk 189
  7. ↑ 7,0 7,1 Setton (1969), lk 190
  8. ↑ 8,0 8,1 Setton, M. K. (1969). A History of The Crusades. Volume II. The Later Crusades, 1189–1311. Madison, Milwaukee, London: The University of Wisconsin Press. Lk 191.
  9. ↑ 9,0 9,1 Setton (1969), lk 191
  10. ↑ Setton (1969), lk 191–192
  11. ↑ 11,0 11,1 Tyerman (2010), lk 500
  12. ↑ Setton (1969), lk 199
  13. ↑ Setton (1969), lk 200
  14. ↑ Tyerman (2010), lk 500
  15. ↑ 15,0 15,1 Setton (1969), lk 194–195
  16. ↑ Setton (1969), lk 195
  17. ↑ Tyreman, C. (2010). Jumala sõda. Tallinn: Varrak. Lk 502–503.
  18. ↑ Phillips (2004), lk 299
  19. ↑ Phillips (2004), lk 301,302
  20. ↑ Phillips (2004), lk 308
  21. ↑ Tyerman (2010), lk 500–502
  22. ↑ Shepard, J (2008). The Cambridge History of The Byzantine Empire c. 500–1492. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 926.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ladina_keisririik&oldid=6429405"