Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalugu

Lõuna-Aafrika Vabariigi ala ajalugu ulatub tagasi hominisatsiooni alguseni. See üks inimkonna hälle. Vanimad Inimese perekonna vahetute eellaste (Hominini) fossiilileiud dateeritakse umbes 3,5 kuni 4 miljoni aasta vanusteks.

Lõuna-Aafrika Vabariigi ala kaart 1885. aastast

Esiajal asusid Lõuna-Aafrikasse bušmanid, kellel on tänaseni säilinud kiviaja elu jäänuseid. Umbes 2000 aastat tagasi eristusid khoisanite rühmast karjakasvatajest hotentotid. Põhja poolt rändasid tõenäoliselt alates 3. sajandist sisse bantud ning asustasid maa idaosa. Kui Bartolomeu Diaz jõudis 1488 Aafrika lõunatippu, rajas Madalmaade Ida-India Kompanii 1652. aastal Kaplinna näol esimese asula Hea Lootuse neeme juures, millest sai varsti Kapimaa koloonia. Selle võttis Suurbritannia 1806 oma valdusse. Põhja poole väljarändavad Euroopa päritolu buurid rajasid seepeale buuride vabariike.

Lõuna-Aafrika Vabariigi ajalugu erineb oluliselt teiste Aafrika maade ajaloost. Esiteks on immigratsioon Euroopast sinna olnud kõige massilisem. Teiseks on ümber Lõuna-Aafrika Vabariigi kulgeval mereteel strateegiline tähtsus, mida näitab ilmekalt Suessi kanali sulgemine Kuuepäevase sõja ajal.

Maavarade rikkus muutis riigi Lääne silmis tähtsaks, eriti 19. sajandi teisel poolel. Kapimaa ja Natal moodustasid 1910. aastal ühinedes Lõuna-Aafrika Liidu, millest sai Suurbritannia dominioon.

5. oktoobril 1960 korraldati referendum Briti Rahvaste Ühendusest lahkumise küsimuses (52,29% hääletanutest pooldas lahkumist, 47,71% oli vastu). 15. märtsil 1961 lahkus Lõuna-Aafrika Briti Rahvaste Ühendusest ja 31. mail 1961 kuulutati Lõuna-Aafrika Liit iseseisvaks Lõuna-Aafrika Vabariigiks.'

Enne Euroopa kolonistide saabumist

Taungi laps (koopia, Senckenbergi loodusmuuseum)

Lõuna-Aafrika Vabariigist on välja kaevatud mõned maailma vanimatest paleoantropoloogilistest fossiilidest, mis kuuluvad hominisatsiooni kõige varasemate tõendite hulka. Australopithecus africanus '​e jäänused on leitud Taungi lähedalt ("Taungi laps") ning Sterkfonteini, Kromdraai ja Makapansgati koobastest; vanimad neist on dateeritud umbes 3,3 kuni 3,5 miljoni aasta vanusteks, uuema hinnangu järgi isegi umbes 4 miljoni aasta vanusteks. Selle liigi oluline leid on ka "Mrs. Ples"; eriti täielik fossiil Little Foot" kuulub oletatavasti teise australopiteekuse liiki.

Inimkonna hälliks nimetavad UNESCO maailma kultuuripärandisse kuuluvad Sterkfonteini, Kromdraai, Swartkransi ja Makapansgati koobas on riigi tähtsaimad leiukohad. Rising Stari koopas avastati liik Homo naledi. Homo erectus '​e vanimad leiud Swartkransi koopast on umbes miljoni aasta vanused. On leitud ka Homo habilis '​e fossiile. Paleoliitikumi Homo sapiens on Lõuna-Aafrikast teada juba 165 000 aastat tagasi nagu näitavad Pinnacle Pointi inimese jäänused. Ühendavaks lüliks Homo sapiens '​iga väljaspool Aafrikat peetakse umbes 36 000 aasta vanust Hofmeyri koljut.

