Lüneburgi vürstkond

Lüneburgi vürstkond (hiljem ka lihtsalt Celle) oli Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna territoriaalne jaotus Saksa-Rooma riigis, see oli keisri otseses alluvuses. Vürstkond eksisteeris aastatel 1269–1705 ja selle territoorium asus Saksamaal tänapäeva Alam-Saksi liidumaal. Vürstkond on saanud nime oma esimese pealinna Lüneburgi järgi, mida valitsesid aastani 1637 kõik Braunschweig-Lüneburgi liinid ühiselt. Aastast 1378 oli vürstkonna keskus Celle. Vürstkond kaotas iseseisvuse aastal 1705, kui selle annekteeris Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkond, kuid säilitas oma hääle Riigipäeval Braunschweig-Celle nime all.

Territoorium

Kui Lüneburgi vürstkond Braunschweig-Lüneburgi jagunemise tulemusel aastal 1269 kujunes, koosnesid Lüneburgi vürstide valdused suurest hulgast territoriaalsetest üksustest Lüneburgi piirkonnas, kuid seda ei kirjeldatud kui ühtset riiki, kuna paljud valdused olid omandatud teistelt keisri vasallidelt koos nende õigustega. Alles arvukate krahvkondade ja õiguste omandamine 13. ja 14. sajandil tegi Lüneburgi valitsejad ühtse riigi ülesehitamisel edukaks. Pärast Braunschweig-Wolfenbütteli ja Lüneburgi vürstkondade jagamist Bernhardi ja Heinrichi vahel aastal 1409 oli riigi territoriaalne kujunemine suurelt jaolt lõppenud. Selleks ajaks sisaldas Lüneburgi vürstkond suure osa Lüneburgi nõmmest ja Wendlandi ning hõlmas umbes 11 000 km².

Ajalugu

Tekkimine

Lüneburgi vürstkond loodi Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna jagunemisel. Viimane oli moodustunud aastal 1235 Welfide pärusvaldustest Saksimaal ja antud keiserliku läänina Heinrich Lõvi lapselapsele Otto Lapsele. Hertsogkonna nimi tulenes kahest suurest linnast, Lüneburgist ja Braunschweigist. Pärast Otto surma jagasid tema kaks poega hertsogkonna aastal 1267 või 1269 alluvateks vürstkondadeks; Braunschweig läks Albrechtile ja Lüneburg läks Johannile. Koos jätkasid kaks vürstkonda Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna moodustamist, mis jäi vastavalt keiserlikule seadusele jagamatuks, ja muu hulgas kandsid kõik erinevate liinide vürstid tiitlit Braunschweig-Lüneburgi hertsog. Lisaks jäid kaks pealinna Lüneburg ja Braunschweig vastavalt aastani 1512 ja 1671 Welfide ühisomandisse.

Lüneburgi vanem liin

Kui Johann aastal 1277 suri, hoidis valitsusasju Johanni alaealise poja Otto Range nimel tema vend Albert, kuni Otto sai aastal 1282 võimu enda kätte. Otto kinnitas oma võimu paljude feodaalide kaebuste abil väikeaadlike vastu, mis võimaldas tal saavutada hertsogivõimu konsolideerimise riigis. Ta jätkas ka süstemaatilist territooriumide omandamist Lüneburgi vürstkonnas, mis oli toiminud Otto Lapse aegadest saati, Lüneburgi valduste konsolideerimist arvukate maade ja õiguste ostmise kaudu, sealhulgas Bleckede ja Hitzacker, Dannenbergi krahvkond ja Wölpe krahvkond.

Hertsog Ottole järgnesid tema pojad Otto III ja Wilhelm II. Isa poolt aastal 1318 välja antud juhendit, millega vürstkond tuli pärast tema surma Otto III ja tema venna Wilhelm II vahel jagada, vennad eirasid ja aastal 1330 kehtestasid nad ühiskontrolli jagamatu riigi üle. Algul oli neile kõige tähtsam vürstkonna edasine territoriaalne konsolideerimine. Näiteks suutsid nad oluliselt suurendada oma valdusi Gifhorni piirkonnas Fallerslebeni küla ning Papenteichi ja Wettmarshageni krahvkondade ostmise kaudu. Teine tähtis eesmärk oli nende poliitiline toetus linnadele, mis püüdsid end majanduslikult arendada. Näiteks said Lüneburgi kaupmehed märkimisväärset kasu sellest, et Ilmenau jõgi Lüneburgi ja Uelzeni vahel muudeti laevatatavaks, ning kaubanduslepingutest Lüneburgi ja Saksi-Lauenburgi vürstide vahel. Kaks venda valitsesid ühiselt kuni Otto III surmani aastal 1352, misjärel Wilhelm valitses üksi kuni enda surmani aastal 1369.

