Kukkur-sipelgakaru

Kukkur-sipelgakaru[2] ehk kukkur-sipelgaõgija[3] ehk numbat[4] (Myrmecobius fasciatus) on kukruline põlisasukas Lääne-Austraalias ja hiljuti taasasustatud liik Lõuna-Austraalias. Tema söögisedel koosneb peaaegu eranditult termiitidest. Olles kunagi väga laialt levinud kogu Lõuna-Austraalias, piirdub tema levila praegu mõne väikese kolooniaga ja liik on kantud ohustatud liikide nimekirja. Kukkur-sipelgakaru on Lääne-Austraalia vapiloom ja kaitstud keskkonnaprogrammidega.

Kukkur-sipelgakaru

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Kukkurkärbilised Dasyuromorphia
Sugukond Kukkur-sipelgaõgilased Myrmecobiidae
Perekond Myrmecobius
Liik Kukkur-sipelgakaru
Binaarne nimetus
Myrmecobius fasciatus
Waterhouse, 1836
Kukkur-sipelgakaru levila (roheline – pärismaine, roosa – taasasustatud)
Kukkur-sipelgakaru levila
(roheline – pärismaine, roosa – taasasustatud)
Alamliigid
  • M. f. fasciatus
  • M. f. rufus (väljasurnud)

Klassifikatsioon muuda

Kukkur-sipelgakaru on kukkur-sipelgaõgilaste sugukonna ainus liik. Seltsi kukkurkärbilised (Dasyuromorphia) kuulub veel üks nüüdisaegne sugukond kukkurkärplased. Kukkur-sipelgakaru ei ole lähedalt seotud teiste säilinud kukkurloomadega, kuid on pakutud välja tema lähisugulust väljasurnud kukkurhundiga. Geneetilised uuringud on näidanud kukkur-sipelgakaru esivanemate lahknemist teistest kukkurloomadest vahemikus 32 ja 42 miljonit aastat tagasi, hilises Eotseenis.[5]

Tuntakse kaht alamliiki, kuid üks nendest, roostekarva kukkur-sipelgakaru (M. f. rufus), on välja surnud alates 1960-ndatest ja ainult nimetatud alamliik (M. f. fasciatus) on jäänud ellu tänapäevani. M. f. rufusel olevat olnud punakam karvkate kui ellujäänud alamliigil. Fossiilseid eksemplare tuntakse vähesel määral, vanim neist on dateeritud Pleistotseeni ajastusse ja teisi fossiile, mis kuuluvad sama perekonna teistesse liikidesse, pole veel avastatud.[6]

Hõimkonna puu, mis baseerub mitokondrilisel genoomijadal:[7]

Kukkurkärbilised

Thylacinuskukkurhunt  

Myrmecobius – kukkur-sipelgakaru  

Sminthopsiskukkurhiirik [8] 

Phascogalekukkurhiir  

Dasyuruskvoll  

Kirjeldus muuda

Kukkur-sipelgakaru on väike värvikirev olend, 35–45 cm pikk, sabaga, tal on peenelt väljajoonistuv koon ja esileulatuv kohev saba, kehaga umbes samas pikkuses. Värvus varieerub märgatavalt, pehmest hallist kuni punakaspruunini, sageli esineb telliskivipunast ülaselja piirkonnas ja alati esineb silmatorkav musta triip, mis jookseb koonu tipust silmade vahelt kuni väikeste ümaratipuliste kõrvadeni. 4–11 valget triipu katavad looma tagakülgi, mis järk-järgult muutuvad kahvatumaks keskselja suunas. Kõhualune on kreemikas või helehall, samas saba on kaetud pika, halli, valgete tähnidega kirjatud karvaga. Kaal jääb vahemikku 280–700 grammi.[6]

 

Erinevalt enamikust teistest kukkurloomadest on kukkur-sipelgakaru päevase eluviisiga, peamiselt kitsenduse tõttu toitumaks spetsialiseeritult, omamata selleks tavalist füüsilist varustatust. Enamik ökosüsteeme rohkete termiitidega toidab üsnagi suuri elukaid, kel on tugevad esijäsemed kõvade küünistega. Kukkur-sipelgakarud ei ole suured, neil on esijäsemetel 5 varvast ja tagajäsemetel 4 varvast. Siiski, nagu teistelgi imetajatel, kes söövad termiite ja sipelgaid, on kukkur-sipelgakarul taandarenenud lõuad, milles on kuni 50 väikest mittefunktsionaalset hammast, ja kuigi ta on võimeline mäluma, teeb ta seda harva, seda oma toidu pehme koostise tõttu. Maismaal elavate imetajate seas ainulaadsena omab ta lisahammast põses, mis asetseb eelpurihammaste ja purihammaste vahel- kas see kujutab endast liigarvulist purihammast või piimahammast, mis säilinud täiskasvanueani, on ebaselge. Kuigi kõikidel indiviididel ei ole sama hambumusvalem, järgib see unikaalset mustrit.

