Vikipeedia

Kuning-kärbseseen

Kuning-kärbseseen (Amanita regalis; sünonüümid Amanita muscaria var. regalis, Amanita muscaria var. umbrina) on kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.

Kuning-kärbseseen
Kuning-kärbseseen Amanita regalis
Kuning-kärbseseen Amanita regalis
Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycetes
Selts Šampinjonilaadsed Agaricales
Sugukond Kärbseseenelised Amanitaceae
Perekond Kärbseseen Amanita
Liik Kuning-kärbseseen
Binaarne nimetus
Amanita regalis
(Fr.) Michael (1904)

Kuning-kärbseseen on leitav Põhja- ja Ida-Euroopas, Koreas ning Alaskal.

Viljakeha sarnaneb punase kärbseseene viljakehaga, mistõttu on kuning-kärbseseent varasematel aegadel peetud punase kärbseseene teisendiks.

Seen sisaldab psühhoaktiivset ainet mustsimooli, mida on leitud ka punasest kärbseseenest.[1][2]

Taksonoomia muuda

Esimesena kirjeldas seda kuning-kärbseseent nime all Agaricus muscarius β regalis Rootsi mükoloog Elias Magnus Fries 1821. aastal oma teoses "Systema Mycologicum". 1887. aastal määratles Itaalia mükoolog Pier Andrea Saccardo seda punase kärbseseene (Amanita muscaria) teisendina. Esimesena kirjeldas seda eraldi liigina 1903. aastal saksa mükoloog Edmund Michael.

Levila ja kasvukoht muuda

Kuning-kärbseseen kasvab okas- ja segametsades juulist oktoobrini, Eestis esineb harva.[3]

Euroopas leidub kuning-kärbseseent valdavalt Põhja-Euroopas. Lõuna- ja Lääne-Euroopast ei ole teateid seene esinemisest. Skandinaavia maades on kuning-kärbseseen üpris tavaline, seda on leitud ka Saksamaalt, Ungarist, Lätist, Venemaalt, Slovakkiast ja Aasias Korea poolsaarelt. Põhja-Ameerikas leidub seda ainult Alaska poolsaarel, kus ta kasvab tavaliselt puupiirist kõrgemal.

Kuning-kärbseeen on sümbioosis teatud puuliikidega. Peenike maa-alune seeneniidistik (mütseel) on põimunud puujuurtega ning varustab puud vajalike mineraalide, jääkelementide ja veega pinnasest. Puu varustab seent toitainetega, mida tekib fotosünteesi käigus. Eksperimentaalselt on tõestatud, et kuning-kärbseseen moodustab mükoriisa kase-, männi- ja kuusepuuga.[4][5] Seene viljakehad võivad moodustada nõiaringe.[6]

Kirjeldus muuda

Kuning-kärbseseene kübar on kollakas- või ookerpruun, keskelt tumepruun, vanemalt võib kollakaks pleekida, tihedalt kaetud kollakate paksude ebemetega, mis võivad osaliselt kaduda, serv rihveljas, noorelt poolkerajas, hiljem lame, läbimõõt kuni 25 cm. Eoslehekesed valged, serv tihti kollakas, vabad. Jalg valge või kollakashall, kuiv, ebemeline, muguljas, rõngaga, tupega, kuni 25 × 3 × 4 cm. Rõngas valkjas, serv tihti kollase ebemeline, rippuv, lai, ülakülg sile, kaua püsiv. Tupp valge või kollakas, jalale liibunud, moodustab jala muguljale osale ebemelisi kontsentrilisi ringe. Seeneliha valge, kübaranaha all tumekollane, lõhnata. Eospulber valge. Eosed lai-ellipsoidsed, pole amüloidsed, 9–12 × 6–8 µm.[7]

Toksilisus muuda

Kärbseseenemürgistuse toimeained: iboteenhape, muskasoon, mustsimool; need ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötlemise ega hoidistamise viisil.

Peiteaeg on pool kuni kolm tundi.

