Labürint
Labürint on kividest või muudest materjalidest ehitatud (või ka mistahes pinnale joonistatud, sisse raiutud või lõigatud) pärimusliku ja kultusliku otstarbega ühes suunas kulgev keerdkäigustik.
Artiklis puuduvad viited. |
Sõna labürint tuleb vanakreeka keelest ja on laiemalt usutud tõlgenduse kohaselt tulenev sõnast labrys, mis tähendas muinasaegset kaheteralist kirvest. Kui sellele sõnale lisati kohta tähistav sõnalõpp "-inthos", saadi uus sõna labyrinthos, "kaheteraliste kirveste koht". Sõna labrys kasutati Väike-Aasias, Lüüdias või Kaarias. Kreetal oli kaheteralise kirve nimetus wao. Mandri-Kreekas kasutati sõna pelekys.
Kultusliku ehitisena loodud labürint ei ole eksitavate umbradadega, selles on vaid üks nn väravatest keskmesse viiv ja sealt tagasi toov rada. Vanimad teadaolevad labürindikujutised on 3500–2500 aasta vanused petrolüüfid ehk kaljujoonistused. Neid on leitud näiteks Sardiiniast Val Camonicast, Hispaaniast Pontevedrast ja Cornwallist. Plinius Vanem on maininud nelja antiikset labürinti: Kreeta labürinti, Egiptuse labürinti, Lemnose labürinti ja Itaalia labürinti.
Kreeta labürint muuda
Kreeka mütoloogia kohaselt on labürint Kreeta kuningale Minosele ehitatud suur palee. Selle projekteeris legendaarne kreeka kunstnik ja arhitekt Daidalos härginimese Minotaurose vangistamiseks, kelle Ateena müütiline kuningas Theseus sealsamas labürindis tappis. Kreeta printsess Ariadne aitas Theseust, andes talle lõngakera, mille abil suutis Theseus labürindist taas väljapääsu leida. Legendi järgi oli Kreeta labürint niisiis eksitav labürint, umbkäikudega.
Arthur Evansi teooria järgi on Knossose keerdkäikudega palee Kreetal "kaheterakirveste maja" ehk labürint. Selle teooria kohaselt Theseus ja Ariadne olid seigelnud kuningas Minosele ehitatud Knossose palee keerdkäigustikus. Knossose müntidel oli labürindi kujutis. Tolleaegne levinuim labürindi vorm oli tavaline 7-ringiline tänapäeval klassikaliseks labürindiks nimetatud labürint.
Rooma labürint muuda
Rooma põrandamosaiigis on lihtne klassikaline labürint muutunud nelinurkseks meanderilaadseks kujundiks, aga on sellegipoolest arusaadav labürindina. Tihti on mosaiiklabürindi keskmes kujutatud Minotaurust. Romaani meanderist kujuneb järk-järgult neljahõlmaline keskaegne labürint. Rooma labürint sümboliseerib surma ja võidukat tagasitulekut: Hadrumentumis Põhja-Aafrikas (tänapäeval Sousse) on romaani suguvõsahaua põrandas neljahõlmaline mosaiik, selle keskel sureva Minotaurose kujutis ja tekst: HICINCLUSUS.VITAMPERDIT "Siia vangitsetuna kaotab ta elu". Vergilius ja Dio Cassius kirjeldavad Ludus Troiae nimelist labürindilaadset mängu, mida mängiti matuserituaalidel.