Bušmanite kaljujoonis Draakonimägedes

Üleminekuga mesoliitikumist neoliitikumi kerkisid umbes 35 000 kuni 20 000 aastat tagasi väikesed bušmanite (nomaadidest küttide-korilaste rühmad. Kuni 26 000 aasta vanused kaljujoonised on säilinud paljudes kohtades Lõuna-Aafrikas.

Pärast bantu hõimude rännet ületasid bantud Limpopo jõe ning asusid 500. aasta paiku Lõuna-Aafrika Vabariigi alale, kus nad elatusid põlluharimisest ja põlluharimisest. Nad jõudsid oma rändega välja Fish Riverini Ida-Kapimaa provintsi alal. Bantud tõrjusid umbes 20 000 aastat Lõuna-Aafrika Vabariigi alal elanud bušmanid ja hotentotid üha kaugemale.

Hollandi koloniaalaeg

Jan van Riebeecki saabumine Kaplinna. Charles Davidson Belli maal

6. aprillil 1652 rajas hollandlane Jan van Riebeeck Madalmaade Ida-India Kompanii ülesandel Hea Lootuse neeme äärde varustusjaama. Strateegiliselt soodsa asendi tõttu valiti see puhkejaamaks Euroopa ja Kagu-Aasia vahel sõitvatele kaubalaevadele. 17. ja 18. sajandil oli koloonia, mis aeglaselt, aga järjekindlalt kasvas, Hollandi võimu all. Kolonistid levisid alguses Kapimaa lääneosas, kuhu khoisanid olid tolleks ajaks tõrjutud. Aastal 1770 jõudsid nad idas bantude asuala piirini ning pidasid seejärel piirisõdu (kahvri sõdu) koosadega. Kapimaa hollandlased tõid arvukalt orje Indoneesiast, Madagaskarilt ja Indiast. 1743. aasta alguses oli provintsis orje tunduvalt rohkem kui Euroopa koloniste. Nende orjade järeltulijad, kes tihti abiellusid Euroopa kolonistidega, arvati hiljem koos bušmanitega värviliste ehk Kapimaa malailaste elanikeklassi ning tänapäeval moodustavad nad umbes 50% Lääne-Kapimaa provintsi elanikkonnast.

19. sajand

Langlaagte, farm Johannesburgi lähedal, kust leiti Witwatersrandi ääres esimest korda kulda

Kui Madalmaade Ida-India Kompanii oli lõpuks pankrotti minemas ja hollandi kaupmeeste mõju kadus, hõivasid 1797. aastal Suurbritannia Kuningriigi väed Hea Lootuse neeme äärse piirkonna. Koalitsioonisõdade käigus hõivasid Napoleoni väed Hollandi ning 1795 rajatud Bataavia vabariik ei olnud enam Suurbritannia liitlane. Kapimaa hõivati ettekäändel, et see kaubandusele strateegiliselt tähtis tugipunkt ei langeks Prantsusmaa kätte. Suurbritannia pidi selle ala Amiensi rahu (1802) järgi Hollandile tagasi andma, kuid vallutas selle 1806 uuesti ning rajas sinna püsiva kroonikoloonia (Kapimaa koloonia). Piirisõjad koosadega jätkusid ning suurendasid kolooniat kuni Great Fish Riveri idakaldani. Uue kroonikoloonia piiri kindlustati tugevasti ning selle ääres asuva maa asustasid kiiresti valged.

Kui Suurbritannia parlament 1833 Briti impeeriumis orjanduse kaotas, võttis see paljudelt buuridelt elatise. Et Briti õiguse mõjupiirkonnast pääseda ja mittevalgete ekspluateerimist jätkata, asusid need voortrekkerid elama tagamaale. Voortrekkerite väljarändamise käigus 1835–1841 umbes 14 000 buuri aladele põhja pool Oranje jõge. Seal asutasid nad arvukalt buuride vabariike, seal hulgas Transvaali vabariigi ja Oranje Vaba Riigi.

Teemantide leidmine 1867 ja kulla leidmine 1886 viis suure majanduskasvuni ja paljude eurooplaste sisserännuni, mis viis põliselanikkonna veel suurema kahjustamise ja ekspluateerimiseni.