Lüneburgi pärilussõda

 Pikemalt artiklis Lüneburgi pärilussõda

Kui Wilhelm II suri aastal 1369 ilma järeltulijata, jõudis esimene Lüneburgi dünastia lõpule. Vastavalt Welfide dünastia reeglitele ja Wilhelmi soovile oleks Braunschweig-Lüneburgi hertsog Magnus II Torquatus pidanud olema õigusjärgne pärija. Keiser Karl IV pidas seda siiski keiserlikuks lääniks ja lubas vürstkonna Saksi-Wittenbergi Albrechtile ja selle onule Wenzelile, algatades sellega Lüneburgi pärilussõja.

Lüneburgi linn toetas Wittenbergi ja kasutas võimalust pääseda hertsogi vahetu mõju alt, hävitades 1. veebruaril 1371 hertsogilossi Kalkbergi ja sundides hertsogit oma residentsi Cellesse üle viima. Tema katse Lüneburg sõjaliselt vallutada ja vanad hertsogiõigused taastada ebaõnnestus 21. oktoobril 1371. Järgnevas sõjalises konfliktis ei suutnud ei Braunschweig ega Wittenberg edu saavutada ning ainult Hannoveri rahu aastal 1373 lõpetas sõja, vähemalt selleks korraks. Vastavalt kokkuleppele tuli valitseda kordamööda.

Magnus II Torquatus suri aastal 1373, seega tugevdati lepingut kahe võistleva perekonna vahel veelgi tema kahe vanema poja Friedrichi ja Bernhard I abieludega Wenzeli kahe tütrega ja Magnuse lese abieluga Saksi-Wittenbergi Albrechtiga. Friedrichi ja Bernhardi noorem vend Heinrich Leebe keeldus siiski lepinguga nõustumast ja jätkas sõjapidamist. Alles pärast Winseni lahingut aastal 1388, kui Wenzel sai surma, loobus Wittenberg oma nõudmistest ja vürstkond läks lõpuks taas Welfide kätte.

Lüneburgi Sate ja Lüneburgi Sate sõda

 Pikemalt artiklis Lüneburgi Sate

Lüneburgi pärilussõja tulemuseks oli vürstkonna maaomanike suur võimuküllus. Linnade ja alamaadli toetuse kindlustamiseks olid nii Welfid kui ka Askania dünastia sunnitud andma maaomanikele laialdasi privileege ja õigusi ning läänistama neile ja linnuseid. Celle hertsogid Bernhard ja Heinrich tulid konfliktist välja kindlate võitjatena, kuid seisid silmitsi suurte rahaliste probleemidega. Seega, kui nad ilmusid septembris 1392 Lüneburgi linna uue rahanõudega, pidid nad sõlmima tähtsa lepingu, niinimetatud Lüneburgi Sate, millega maaomanikele anti arvukalt privileege, ning hertsogid pidid alluma maaomanike nõukogu autoriteedile, et saada 50 000 marka laenu.

Järgnevaid aastaid iseloomustasid kasvavad pinged valitsejate ja maaomanike vahel ning hertsogite püüded nõrgestada Lüneburgi Sate tähtsust. Aastal 1396 see lõpuks tühistati. Pärast Rootsilt ja Mecklenburgilt sõpruse ja kaitse lepingu sõlmimisega abi saamist tegid hertsog Heinrich ja varsti pärast teda ta vend Bernhard Uelzeni linna oma residentsiks, mis sundis linna Sate kehtetuks kuulutama ja Lüneburgi hertsogitele andamit maksma. Kokkupõrgete käigus, mis nüüd hertsogite ja Lüneburgi linna vahel tekkisid, peeti arvukalt lahinguid üle terve riigi. Hansalinnade Hamburgi ja Lübecki toetuse abil saavutas Lüneburg sõjalise üleoleku, seega pidid Celle hertsogid vastastelt rahu paluma. Oktoobris 1397 sõlmiti sõdivate poolte vahel kokkulepe, kuid Lüneburgi Sate taastamist, mida Lüneburgi linn nõudis, ei toimunud.