Sümptomid: joobenähud (nagu alkoholi puhul), elevus, eufooria, düsfooria, rahutus üleliigse liikumistarbega, meelepetted; suukuivus, nägemishäired, pupillide laienemine; pulsi- ja hingamissageduse ning vererõhu tõus, südamerütmihäired, krambid, südameseiskus; võib järgneda surm. Ägedas mürgistuspsühhoosis võib mürgistatu toime panna enesele või teistele ohtliku teo.[8][9]

Kuning-kärbseseen omastab raskmetalli vanaadiumi (seda nähtust täheldati esmakordselt punasel kärbseseenel 1931. aastal[10]). Skandinaavias kasvavatel isenditel tehtud uuringud näitavad vanaadiumi sisalduseks 38 mg kuni 169 mg kilogrammi kuiva seenemassi kohta (keskmiselt 119 mg/kg).[11] Teistel seentel on vanaadiumi kontsentratsioon tavaliselt alla 2 mg/kg.[12]

Sarnased liigid muuda

Sarnastest liikidest tuleb kindlasti esile tuua kahte kärbseseent: panter-kärbseseenega äravahetamiseni sarnane roosa kärbseseen (Amanita rubescens) ja hall kärbseseen (Amanita excelsa, sünonüüm Amanita spissa). Mõlemad on värskelt mürgised, hemolüütilise toimega (lagundavad punaseid vereliblesid). Kupatatult on nad aga söödavad, sest hemolüütilised mürkained lagunevad keevas vees. [13]

Mõlemaid liike peetakse mõnedes raamatutes ka mittesöödavateks, näiteks Soomes[14], eriti kehtib see halli kärbseseene kohta. Soovitatava mittesöödavuse põhjus on ilmselt ärasegamise oht väga mürgise panter-kärbseseenega. Igal juhul pole tegemist jäävalt mürgiste seentega.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Fries EM (1821). Systema Mycologicum (in Latin). 1. Lund, Sweden: Ex Officina Berlingiana. p. 16.
  2. ↑ Michael E. (1903). Führer für Pilzfreunde. Die am häufigsten vorkommenden essbaren, verdächtigen und giftigen Pilze (in German). pl. 75.
  3. ↑ Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello 2010. 400 Eesti seent. Loodusfoto, Tartu.
  4. ↑ Maijala P, Fagerstedt KV, Raudaskoski M (1991). "Detection of extracellular cellulolytic and proteolytic activity in ectomycorrhizal fungi and Heterobasidion annosum (Fr.) Bref.". New Phytologist. 117 (4): 643–648. JSTOR 2557755. doi:10.1111/j.1469-8137.1991.tb00968.x.
  5. ↑ Modess O. (1939). "Experimental studies in Hymenomycetes and Gasteromycetes as mycorrhiza-producers on Pine and Spruce (Preliminary note)". Svensk Botanisk Tidskrift (in German). 33: 91–93.
  6. ↑ Dietrich W, Krause E (2010). "Pilzfunde im Mittleren Erzgebirge" [Records of fungi from the central part of the mountain Erzgebirge]. Boletus (in German). 32 (1): 13–25. ISSN 0232-4598
  7. ↑ http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=2870
  8. ↑ Kalamees, Kuulo. 2011. Mürkseened ja seenemürgistused. II Muskariinimürgistus. – Eesti Loodus 62 (6/7): 44–45.
  9. ↑ Raitviir, Ain 2005. Väike mürkseente raamat. Maalehe raamat. Tallinn.
  10. ↑ Ter Meulen EV. (1931). "Sur la repartition de molybdene dans la nature". Recueil des Travaux Chimiques des Pays-Bas. 50 (6): 491–504). doi:10.1002/recl.19310500603
  11. ↑ Meisch H-U, Reinle W, Schmitt JA (1979). "High vanadium content in mushrooms is not restricted to the Fly Agaric (Amanita muscaria)". Naturwissenschaften. 66 (12): 620–621. ISSN 0028-1042. doi:10.1007/BF00405131
  12. ↑ Sigel A, Sigel H (1995). Vanadium and its Role in Life. New York, New York: M. Dekker. p. 408. ISBN 0-8247-9383-8.
  13. ↑ Kalamees, Kuulo (toim.) 2000. Eesti seenestik. CD. Tartu.
  14. ↑ Salo, Pertti jt. 2007. Põhjala seeneraamat. Sinisukk, Tallinn. (Tõlge soome keelest)

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuning-kärbseseen&oldid=6503577"