Buurid kaitsesid end Esimese buuri sõja (1880–1881) ajal Suurbritannia ekspansioonipüüdluste eest. Kuigi vastane oli suures ülekaalus, osutasid nad edukalt vastupanu, sest nad kohanesid kohalike oludega strateegiliselt paremini. Nii näiteks kandsid buuri sõdurid khakivärvi vormi, britid aga traditsioonilisi punakuubi, mis tegid nad buuri snaipritele kergeks sihtmärgiks.

20. sajand

1945. aastani

Lõuna-Aafrika Vabariigi lipp 1928–1994, proportsioonid 2:3

Aastatel 1899–1902 tulid britid veel suuremal arvul tagasi ja võitlesid buuride vastu Teises buuri sõjas. Muu hulgas püüdsid nad saada oma kontrolli alla Witwatersrandi rikkalikke kullavarusis. Buuride katse saada liitlasteks Saksamaa ja Saksa Edela-Aafrika oli brittide jaoks täiendav põhjus võtta täielik kontroll buuride vabariikide üle. Buuride vastupanu oli seekord asjatu, sest brittidel oli arvuline ülekaal ja parem järelvarustus. Vereenigingi rahuga liidendati mõlemad buuride vabariigi Briti impeeriumiga, aga rahutingimused olid buuridele soodsad, sealhulgas hollandi keele tunnustamine ametikeelena. Et buuridele veelgi rohkem meele järele olla, soostusid britid lepingus ka diskrimineerivate regulatsioonidega, mis kitsendasid Transvaali ja Oranje Vaba Riigi mittevalgete elanike kodanikuõigusi. Pärast neli aastat kestnud läbirääkimisi rajati 31. mail 1910, täpselt 8 aastat pärast Teise buuri sõja lõppu Natali kolooniast, Transvaalist, Oranje jõe kolooniast ja Kapimaa kolooniast Lõuna-Aafrika Liit.

Aastal 1930 said valged naised esimest korda valimisõiguse.

Aastal 1934 ühinesid brittide South African Party ja buuride Nasionale Party erakonnaks United Party, et britte ja buure lepitada. See partei lõhenes 1939, sest ei jõutud üksmeele, kas astuda Suurbritannia poolel teise maailmasõtta. Parempoolne Nasionale Party sümpatiseeris Hitleri Saksamaaga ja seadis eesmärgiks radikaalse apartheidi.

Pärast 1945. aastat, apartheid

 Pikemalt artiklis Apartheid

Apartheidiaegne silt "Ainult valgetele" inglise ja afrikaani keeles

Pärast Teise maailma lõppu õnnestus valgel vähemusel Nasionale Party poliitilisel juhtimisel oma võimu kindlustada ja apartheidistruktuurid autoritaarselt üles ehitada. Parlament võttis vastu üha enam apartheidiseadusi, mis jaotasid elanikkonna kaheks ja kitsendasid ulatuslikult kodanikuõigusi.

Euroopa päritolu ja teiste elanikurühmade elukohad kaugenesid üksteistest ning väiksemate õigustega elanikurühmade, eelkõige mustanahaliste majanduslik ekspluateerimine tugevnes ja nende õigusi vähendati. Kasvas värviliste, indialaste ja Kapimaa malailaste represseerimine. Aafriklased (mustanahalised) püüti püsivalt asustada "põliselanike reservaatidesse" (hiljem bantustanid), mille formaalset riiklikku iseseisvust samm-sammult ette valmistati ja neljal juhtumil ka saavutati. 20. sajandil tegelesid paljud valitsuskomisjonid nende alade ja nende rahvastiku sotsiaal-majandusliku arenguga, peamiselt "valgete" poliitikamudelite seisukohast, kuigi oli ka alternatiivseid lähenemisi.

1960ndatel oli Lõuna-Aafrika Vabariigis hoogne majanduslik tõus ning riik arvati ainsa Aafrika maana esimesse maailma.