Kunda kultuur
See artikkel vajab ajakohastamist. (Jaanuar 2020) |
Kunda kultuur ehk Kunda etapp oli mesoliitikumi küttide ja kalastajate kultuur aastatel umbes 8500–7000 eKr.[1]
Varem nimetati Kunda kultuuriks kogu keskmist kiviaega (u 9600/9000–5000 eKr) Läänemere idaosas (Baltimaades, Põhja-Valgevenes, Kirde-Poolas, Loode-Venemaal, Karjalas ja Soomes).[2][3]
Päritolu muuda
Kunda kultuuri elanike algkodu küsimus on siiani lahtine. Oletatakse, et nad on saabunud lõuna poolt ehk siis Euroopast. Oletuse aluseks on Pulli asulast leitud mustast tulekivist leid: taolist tulekivi Eestis looduslikult ei esine, kuid sellise tulekivi leiukohad asuvad ka Lõuna-Leedus ja Valgevenes.
Seda oletust toetab ka ühe Leedu Kunda kultuuri leiupaiga kalmistust saadud luustike antropoloogiline analüüs, mis viitab valdava osa elanike europiidsele päritolule. Samas ei saa neid otseselt seostada ühegi praeguse Euroopa rahvaga.
Asulad muuda
Kunda kultuur on saanud nimetuse Kunda Lammasmäe lähedal asunud muistse järve põhja ja saare arheoloogilise leiukoha leidude järgi.
Ka teised olulisemad Kunda kultuuri leiukohad paiknevad Eestis (näiteks Pulli asula, Siimusaare asula, Narva Joaoru linnamäe Joaoru asula). On leitud veel Sindi-Lodja asulakohad Reiu jõe Pärnu jõkke suubumiskoha läheduses, mis on umbes sama vanad kui Pulli asulakoht. Umbes aastast 8000 eKr pärineb Uus-Ihaste asulakoht Tartus.[4]
Oletatavasti elas Eestis Kunda kultuuri perioodil kuni 1500 inimest.
Asulad paiknesid tavaliselt järvede või jõgede ääres, kus oli võimalik kala püüda ja küttida vee äärde jooma tulevaid loomi. Ka pakkusid jõed ja järved metsadest paremaid liiklemisvõimalusi.
Kunda kultuur oli küttide ja kalastajate kultuur, koduloomadest tunti vaid koera. Luuleiud näitavad, et kõige tihemini tabati jahikäigul põtru (nt Kundas 2/3 kõikidest luudest) ja kopraid.
Hilismesoliitikumi ajast on leitud Kunda kultuuri asulaid ka Lääne-Eesti saartelt (Kõnnu asula, Kõpu asula). Seal tegeldi ka hülgepüügiga.
Elamute jäänuseid leitud ei ole. Arvatakse, et elati ritvadest püstitatud koonusjates püstkodades, mis olid kaetud okste, nahkade ja talvel ka mätastega. Keset püstkoda asus kividega piiratud kolle, mille kohal valmistati toitu ja mis andis valgust ning soojust.
Tööriistad muuda
Kunda kultuuris oli kalastusriistaks ahing, mille tera valmistati lõhestatud toruluust, vooliti ja lihviti hästi siledaks. Tera ühte serva lõigati väikesed kisud. Küttimisvahendeist oli kasutusel vibu koos nooltega. Nooleotsi valmistati luust, vähemal määral ka tulekivist. Kunda leidude hulgas on arvukalt ka luust harpuuniotsi, võrreldes ahingutega on need massiivsemad, tugevate kiskudega ja pärapool ses osas sälguga. Harpuunidega kütiti esmajoones veeloomi, näiteks kopraid, mererannal võib olla ka hülgeid. Suuremate maismaaloomade jahil olid tähtsaks relvaks odad ja heiteodad, millel olid samuti luust otsikud. Tööriistadest on leitud palju luust ja sarvest esemeid (ahingu-, oda- ja nooleotsi, talbu, kirveid ja naaskleid), samuti kvartsist ja tulekivist väikeesemeid. Suuremate tööriistade valmistamiseks kasutati kristalseid kivimeid, mida töödeldi lihvides; Kunda kultuuri ajal olid taolised tööriistad veel küllaltki tahumatud. Näiteks polnud kirvestel silmaauke ja nad kinnitati varre külge nahast rihmadega.
Kalapüügil kasutati võrku (leid Siivertsi asulakohast). Liigeldi ühepuupaadiga.
Keel muuda
Eesti keeles on mõningaid sõnu, mis ei ole omased ei soome-ugri ega indoeuroopa keeltele. Paul Ariste arvamuse kohaselt pärinevad sõnad "meri", "mägi", "haug", "eile", "sugu", "must" ja paljud teised tundmatut keelt kõnelnud nn protoeurooplastelt, kelle hulka kuulusid tõenäoliselt ka Kunda kultuuri asukad. Samuti arvas ta tollest ajast pärinevat mõningad kohanimed, nagu näiteks Peipsi. Uuemal ajal on tekkinud teooria (Kalevi Wiik, Ago Künnap), mille kohaselt on tegu algse eesti keele kõige vanema sõnavarakihistusega ning Kunda kultuuri kandjad olidki eestlaste kauged esivanemad.
Kunda kultuuri kandjatelt pärinevaid sõnu muuda
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Aivar Kriiska (2017). Püügimajanduslik kiviaeg Eesti alal. Peatükk raamatus: Eesti ajalugu, toimetaja Ursula Vent. Avita kirjastus. Lk 10–11
- ↑ Aivar Kriiska (2004). Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn. Lk 16,45
- ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri (2002). Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita. Lk 24–27
- ↑ Aadu Must: tähistame 10 000-aastase Tartu 775. aastapäeva?