Lüneburgi keskmine liin

Hertsogite residents Celles

Vendade Bernhardi ja Heinrichi ühisvalitsusele aastatel 1388–1409 järgnes järjekordne vürstkonna jagunemine, mille käigus sai Bernhard Braunschweigi ja Heinrich Lüneburgi. Pärast hertsog Heinrichi surma aastal 1416 pärisid riigi tema pojad Wilhelm ja Heinrich. Nende valitsemist iseloomustasid peamiselt rahalised piirangud, kuna riik kannatas pärast Lüneburgi pärilussõda jätkuvate rahaliste probleemide all.

Aastal 1428 jagunes Welfide kinnisvara veel kord kahe venna ja nende onu, Braunschweigi vürsti Bernhardi vahel. Vennad Wilhelm ja Heinrich said maad Deisteri mägede ja Leine jõe vahel, millest hiljem sai Calenbergi vürstkonna omandamisega Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond. Nende onu Bernhard sai Lüneburgi vürstkonna, rajades seega Lüneburgi keskmise liini.

Pärast hertsog Bernhardi surma aastal 1434 sai tema vanimast pojast Ottost valitsev vürst. Aastal 1446 järgnes talle tema vend Friedrich Vaga, kes loobus siiski aastal 1457 oma poegade Bernhardi ja Otto kasuks, et minna frantsisklaste kloostrisse Celles. Pärast mõlema venna surma vastavalt aastatel 1464 ja 1471 lahkus Friedrich Vaga kloostrist, et hoida võimu oma kolmeaastasele lapselapsele, Otto ja Nassau Anna pojale Heinrichile.

Kui Friedrich aastal 1478 suri, valitses Nassau Anna vürstkonda oma poja nimel, kuni see oli aastal 1486 küllalt vana, et Celles võim võtta. Oma rolli tõttu Hildesheimi piiskopivaenuses ja seotuse tõttu keiser Karl V vastase poliitilise opositsiooniga sunniti Heinrich aastal 1520 oma poegade Otto ja Ernst Usutunnistaja kasuks troonist loobuma. Otto loobus aastal 1527 oma vürstkonnast ja sai tasuks Amt Harburgi. Aastal 1539 loobus ka nende noorem vend Franz, kes aastast 1536 samuti võimu jagas, ja talle anti Amt Gifhorn. Seega jäi Ernst Usutunnistaja üksi valitsema.

Ernst Usutunnistaja ja reformatsioon

Hertsog Ernst Usutunnistaja P. Troscheli 17. sajandist pärit vasetahvlil

Ernsti valitsemise üheks sihiks oli kaotada vürstkonna tohutud võlad. Kui ta valitsema asus, olid kõik maaüksused (Amt) panditud, seega olid tema jõupingutused suunatud peamiselt nende tagasisaamisele. Vajalik maksutõus viis tõsiste kokkupõrgeteni maaomanikega. Hertsog Ernst oli enda sõnul siiski edukas ning algatas maksude vähendamise. Tema töö teiseks sihiks oli reformatsiooni algatamine. Ernst Usutunnistaja oli ise Wittenbergi üliõpilane ja kokku puutunud Lutheri õpetajatega. Varsti pärast võimule saamist alustas ta vürstkonna kirikuis luterlikke reforme. Aastal 1527 toimus maapäev (Landtag), kus isegi muidu vaenulikud aadlikud kuulutasid uuele usule oma toetust. Aastal 1530 oli Ernst üks Augsburgi usutunnistusele allakirjutajatest ja tõi kaasa Augsburgi reformaatori Urbanus Rhegiuse, kes oli järgnevatel aastakümnetel Lüneburgi riigis reformatsiooni elluviimise eest suuresti vastutav.

Kui hertsog Ernst suri, olid tema pojad veel väikesed ja nende kaks onu Otto ja Franz keeldusid valitsemisest. Seetõttu otsustas keiser, et Kölni peapiiskop ja Schaumburgi krahv valitsevad nende nimel. Vanim poeg Franz Otto saavutas võimu aastal 1555, kuid loobus troonist juba aastal 1559 oma vendade Heinrichi ja Wilhelmi kasuks.

Pärast Heinrichi tagasiastumist 10 aastat hiljem valitses Wilhelm ametlikult üksi kuni oma surmani aastal 1592, kuid tõsistele vaimsete probleemide tõttu mängis ta poliitilises elus ainult väga piiratud osa ja veetis elu viimased aastad hullumeelsena. Tema valitsemisajal, nagu ta isa valitsemisajalgi, domineeris võlgade vähendamise poliitika. Kuid leppimine Lüneburgi linnaga aastal 1562 ning vürstkonna võlgade ja keiserlike maksude osaliselt linna kanda võtmine mängis suurt osa rahalise seisundi parandamises. Edasised olulised reformid sisaldasid 1564. aastal vastu võetud luterlikku kirikukorda, mis lõpetas praktiliselt reformatsiooni Lüneburgis, samuti õuekohut ja administratiivseid korraldusi (Hofgerichtsordnung ja Polizeiordnung).

