Kuuenda koalitsiooni sõda
See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Kuuenda koalitsiooni sõjas (1813–1814) võitis Austria, Preisimaa, Venemaa, Ühendkuningriigi, Portugali, Rootsi, Hispaania ja mitme Saksa riigi koalitsioon lõpuks Prantsusmaad ja ajas Napoleoni Elba saarele maapakku. Pärast hukatuslikku prantslaste sissetungi Venemaale ühinesid Kesk-Euroopa riigid Venemaa, Ühendkuningriigi, Portugali ja Hispaania mässajatega. Oma ümberkorraldatud armeedega ajasid nad aastal 1813 Napoleoni Saksamaalt välja ja tungisid aastal 1814 Prantsusmaale, sundides Napoleoni troonist loobuma ja Bourbonid taastama.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Konfliktis võitles 2,5 miljonit sõdurit ja surmade koguarv oli nii palju kui 2 miljonit, sealhulgas kaotused 1812. aasta Vene kampaanias (mõnede hinnangute kohaselt suri ainuüksi Venemaal üle miljoni). Kuuenda koalitsiooni sõjas olid Lützeni (1813), Bautzeni (1813), Dresdeni (1813) lahingud ja eepiline Leipzigi lahing (1813) (tuntud ka kui Rahvastelahing), mis oli Napoleoni sõdade suurim lahing ja tõepoolest suurim Lääne ajaloos enne Esimest maailmasõda. Lõppkokkuvõttes osutusid Napoleoni varasemad tagasilöögid Venemaal ja Saksamaal tema hukatuse seemneteks ning liitlased hõivasid Pariisi, sundides ta troonist loobuma.
Sissetung Venemaale muuda
Pikemalt artiklis 1812. aasta isamaasõda
Aastal 1812 tungis Napoleon Venemaale, et sundida keiser Aleksander I-st hoidma Kontinentaalblokaadi. Grande Armée, mis koosnes 650 000 mehest (jämedalt pooled sellest olid prantslased, ülejäänud tulid liitlastelt või allutatud aladelt), ületas 23. juunil 1812 Nemunase. Venemaa kuulutas välja Isamaasõja, samas Napoleon kuulutas välja "Teise Poola sõja". Kuid vastu poolakate ootusi, kes andsid sissetungivägedesse peaaegu 100 000 sõdurit ja pidasid silmas edasisi läbirääkimisi Venemaaga, hoidus ta mistahes läbirääkimistest Poola suunal. Vene väed taganesid, hävitades kõik võimaliku sissetungijatele kasuliku, kuni andsid lahingu Borodino all (7. september), kus kaks suurt armeed võitlesid laastavas, kuid ebaselges lahingus. Lahingu järel venelased taandusid, avades seega tee Moskvasse. 14. septembril hõivasid prantslased Moskva, kuid leidsid linna tühjana. Aleksander I (vaatamata peaaegu sõja kaotamisele ajastu standardite järgi) keeldus alla andmast, jättes prantslased mahajäetud Moskvasse püherdama vähese toidu, eluaseme (suur osa Moskvast oli maha põletatud) ja saabuva talvega. Sellises olukorras ja ilma selge teeta võiduni oli Napoleon sunnitud Moskvast lahkuma. Nii algas hukatuslik suur taganemine, mille kestel langes taganev armee toidupuuduse, deserteerimiste ja üha karmima talveilma tõttu üha kasvava surve alla, kõik samal ajal ülemjuhataja Mihhail Kutuzovi ja teiste maakaitseväelaste juhitavate Vene vägede jätkuvate rünnakute all. Grande Armée kogukaotused olid vähemalt 370 000 meest võitluse, nälja ja külmumise tagajärjel ning 200 000 vangilangenutena. Novembriks oli vaid 27 000 sõdurit, kes ületasid Berezina. Napoleon jättis nüüd oma armee ja naasis Pariisi, et ette valmistada Poola kaitsmist edenevate venelaste vastu. Olukord ei olnud nii kohutav, kui see esmapilgul näis; venelased olid samuti kaotanud umbes 400 000 meest ja nende armee oli samamoodi kurnatud. Siiski oli neil lühemate varustusliinide eelis ja nad olid võimelised täiendama oma armeed suurema kiirusega kui prantslased, eriti kuna Napoleoni kaotused ratsaväe ja voori osas olid asendamatud.