Nagu ka paljudel sipelgaid söövatel loomadel, on kukkur-sipelgakarul ebatavaliselt pikk ja kitsas keel, mis on kaetud kleepuva süljega, mida toodavad suured submandikulaarsed näärmed.[9] Toitumisega kohandumisest annavad tõendust ka suu pehmelae arvukad kõrgendikud, mis ilmselt aitavad termiite keelelt ära kraapida, et neid siis neelata. Seedesüsteem on suhteliselt lihtne, puuduvad paljud adaptatsioonid, mis on omased teistele putuktoidulistele, eelkõige on see seletatav faktiga, et termiite on kergem seedida kui sipelgaid, kuna neil on pehmem väline luukest.

Kukkur-sipelgakarud on ilmselt võimelised saama arvestavat veekogust kätte oma toidust, kuna nende neerudel puudub võime talletada vett erinevalt teistest põuases piirkonnas elavatest loomadest.[10] Kukkur-sipelgakarudel on ka lõhnanääre, mida saab kasutada territooriumi märgistamiseks. Kuigi kukkur-sipelgakaru leiab termiidikuhilaid peamiselt lõhna järgi, on tal kukkurloomadest kõige kõrgem nägemisteravus, ja erinevalt teistest kukkurloomadest, kõrge proportsioon värvusretseptoreid võrkkestal. Need mõlemad on adaptatsioonid päevaseks eluviisiks ja nägemine osutubki esmaseks meeleks, millega märgata potentsiaalseid kiskjaid. Kukkur-sipelgakarud viibivad sageli hibernatsiooniseisundis, mis võib kesta kuni 15 tundi päevas talvekuudel.

Levik ja elupaik muuda

Kukkur-sipelgakarusid leidus varem kogu Lõuna-Austraalias kuni Lääne-Austraaliani – kuni edelas asuva Uus-Lõuna-Walesini. Alates eurooplaste saabumisest on nende levila märkimisväärselt kahanenud. Liik on säilinud vaid kahel väikesel maalapil Dryandra Woodlandis ja Perupi loodusreservaadis, mõlemad asuvad Lääne-Austraalias. Viimastel aastatel on suudetud edukalt taastada liik mõnel tarastatud kaitsealal, sealhulgas Lõuna-Austraalias (Yookamurra kaitsealal) ja Uus-Lõuna-Walesis (Scotia kaitseala). Tänapäeval leidub kukkur-sipelgakarusid ainult eukalüptimetsade piirkonnas, kuid kunagi olid nad laialt levinud ka muud tüüpi poolpõuases puistus, Spinifexi rohtlas ja isegi maastikel, kus domineerisid liivadüünid.

Ökoloogia ja käitumine muuda

Kukkur-sipelgakarud on putuktoidulised ja söövad ainuvalikuliselt termiite. Täiskasvanud loom vajab kuni 20 000 termiiti päevas. Olles ainsana kukkurloomadest aktiivne kogu päeva vältel, veedab ta enamuse ajast termiite otsides. Ta kaevab neid lahtisest pinnasest oma esikäppade küünistega ja haarab nad oma pika ja kleepuva keelega. Kuigi teda kutsutakse ka vöödiliseks sipelgaõgijaks, ta ilmselgelt ei söö sipelgaid tahtlikult. Kuigi sipelgate jäänuseid on leitud kukkur-sipelgakaru väljaheitest, kuuluvad need liiki, mis ise toituvad termiitidest. Nii et need söödi kogemata, koos põhitoidusega.

Kukkur-sipelgakaru teadaolevate vaenlaste hulgas on võrkpüüton, punarebane ja mitut liiki pistrikud, kullilised ja kotkad. Täiskasvanud isendid on üksildased ja territoriaalsed; indiviidist emane või isane kehtestab territooriumi kuni 1,5 km2 varajaselt ja kaitseb seda samasooliste eest. Loom üldiselt jääb territooriumi piiresse edaspidi, emase ja isase territooriumid kattuvad ja jooksuajal isased julgevad väljuda oma kodupiirkonnast leidmaks paarilist.