Keskaegsed labürindid muuda
Keskaegsete labürintide õitseaeg oli XIII–XIV sajandil, kui gooti katedraalide põrandatesse loodi labürindi kujutisi. Tuntuimad labürindid on Chartres'i ja Amiens'i katedraalides Põhja-Prantsusmaal ja Sienas Toscanas Itaalias. Seda tüüpi labürinti kasutati turbalabürintide eeskujuna Inglismaal: Wingis, Rutlandis, Hiltonis, Cambridgeshire'is, Alkborough's (Põhja-Lincolnshire) ja Saffron Waldenis Essexis. Ka keskaegsetes käsikirjades leidub pilte erinevatest labürintidest.Labür
Põhja-Euroopas ehitati kivilabürinte ehk hiiu keeli öelduna Meremeeste mänge. Need labürindid paiknevad enamasti rannikualal ja on klassikalist tüüpi. Valdav osa neist on sedavõrd mereranna lähedal, et need on ehitatud alles keskajal või hiljemgi. Taanis, Ojamaal ja Soomes on labürindikujutisi maalitud ka keskaegsete kirikute seintele ja võlvidele. Kõikjalt maailmast on teada labürindikujundeid raidkujunditena kaljudes ja kivides, ning tekstiilidesse kootuna ja mistahes pindadele maalituna. Nüüdisajal on tekkinud uus innustus tegeleda labürindi kui sümboliga; loodud on mitmeid uusi labürinte, nagu Willen Park Milton Keynesis, Grace'i katedraal San Franciscos, Taptoni park Chesterfieldis ja Labyrinthe de Harbor 16 Montrealis.
Labürindid parkides muuda
Parkidesse tehtud labürindid on moodustatud hekkidest, mille vahel on keerdkäigulised rajad. Tavaliselt on hekklabürintide keskel väljak, kuhu labürindis kulgejad jõuavad. Tuntuim hekklabürint on Suurbritannias Hampton Courti paleed ümbritsevas pargis Londoni lähedal.
Labürindimäng muuda
Labürindimäng on kahe telje suhtes pöörduv tasapind, millel on labürint ja selle käikudes augud. Mängu põhimõtteks on juhtida kuuli labürindi algusest selle lõppu piki labürindi käike, käikude põrandas olevaid auke vältides. Loodud on lugematu arv arvutimänge ja -programme, milles on kasutatud labürinti, näiteks Lara Crofti sarjades.
Labürintide tähendus kultuuris muuda
On arvatud, et esiajaloo labürindid olid kurjade vaimude poolt seatud lõksud või kultuslikud tantsuväljad. Osad labürindid on kujundatud müüridest ümbritsetud linnana või lossina tornide ja tänavatega. Keskajal sümboliseerisid labürindid teed Jumala juurde, mille algpunktiks on inimese sünd. Labürint võib olla sümboolne palverännak, milles kulgemist võivad inimesed tajuda kui teekonda pääsemise ja valgustumiseni. Palves labürindis kulgemine korvab reisi palverännakuks. Renessansiajastul kaob varasem labürindi keskpunktile omistatud tähendus: humanistliku õpetuse kohaselt on inimene labürindis selle keskuseks. Labürint saab nimeks Domus Daedali, mis sümboliseerib inimese kui looja ja kunstniku (Daedalus) andeid ja loomejõudu. Tänapäevased labürindid oma realistlikkuses on kõrgemal tasandil. Internet oma hüpertekstuaalsusega on selle heaks näiteks (labürint sümbolina sümboliseerib ühtlasi ka raamatut). Tänapäeval on labürinte kirikutes ja parkides, pakkudes inimestele, kes labürintides kulgevad, leevendust stressi ja masenduse vastu.
Labürindiks nimetatakse ka luus asuvat keerulist õõnete süsteemi, näiteks sõelluulabürinti (labyrinthus ethmoidalis) ja teolabürinti (labyrinthus cochlearis).
Keskaegses käsikirjas on Jeeriku linna kujutatud labürindina.
Viited muuda
1. ↑ Philostratos. De vita Apollonii Tyanei iv.34, noted in Kerenyi, lk 101–171. 2. ↑ Kerenyi 1976 lk 91 3. ↑ xviii. 590–593 4. ↑ Platon: Euthydemos 291b-c 5. ↑ Herodotos: Historia 6. ↑ Kerenyi, pilt 31
Kirjandus muuda
- Kereny, Karl: Dionysos: Archetypal Image of Indestructible Life. Princeton University Press, 1976.
- Fisher, Adrian & Gerster, Georg: The Art of the Maze. Weidenfeld & Nicolson, 2002. ISBN 1-84000-573-4.
- Saward, Jeff: Magical Paths. Mitchell Beazley, 2002. ISBN 1-84000-573-4.
- Matthews, W.H.: Mazes and Labyrinths: Their History and Development. Dover Publications, 1927. ISBN 0-486-22614-X. Linkki Bibliografia