Kuuenda koalitsiooni moodustamine muuda
Tauroggeni konventsioon oli 30. detsembril 1812 Tauroggenis (nüüd Tauragė Leedus) Preisi armee kindralleitnandi Ludwig Yorck von Wartenburgi (kes oli sunnitud toetama Grande Armée sissetungil Venemaale) ja Vene armee kindrali Hans Karl von Diebitschi vahel sõlmitud relvarahu. Vastavalt Tilsiti rahule toetas Preisimaa Napoleoni sissetungi Venemaale. Selle tõttu jättis mõni preislane oma armee, et vältida prantslaste teenimist, nagu Carl von Clausewitz, kes asus Venemaa teenistusse. Kui Yorcki vahetu Prantsuse ülemus marssal MacDonald taandus Diebitschi korpuse ees, leidis Yorck ennast isoleerituna. Sõdurina oli tema kohuseks läbi murda, kuid Preisi patrioodina oli tema positsioon palju raskem. Ta pidi otsustama, kas hetk oli vabastussõja alustamiseks õige; ja milline iganes võis olla tema nooremate staabiohvitseride entusiasm, ei olnud Yorckil muid illusioone, kui tema enese ohutus, ja ta rääkis Clausewitziga läbi. Diebitschi ja Yorcki poolt sõlmitud Tauroggeni konventsioon (vaherahu) "neutraliseeris" Preisi korpuse kuninga nõusolekuta. Uudised võeti Preisimaal vastu metsiku entusiasmiga, kuid Preisi õukond ei julgenud veel maski langetada, ja saadeti välja käsk, mis vabastas Yorcki ametist kuni sõjakohtuni. Diebitsch keelas sõnumitoojale läbipääsu oma ridadest, ja kindral sai lõpuks vabaks, kui Kalischi leping (28. veebruar 1813) viis Preisimaa kindlalt liitlaste poolele. Nähes Napoleoni ajaloolises kaotuses võimalust, astus Preisimaa taas sõtta, kuulutades välja Saksamaa vabastamise ristisõja Napoleoni Prantsusmaa vastu.
9. jaanuaril 1812 hõivasid Prantsuse väed Rootsi Pommeri, et lõpetada ebaseaduslik kaubavahetus Ühendkuningriigi ja Rootsi vahel, mis oli Kontinentaalblokaadi rikkumine. Rootsi varad võõrandati ning Rootsi ohvitserid ja sõdurid võeti vangi. Vastuseks kuulutas Rootsi neutraliteeti ning sõlmis 5. aprillil Venemaaga salajase lepingu Prantsusmaa ja Taani-Norra vastu. 18. juulil lõpetas Örebro rahu ametlikult sõjad Ühendkuningriigi ning Rootsi ja Venemaa vahel. 3. märtsil 1813, pärast Ühendkuningriigi nõustumist Rootsi Norra-nõudega, astus Rootsi Ühendkuningriigiga liitu ja kuulutas Prantsusmaale sõja.
Sõda Saksamaal muuda
- Pikemalt artiklis Saksamaa kampaania (Napoleoni sõjad)
Napoleon lubas, et loob uue, sama suure armee, millise ta Venemaale saatis, ja tõstis kiiresti oma vägede arvu idas 30 000-lt 130 000-ni ja lõpuks 400 000-ni. Napoleon tekitas liitlastele Lützeni (2. mail) ja Bautzeni all (20.–21. mail 1813) 40 000 ohvrit. Mõlemasse lahingusse oli kaasatud kokku üle 250 000 mehe – tehes need mõneti suurimateks konfliktideks, mis sõdades senini olnud.
Osapooled kuulutasid 4. juunist kuni 13. augustini 1813 välja vaherahu, mille ajal püüdsid mõlemad pooled taastada ligikaudu 250 000 kaotust aprillis. Sel ajal tõid liitlaste läbirääkimised Austria lõpuks avalikku vastasseisu Prantsusmaaga (nagu Preisimaa, oli ka Austria libisenud nimelisest Prantsusmaa liitlasest aastal 1812 relvastatud neutraalsusse aastal 1813). Kaks peamist Austria armeed asusid Böömimaal ja Põhja-Itaalias, andes liitlaste vägedele lisaks 300 000 sõdurit. Kokku oli liitlastel nüüd umbes 800 000 sõdurit Saksamaa teatris, lisaks strateegiline reserv 350 000.