Kuigi kukkur-sipelgakarul on oma suuruse kohta suhteliselt võimsad küünised, pole ta siiski piisavalt tugev saamaks termiite kätte nende betoonilaadsetest kuhilatest, seega peavad ootama, kuni termiidid on aktiivsed. Ta kasutab hästiarenenud lõhnameelt et lokaliseerida madalad ja kindlustamata maa-alused rõhtkäigud mille termiidid on ehitanud pesa ja toitumispaikade vahele; need on tavaliselt maapinna lähedal ja haavatavad kukkur-sipelgakaru küüniste poolt.

Kukkur-sipelgakaru sätib oma päeva termiitide aktiivsuse järgi, mis on ka temperatuurist sõltuv: talvel toitub ta keskhommikust keskpäevani: suvel tõuseb varem ja poeb varju päevakuumuse eest, toitudes jälle hilisel pärastlõunal.

Ööseks tõmbub loom oma pessa, mis võib olla õõnes puunott või urg, tüüpiliselt kitsas, 1–2 m pikk šaht, mis lõppeb sfäärilise kambriga, mis on vooderdatud pehme taimmaterjaliga: rohu, lehtede, lillede ja ribastatud puukoorega. Loom on võimeline blokeerima pesa avause oma paksu tagapoolega, et tõrjuda kiskjat urgu sisenemast.

Kukkur-sipelgakarudel on suhteliselt vähe häälitsusi, kuid kui neid häiritakse, on nad siiski sisisenud, urisenud ja toonud kuuldavale korduvaid "tut"-häälitsusi.

Paljunemine muuda

Kukkur-sipelgakarud paarituvad veebruaris ja märtsis, tavaliselt tuues ilmale ühe pesakonna aastas, kuigi võivad tuua ilmale ka teise pesakonna, kui esimene kaob.[11] Tiinus kestab 15 päeva ja lõpeb 4 poja ilmaletoomisega. Vastupidi kukkurloomadele ei ole kukkur-sipelgakarul kukrut, kuigi neli nisa on kaitstud kullakate karvadega ja alakõhul ja reitel moodustuva nahapaisega imetamisperioodil.

Pojad on 2 cm pikad sündides ja roomavad nisade juurde, jäädes sinna kinnitatuna juuli lõpuni või augusti alguseni, millal nad on kasvanud kuni 7,5 cm. Täiskasvanu karvkate hakkab ilmuma kui nad on 5,5 cm pikad. Pärast rinnast võõrutamist lastakse pojad algselt pesas lahti, või kannab ema neid seljas, novembriks on nad täiesti iseseisvunud. Emased on seksuaalselt küpsed järgmiseks suveks, isased ei saavuta suguküpsust veel ka järgmisel aastal.

Kaitstus muuda

Kuni eurooplaste kolonisatsioonini leidus kukkur-sipelgakaru Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria piirialadelt kuni läände India ookeani kallasteni, ja põhja pool kuni Põhjaterritooriumi kagunurgani. See oli puistute ja poolpõualiste alade piirkond. 19. sajandil tahtlikult levitatud Euroopa punarebased pühkisid maapinnalt kogu kukkur-sipelgakarude populatsiooni Victoria, New South Walesi, Lõuna-Austraalia ja Põhjaterritooriumi aladelt, ja peaaegu kõik kukkur-sipelgakarud Lääne-Austraaliast ka. 1970. aastate lõpuks oli populatsiooni järel alla 100 isendi, kes olid koondunud kahte väiksesse piirkonda, mitte kaugel Perthist, Dryandrast ja Perupist.

Esimesed teated liigist kirjeldasid teda kui ilusat, tema võlu viis tema valimiseni Lääne-Austraalia vapiloomaks ja tema väljasuremise ärahoidmiseni.[12] Kaks Lääne-Austraalia populatsiooni ilmselt olid võimelised ellu jääma tänu piirkondades rohkelt leiduvatele õõnsatele puupalkidele, mis võisid olla pelgupaikadeks kiskjate eest.

Olles päevase eluviisiga, on kukkur-sipelgakaru palju haavatavam kiskjate poolt kui teised temasuurused kukkurloomad. Tema looduslikud vaenlased on austraalia kääbuskotkas, vööt-tuvikull, raudkull ja võrkpüüton.

Kui Lääne-Austraalia valitsus lõi Dryandra piirkonnas (üks kahest allesjäänud alast) rebaste lõksupüüdmise eksperimentaalse programmi, suurenes kukkur-sipelgakarude esinemissagedus faktorini 40.

Intensiivsed uurimis- ja kaitseprogrammid alates 1980. aastast on suurendanud kukkur-sipelgakarude populatsiooni oluliselt ja rebasevaba piirkondade taasasustamine on alanud. Perthi loomaaed on programmi kaasatud ülesandega paljundada seal põlisliike, et noored loomad hiljem vabasse loodusesse lasta.

