Kvantväljateooria
Kvantväljateooria, ka väljade kvantteooria, (inglise keeles quantum field theory) on teoreetilises füüsikas teoreetiline raamistik, mis ühendab klassikalise väljateooria, erirelatiivsusteooria ja kvantmehaanika ning mida kasutatakse subatomaarsete osakeste (osakestefüüsikas) ja kvaasiosakeste (kondenseeritud aine füüsikas) füüsikamudelite väljatöötamiseks.
Ajalugu muuda
Kvantväljateooria areng algas 1920. aastatel valguse ja elektronide vaheliste interaktsioonide kirjeldamisega, mis kulmineerus 1940. aastatel esimese kvantväljateooria – kvantelektrodünaamika – loomisega. Peamiseks teoreetiliseks takistuseks oli peagi erinevate lõpmatusnähtude ilmumine ja püsimine häiritusarvutustes, probleem lahendati alles 1950. aastatel renormaliseerimise protseduuri leiutamisega. Teiseks suureks takistuseks oli kvantväljateooria võimetus kirjeldada nõrku ja tugevaid vastastikmõjusid. Kalibratsiooniteooria väljatöötamine ja standardmudeli loomine 1970. aastatel viisid kvantväljateooria renessansini.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Kvantväljateooriaid muuda
- Konformne väljateooria
- Kvantkromodünaamika
- Kvantelektrodünaamika
- Kvantfleivodünaamika
- Kvanthadronidünaamika
- Schwingeri mudel
- Standardmudel
- Stringiteooria
- Topoloogiline kvantväljateooria
- Wessi-Zumino mudel
- Wessi-Zumino-Witteni mudel
- Yangi-Millsi kvantteooria
- Yangi-Millsi teooria
- Yangi-Millsi-Higgsi mudel