Napoleonil õnnestus koguda keiserlikke vägesid piirkonnas kokku umbes 650 000 meest (kuigi vaid 250 000 olid vaid tema otsese käsu all, 120 000 olid Nicolas-Charles Oudinot alluvuses ja 30 000 Davout alluvuses). Reini Liit andis Napoleonile suurema osa ülejäänud vägedest, Saksimaa ja Baieri olid peamised toetajad. Lisaks oli lõunas Murat' Napoli kuningriigis ja Eugène de Beauharnais Itaalia kuningriigis kokku umbes 100 000 relvastatud meest. Hispaanias peksti lisaks 150 000 – 200 000 Prantsuse sõdurit pidevalt tagasi Hispaania ja Briti vägede poolt (umbes 150 000 meest). Seega kokku umbes 900 000 Prantsuse sõdurit seisid kõigis teatrites vastu umbes miljonile liitlaste sõdurile (väljaarvatud Saksamaal moodustatav strateegiline reserv). Arvud on aga veidi eksitavad, kuna enamus Saksa vägesid, kes võitlesid prantslaste poolel, olid parimal juhul ebausaldusväärsed ja valmis liitlaste poole üle jooksma. On mõistlik öelda, et Napoleonil ei olnud mitte rohkem kui 450 000 sõdurit Saksamaal. Seega oli ta tõhusas vähemuses suhtega umbes kaks ühele.
Pärast vaherahu lõppu näis Napoleon saavutavat taas initsiatiivi Dresdeni all, kus ta võitis arvuliselt suuremat liitlaste armeed ja tekitas neile tohutuid kaotusi, samas ise kandis vähe kaotusi. Aga umbes samal ajal löödi Oudinot rünnak Berliini suunas tagasi ja Napoleon ise, kellel puudus usaldusväärne ja arvukas ratsavägi, ei suutnud oma võitu täielikult ära kasutada. Ta taandus umbes 175 000 sõduriga Leipzigisse Saksimaal, kus ta mõtles võidelda kaitses lähenevate liitlaste armeede vastu. Siin, niinimetatud Rahvastelahingus (16.–19. oktoober 1813) leidis Prantsuse armee, lõpuks koos abivägedega 191 000 meest, end silmitsi kolme läheneva liitlaste armeega, keda lõpuks oli rohkem kui 430 000 sõdurit. Järgnevatel päevadel tõi lahing kaotuse Napoleonile, kes siiski suutis teostada suhteliselt korrapärase taganemise läände. Siiski, kui Prantsuse väed ületasid Elsteri, lõhuti sild enneaegselt ja 30 000 sõdurit sattusid liitlaste kätte vangi.
Napoleon võitis oma endise liitlase Baieri armeed Hanau lahingus, enne oma vägede tagasi Prantsusmaale tõmbamist. Vahepeal jätkas Davout' korpus Hamburgi piiramist, kus see oli viimane keiserlik vägi ida pool Reini.
Poolsaare sõda muuda
- Pikemalt artiklis Poolsaare sõda
Vahepeal murdis Wellingtoni hertsog Arthur Wellesley lõpuks prantslaste võimu Hispaanias ja sundis prantslased taanduma üle Püreneede Prantsusmaale. Strateegilises plaanis kavandas Wellington viia oma varustusbaasi Lissabonist Santanderi. Inglise-Portugali väed liikusid mai lõpus põhja poole ja hõivasid Burgose; siis nad haarasid Prantsuse armeed tiivalt, surudes Joseph Bonaparte'i Zadorra jõe orgu. Vitoria lahingus 21. juunil purustati 65 000 Josephi juhitavat prantslast 53 000 briti, 27 000 portugallase ja 19 000 hispaanlase poolt. Wellington jälitas ja ajas prantslased San Sebastiánist välja, viimane rüüstati ja põletati.
Liitlased ajasid taganevad prantslased Püreneedesse juuli alguses. Soult oli saanud Prantsuse vägede juhatajaks ja alustas vastupealetungi, tekitades liitlaste kindralitele kaks teravat kaotust Maya lahingus ja Roncesvallesi lahingus. Siiski sunniti ta Briti armee ja Portugali liitlaste poolt uuesti kaitsele, kaotas initsiatiivi ja põgenes lõpuks pärast liitlaste võitu Soraureni lahingus (28.–30. juulil).
Püreneede lahing nägi Wellingtoni võitlemas väga kaugel oma varustusliinist ja võitmas manöövri, šoki ja Prantsuse vägede pideva jälitamise seguga.
7. oktoobril, pärast seda, kui Wellington sai teateid sõjategevuse taastumisest Saksamaal, jõudsid liitlased lõpuks Prantsusmaale, ületades Bidasoa jõe. 11. detsembril nõustus ümberpiiratud ja lootusetu Napoleon Valençay lepingu järgse eraldi rahuga Hispaaniaga, mille kohaselt ta vabastas ja tunnistas Fernando VII Hispaania kuningana vaenutegevuse täieliku lõpetamise vastu. Kuid hispaanlased ei kavatsenud Napoleoni usaldada ja võitlus jätkus.
Poolsaare sõda kulges läbi liitlaste võitude Vera kurus, Nivelle'i lahingus, Nive'i lahingus Bayonne'i lähistel (10.–14. detsembril 1813), Orthezi lahingus (27. veebruaril 1814) ja Toulouse'i lahingus (10. aprillil). Viimane toimus pärast Napoleoni troonilt tõukamist.