Hoolimata julgustavast edust, on kukkur-sipelgakarud ikkagi väljasuremise riskialdis ja liigituvad ohustatud loomade hulka. Alates aastast 2006 on kukkur-sipelgakarude projektis osalevad vabatahtlikud aidanud päästa neid loomi väljasuremisohust. Üks selle projekti peamisi eesmärke on rahakogumine, mille tulu läheks otse projektidele ja teadlikkuse tõstmine, mis toimuks vabatahtlike korraldatavate tutvustuste nii koolides, kogukonnagruppides ja üritustel.

Varem IUCNi punases nimestikus avaldatud kukkur-sipelgakaru kaitsestaatused[13]:

  • 2008 – eriti ohustatud (EN)
  • 1996 – ohualdis (VU)
  • 1994 – eriti ohustatud (E)
  • 1990 – eriti ohustatud (E)
  • 1988 – eriti ohustatud (E)
  • 1986 – eriti ohustatud (E)
  • 1982 – eriti ohustatud (E)

Avastamine muuda

 
Richteri illustratsioon Myrmecobius fasciatus, 1845

Kukkur-sipelgakaru sai eurooplastele tuntuks aastal 1831. Ta avastati Robert Dale'i juhitud uurimisgrupi avastusretkel Avon Valleys. George Fletcher Moore, kes oli ekspeditsiooni liige, andis avastusest aru nõndaviisi:

„" Nägin kaunist looma, aga, kuna ta põgenes õõnsa puu sisse, ei suutnud ma tuvastada , kas tegu oli orava, nirgi või metskassi liigiga…"“

Ja järgmisel päeval:

„"ajasin taga järjekordset väikest looma, sellist kes põgenes meie eest eile, õõnsa puu sisemuses vangistasime ta, tema keele pikkuse järgi ja teistest asjaoludest tulenevalt me oletame, et see on sipelgaõgija- tema värv on kollakas, triibustatud mustade ja valgete vöötidega keha tagapoolel; tema pikkus umbes 12 tolli.[14]"“

Esimesed eksemplari klassifikatsioonid avaldas George Robert Waterhouse, kus ta kirjeldas liike 1836. aastal ja perekondi viis aastat hiljem. Myrmecobius fasciatus kanti John Gouldi raamatu "Austraalia imetajad" esimesse osasse, mis anti välja 1845. aastal koos H. C. Richteri illustratsioonidega.

Viited muuda

  1. Friend, T., Burbidge, A. (2008). Myrmecobius fasciatus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2008.
  2. Andrei Grigorjevitš Bannikov, V. J. Flint, T. D.Gladkova... [jt.] (1987). Loomade Elu. Kd 7, imetajad. Tallinn: Valgus. Lk 38-39.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. U. Agur, J. Ant jne (1990). Eesti entsüklopeedia 5 (KONJ-LÕUNA). Kd 5. Tallinn: Valgus. Lk 187.
  4. Andrei Miljutin. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn : Varrak, 2015. Lk 48
  5. Bininda-Emonds, O.R.P. (2007). "The delayed rise of present-day mammals". Nature. 446: 507–512. doi:10.1038/nature05634. PMID 17392779.
  6. 6,0 6,1 Cooper, C.E. (2011). "Myrmecobius fasciatus (Dasyuromorphia: Myrmecobiidae)". Mammalian Species. 43 (1): 129–140. doi:10.1644/881.1.
  7. "The mitochondrial genome sequence of the Tasmanian tiger (Thylacinus cynocephalus)". Genome Res. 19 (2): 213–20. Mai 2017. DOI:10.1101/gr.082628.108. PMC 2652203. PMID 19139089.
  8. https://www.riigiteataja.ee/akt/83475
  9. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. juuni 2009. Vaadatud 16. mail 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  10. Cooper, C.E. & Withers, P.C. (2010). "Gross renal morphology of the numbat (Myrmecobius fasciatus) (Marsupialia : Myrmecobiidae)". Australian Mammalogy. 32 (2): 95–97. doi:10.1071/AM10005.
  11. Power, V.; et al. (2009). "Reproduction of the numbat (Myrmecobius fasciatus): observations from a captive breeding program". Australian Mammalogy. 31 (1): 25–30. doi:10.1071/AM08111.
  12. "What is the fauna emblem of Western Australia?". NatureBase. Western Australia's Department of Environment and Conservation (DEC). Retrieved 2009-05-11.
  13. http://www.iucnredlist.org/details/14222/0
  14. Moore, George Fletcher (1884). Diary of ten years. London: M. Walbrook.