Wilhelm jättis maha 15 last, sealhulgas 7 poega: Ernst, Christian, August, Friedrich, Magnus, Georg ja Johann. Aastal 1592 leppisid vennad kokku usaldada valitsemine (piirangutega) Ernstile, algul 8 aastaks, siis veel 10 aastaks. Aastal 1610 andsid nad talle ja tema järglastele jagamatu tervikuna Lüneburgi vürstkonna ja kõik sõltlasmaad. Pärast Ernsti surma aastal 1611, arvestades raskusi uute jaotustega, leppisid vennad aga aastal 1612 uuesti kokku, et valitsevad kordamööda, kuid ainult üks neist võis abielluda kellegi seisusekohasega, et jätkata hertsogiliini ja seega säilitada vürstkonna ühtsus. Nad heitsid liisku, liisk langes Georgile, kes abiellus aastal 1617 Anna Eleonorega.

Lüneburgi uuem liin

Hertsog Georg Wilhelm 1655. aasta õlimaalil

Pärast oma onu Friedrichi surma päris Georgi vanim poeg Christian Ludwig aastal 1648 Lüneburgi ja temast sai Lüneburgi uuema liini asutaja. Aastal 1665 sai tema järel vürstiks tema vend Johann Friedrich, kes võttis pärast Christiani surma riigipöördega võimu, vaatamata oma Calenbergis elava venna Georg Wilhelmi nõudmistele, oli vanem ja seega õiguslik pärija. Georg Wilhelmil õnnestus Lüneburgis võim üle võtta, kuid ta pidi loovutama oma vennale Calenbergi, samuti Grubenhageni vürstkonna, mis oli liidetud Lüneburgi valdustele aastal 1617.

Georg Wilhelm viis vürstliku õukonna õitsele. Tema valitsemise ajal ehitati barokkteater, mis on ka tänapäeval avatud, rajati Prantsuse aed ning palee fassaad kujundati ka tänapäeval näha oleval baroksel moel. Pärast tema surma aastal 1705 päris Georg Ludwig, kes oli abielus tema tütre Sophie Dorotheaga, Lüneburgi riigi, mis ühendati Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkonnaga ja kaotas lõpuks iseseisvuse.

Welfide kõrvalliinid

16. sajandil tekkisid mitmed Welfide kõrvalliinid, kes said oma territooriumid:

Harburg

Pärast abiellumist õuedaam Metta von Campeniga aastal 1527 loobus hertsog Otto oma osalusest vürstkonna valitsemises ja sai vastutasuks endale Amt Harburgi. Harburg jäi vürstkonnaga tihedalt seotuks; hertsogi kantselei Celles vastutas jätkuvalt piiri- ja territoriaalsete küsimuste eest, Amt Harburgi aadlikud jätkasid osalemist Lüneburgi maaomanike nõukogus ja olid edasi Celle hertsogi vasallid. Kui Otto aastal 1549 suri, pidi Amt Harburg minema tagasi Celle hertsogitele, kuid Otto pojal Otto II-l õnnestus aastal 1560 saavutada uus kokkulepe, mis lisati 1527. aasta loobumislepingule. Harburg kuulutati pärilikuks omandiks ja selle territooriumi suurendati Moisburgi liitmisega. Kui Harburgi liin aastal 1642 hääbus, läks territoorium tagasi Celle hertsogite võimu alla.

Gifhorn

 Pikemalt artiklis Gifhorni hertsogkond

Isiklikud erimeelsused vendade Ernsti ja Franzi vahel aastal 1539 viisid niinimetatud Gifhorni hertsogkonna tekkimiseni. Vastutasuks loobumisele oma osalusest vürstkonna valitsemises sai Franz kompensatsiooniks Gifhorni lossi koos Amt Fallerslebeni, Amt Gifhorni ja Amt Isenhageniga. Isegi kui Franz püüdis läbi suruda täielikku suveräänsust oma valduste üle, jäid tähtsad suveräniteedi õigused Celle hertsogitele. Näiteks vastutas Celle välispoliitika eest ja Gifhorni aadelkond jäi Lüneburgi maaomanikkonna osaks. Kui hertsog Franz aastal 1549 lastetuna suri, läks Gifhorni territoorium tagasi Cellele.

