Läbilöögitugevus

Läbilöögitugevus on dielektriku (isoleeraine) elektrilist tugevust iseloomustav suurus, mis arvuliselt võrdub pingega $U$, mille korral ühikulise paksusega dielektrikukihis tekib läbilöök:

$E={{U} \over {d}},$

kus $d$ on dielektrikukihi paksus.

Läbilöögitugevust $E$ väljendatakse enamasti kilovoltides millimeetri kohta.

Isoleermaterjalide läbilöögitugevust kasutatakse seadme lubatava pinge määramiseks.

Läbilöögitugevus pole konstantne suurus, vaid sõltub peale aine eriomaduste ka keskkonnatingimustest. Isoleermaterjalide läbilöögitugevuse määramise metoodika on toodud Euroopa Liidu standardisarjas IEC 60243.

Mõnede ainete läbilöögitugevus

• klaas vähemalt 8 kV/mm
• portselan 20 kV/mm
• kvartsklaas 25–40 kV/mm
• polüvinüülkloriid (PVC) 30 kV/mm
• polüstürool 20–55 kV/mm
• polütetrafluoroetüleen (PTFE) 18–105 kV/mm
• vilk kuni 60 kV/mm
• trafoõli (kuivatatud) 5–30 kV/mm
• destilleeritud vesi 65–70 kV/mm
• kuiv õhk (normaalrõhul) vähemalt 1 kV/mm
• kõrgvaakum 20–40 kV/mm (sõltuvalt elektroodide kujust)

Vaata ka

• Läbilöök

Välislingid

• Materjali elektriline tugevus