Prantsuse vägesid vaevati ja jahiti Hispaanias pidevalt suure hulga Hispaania rahvastiku poolt. Prantsuse väed, mis puutusid kokku selle geriljasõjaga ja Briti kampaaniaga Wellingtoni hertsogi juhtimisel, olid pärast suuri kaotusi vägedes sunnitud lõppkokkuvõttes taganema Prantsusmaale, mis kulmineerus Napoleoni troonilt tõukamise ja tema Elbale pagendamisega.
Sõda Taanis muuda
- Vaata ka: Rootsi–Norra sõda
Detsembris 1813 ründas Rootsi armee Taani vägesid Holsteinis. Kindral Anders Skjöldebrand võitis 7. detsembril 1813 taanlasi Bornhövedi all. Kolm päeva hiljem saavutas Taani abikorpus Sehestedis võidu rootslaste üle. Siiski ei muutnud Taani võit sõja kulgu.
14. jaanuaril 1814 sõlmiti Rootsi ja Taani-Norra vahel Kieli rahuleping. Lepingu kohaselt loovutati Norra Rootsi kuningale. Siiski lükkasid norralased lepingu tingimused tagasi, kuulutasid iseseisvust ja võtsid 17. mail vastu oma põhiseaduse. 27. juulil tungisid Rootsi väed Norrasse ja pärast lühikest sõda sõlmiti 14. augustil Mossi konventsioon.
Norra nõustus sisenema personaaluniooni Rootsiga kui eraldi riik oma põhiseaduse ja institutsioonidega, väljaarvatud ühine kuningas ja välisteenistus. Rootsi-Norra loodi ametlikult 4. novembril 1814, kui Norra parlament võttis vastu põhiseaduse parandused, mida oli vaja uniooni võimaldamiseks, ja valis Karl XIII Norra kuningaks.
Sõda Prantsusmaal muuda
Pärast Saksamaalt taandumist võitles Napoleon Prantsusmaal reas lahingutes, sealhulgas Arcis-sur-Aube lahing, kuid sunniti pidevalt ülekaalukate jõudude poolt taganema. Kampaania ajal andis ta välja dekreedi 900 000 värske sõduri värbamiseks, kuid ainult murdosa neist jõudis väkke. Veebruari alguses võitles Napoleon oma Kuuepäevases kampaanias, milles ta võitis mitu lahingut arvuliselt suurema Pariisi marssiva vaenlase väe vastu. Kuid ta ei suutnud kogu kampaania jooksul kunagi välja panna rohkem kui 70 000 sõdurit rohkem kui 500 000 liitlaste sõduri vastu. Chaumont'i lepinguga (9. märtsil) leppisid liitlased kokku hoida koalitsiooni kuni Napoleoni lõpliku võitmiseni.
Pariisi vallutamine muuda
Liitlased (Austria, Preisi ja Venemaa keisririigi väed) sisenesid Pariisi 30. märtsil 1814 pärast lühikest lahingut. ta Pariisi vallutamist juhtis Michael Andreas Barclay de Tolly, kes 1815. aastal tegutses ka Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana.
Trooni loovutamine ja rahu muuda
Napoleon kavatses võidelda, tehes ettepaneku marssida Pariisi peale. Tema sõdurid ja rügemendiohvitserid olid innukad võitlema. Kuid Napoleoni marssalid ja vanemad ohvitserid hakkasid vastu. 4. aprillil oli Napoleon vastamisi oma marssalite ja vanemate ohvitseridega, keda juhtis Ney. Nad ütlesid keisrile, et keelduvad marsist. Napoleon väitis, et armee järgneb talle. Ney vastas, et armee järgneb oma juhtidele.
Napoleon loobus troonist 11. aprillil 1814 ja sõda lõppes ametlikult varsti pärast seda, kuigi mõned võitlused jätkusid kuni maini. Fontainebleau leping sõlmiti 11. aprillil 1814 mandriliitlaste ja Napoleoni vahel, sellele järgnes Pariisi rahu 30. mail 1814 Prantsusmaa ja suurriikide vahel, sealhulgas Suurbritannia. Võitjad saatsid Napoleoni Elbale maapakku ja taastasid Bourbonide monarhia Louis XVIII isikus. Liitlaste juhid käisid juunis Inglismaal rahupidustustel, enne Viini kongressi (septembrist 1814 kuni juunini 1815) käivitamist, mida peeti Euroopa kaardi ümberjoonistamiseks.
Vaata ka muuda
- Sada päeva või Seitsmenda koalitsiooni sõda