Dannenberg

Kui hertsog Heinrich läks vastuollu kokkuleppega oma venna Wilhelmiga ja abiellus aastal 1569 Saksi-Lauenburgi Ursulaga, hülgas ta vürstkonna kaasvalitsemise ning sai vastutasuks Amt Dannenbergi ja Klosteramt Scharnebecki. Dannenbergi parunkond jäi siiski Lüneburgi vürstkonna osaks ja tähtsad suveräniteedi õigused, nagu välispoliitika või maksupoliitika, jäid Celle valitsejatele. Aastal 1592, pärast hertsog Wilhelmi surma, suurenes territoorium Amt Hitzackeri, Amt Lüchow' ja Amt Warpke võrra, kuid Heinrichi nõudmisi suveräänsuse üleandmisest ei täidetud. Pärast Grubenhageni vürstkonna naasmist Celle rüppe aastal 1617 sai Dannenbergi liin kompensatsiooniks Amt Wustrow'. Aastal 1671 läks Dannenbergi parunkond tagasi Celle alluvusse.

Lüneburgi vürstkonna vapp

Lüneburgi vürstid

Lüneburgi valitsejad, nagu teistegi vürstkondade valitsejad Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonnas, kasutasid tiitlit "Braunschweig-Lüneburgi hertsog", samuti "Lüneburgi vürst".

Järgnev on kõigi Lüneburgi valitsejate loend iseseisva vürstkonna ajal.

Lüneburgi vanem liin

Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Johann I (1242–1277)	1269–1277	Pärast Braunschweig-Lüneburgi hertsogkonna jagamist oli Johann uue Lüneburgi vürstkonna esimene valitseja.
	Otto II Range (1266–1330)	1277–1330	Otto I oli Otto Laps.
	Otto III (1296–1352)	1330–1352
	Wilhelm II († 1369)	1330–1369	Tema surm ajendas aastal 1370 Lüneburgi pärilussõja.

Braunschweigi vanem liin

Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Magnus Torquatus (1328–1373)	1369–1373	Wilhelm II kauge nõbu.

Saksi-Wittenbergi hertsogid

 Pikemalt artiklis Askania dünastia

Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Albrecht Saksi-Wittenbergist († 1385)	1370–1385	Albrecht viis residentsi pärast Lüneburgi linnuse purustamist Cellesse.
	Wenzel I Saksi-Wittenbergist († 1388)	1370–1388

Braunschweigi keskmine liin

Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Heinrich I Kerge († 1416)	1388–1416
	Wilhelm I Võidukas (1392–1482)	1416–1428
	Heinrich II Rahumeelne (1411–1473)	1416–1428

Lüneburgi keskmine liin

Portree	Nimi	Valitsemisaeg	Märkused
	Bernhard I († 1434)	1388 – 1409 ja 1428 – 1434
	Otto I Lonkur († 1446)	1434–1446	Braunschweig-Lüneburgi hertsog Otto IV.
	Friedrich II Vaga († 1478)	1434–1457 ja 1472–1478
	Bernhard II (1432–1464)	1457–1464
	Otto II Suuremeelne (1439–1471)	1457–1471	Braunschweig-Lüneburgi hertsog Otto V.
	Heinrich I (1468–1532)	1486–1520
	Otto I (1495–1549)	1520–1527
	Franz (1508–1549)	1536–1539
	Ernst I Usutunnistaja (1497–1546)	1520–1546	Alustas aastal 1527 Lüneburgi vürstkonnas luterlikku reformatsiooni. Oli ka Calenberg-Celle ja Wolfenbütteli liinide asutaja.
	Franz Otto (1530–1559)	1555–1559
	Heinrich III (1533–1598)	1559–1569
	Wilhelm Noorem (1535–1592)	1559–1592
	Ernst II (1564–1611)	1592–1611
	Christian (1566–1633)	1611–1633
	August I Vanem (1568–1636)	1633–1636
	Friedrich IV (1571–1648)	1636–1648

Lüneburgi uuem liin

Portree	Nimi	Valitses aastast	aastani	Märkused
	Christian Ludwig	10. detsember 1648	15. märts 1665	Eelmise hertsogi vennapoeg; oli ka Braunschweig-Calenbergi valitseja.
	Johann Friedrich (1625–1679)	1665
	Georg Wilhelm	15. märts 1665	28. august 1705	Christian Ludwigi vend, Calenbergi endine valitseja.

Aastal 1705 ühendati Lüneburgi vürstkond pärimise kaudu Braunschweig-Lüneburgi kuurvürstkonnaga.