Kvantenesetapp

Kvantenesetapp on mõtteline eksperiment, mille pakkusid üksteisest sõltumatult välja Hans Moravec (1987), Bruno Marchal (1988) ja Max Tegmark (1998). See mõtteline eksperiment püüab teha vahet kvantmehaanika Kopenhaageni tõlgenduse ja Everetti paljumaailmalise tõlgenduse vahel, varieerides Schrödingeri kassi eksperimenti. Kvantenesetapu eksperiment läheneb Schrödingeri kassile kassi seisukohast.

Füüsikule on sihitud püss, mille lahtiminemine sõltub radioaktiivsest lagunemisest. Eksperimendi igas voorus on tõenäosus 1/2, et püss läheb lahti ja füüsik sureb. Kui Kopenhaageni tõlgendus peab paika, siis varem või hiljem läheb püss lahti ja füüsik saab surma.

Kui peab paika paljumaailmaline tõlgendus, siis eksperimendi igas voorus lahkneb füüsik kahte maailma, millest ühes ta jääb ellu ja teises sureb.

Maailmades, kus füüsik sureb, lakkab ta olemast. Ent füüsiku seisukohast läheb eksperiment edasi, ilma et ta lakkaks olemast, sest igas harus saab ta tulemust vaadelda ainult maailmas, kus ta jääb ellu, ja kui peab paika paljumaailmaline tõlgendus, siis füüsik täheldab, et talle paistab, et ta ei saagi surma.

Õnnetuseks ei saa füüsik oma tulemustest teatada, sest välisvaatleja seisukohast ei sõltu tõenäosused sellest, kas peab paika Kopenhaageni tõlgendus või paljumaailmaline tõlgendus.

Ühest selle mõttelise eksperimendi variandist tuleneb vaieldav järeldus, mida nimetatakse kvantsurematuseks: kui peab paika kvantmehaanika paljumaailmaline tõlgendus, siis teadvusega vaatleja ei saa kunagi lakata olemast. Ent näib, et sama loogikaga saaks näidata ka seda, et teadvusega vaatleja ei saa kunagi teadvust kaotada, järelikult pole tal võimalik magada. Et enamiku vaatlejate kogemus räägib sellele vastu, siis on selle mõttelise eksperimendi tulemust vaidlustatud.