Kriminoloogia
Kriminoloogia on teadus, mis uurib kuritegevust, selle seisundit ühiskonnas, struktuuri, dünaamikat ja põhjusi, kuritegevust soodustavaid tegureid, kurjategija isiksust, ning kuritegevuse ennetamise viise ja vahendeid sedavõrd, kuivõrd need ei ole seoses isiku kriminaalõigusliku vastutusega. Kriminoloogia kasutab õigusteaduse, sotsioloogia, filosoofia, majandusteaduse, psühholoogia, pedagoogika jmt teaduste andmeid.[1]
Mõiste "kriminoloogia" on tuletatud sõnades crimen (ladina k – süütegu, üleastumine) ja logos (kreeka k – õpetus) ning kujutab oma esmases tähenduses teadust kuritegevusest. Kuigi kuritegevuse ja sellega seotud karistuste kohta on arvamusavaldusi ja teooriaid ka antiikajast, on kuritegevust ja sellega seotud nähtusi süstemaatiliselt uuritud alles 19. sajandist. Väga kaua on kriminoloogiat peetud sotsioloogia või õigusteaduse haruteaduseks, kuid alates 20. sajandi teisest poolest on kriminoloogia kui teadus liikunud iseseisvumise poole. Tänapäeval peetakse kriminoloogiat interdistsiplinaarseks teaduseks, mille uurimisprobleemideks on nii kurjategijatega seotud probleemid (näiteks geneetika ja psüühika), kuritegevuse sotsiaalsed tegurid (näiteks toimetulekuprobleemid ja subkultuurid) ja kindlad kuriteoliigud (näiteks röövimised ja küberkuritegevus). Samuti on süvenenud teadlaste huvi kuritegevuse kontrolli vastu, mistõttu uuritakse rohkem vanglate ja vangistusega seotut (näiteks prisonisatsioon ja vanglale alternatiivsed karistused).[2]
Ajalugu muuda
Kriminoloogiailmingute juured ulatuvad inimkonna algusaega. Inimese loomuses on esinenud alati kurjus. Juba Vana Testamendi esimese Moosese raamatus on kirjas, et Aadama ja Eva laps Kain tappis oma venna Aabeli. Käitumisreeglite kehtestamine on vajalik selleks, et inimese valmisolekut teist kahjustada oleks võimalik mingil viisil kontrolli all hoida. Kriminoloogid saavad võtta selle aluseks ning hakata arutlema ning leidma põhjuseid, mis suunab inimest vägivalda kasutama ning eirama paika pandud käitumisreegleid.[3] Kuritegu ja karistust käsitleti nähtusena, mida juhtis Jumal, mitte ei võetud seda kui inimkoosluse siseasjana. Samas hakkas esile kerkima ka filosoofe, kes oskasid näha kuritegevust maise probleemina, mis on põhjuslikus seoses vaid inimene endaga. Sokrates (469—399 eKr) oli arvamusel, et kuritegevuse juurpõhjus peitub halvas kasvatuses, mis on omakorda mõjutatud halvast ühiskonnakorraldusest, kus puuduvad elamisoskus ja teadmised.[3]
19. sajandi lõpus hakati Euroopas rohkem rõhku pöörama teaduslikele uurimismeetoditele. Mõtte ja põhjusliku seose meetodid lükati tagaplaanile ning oluliseks sai loodusnähtuste hoolikas jälgimine ja katsete analüüsimine. Charles Darwini avastused inimese evolutsiooni kohta andsid suure tõuke teaduskultusele. Darwini avastused julgustasid teisi teadlasi ning andsid kindla aluse sellele, et kogu inimtegevust saab kontrollida teaduslike põhimõtete alusel. Kriminoloogid said siit mõtte kasutada neidsamu võtteid ka inimeste käitumise uurimiseks. Oluline oli tugineda faktidele, mitte uskumustele ja oletustele. Selleks oli vaja läbida kindlad etapid: tuvastada probleem, koguda andmeid, moodustada hüpoteese, viia läbi katseid ning seejärel peale kõikide sammude läbimist tulemusi tõlgendada.[4]
Kriminoloogia erinevus kuritegevusest muuda
Tavakäibes on tihti kriminoloogia tähenduseks omistatud õpetust kuritegevusest ja selle põhjustest. Kuritegevuse mõiste on aga palju mitmetähenduslikum. Kuritegevuse ja mittekuritegevuse mõiste eristamine on pigem kokkuleppeline kui absoluutne. Seadus reguleerib ning annab tunnused, mille järgi saaks määrata kurjategija ja mittekurjategija erinevust, kuid siiski ei ole võimalik ainuüksi nende seaduste põhjal kindlat piiri paika panna.[5] Kriminoloogias selgitatakse põhiliselt etioloogiat, kuritegevuse olemust ühiskonnas. Keskendutakse kurjategijate psühholoogilisele jah sotsioloogilisele käitumisele, et teha kindlaks, miks nad kuritegusid toime panevad. Uuringuid tehakse pigem teoreetilisena ja teaduslikele faktidele orienteerituna.[6]
Kriminoloogide tõlgendused muuda
Edwin Sutherland ja Donald Cressey klassikaline tõlgendus. “Kriminoloogia on teadmiste kogum, mis käsitleb kuritegevust kui sotsiaalset nähtust. See hõlmab oma ulatusse protsesse seaduste tegemisest, seaduste rikkumisest ja seaduste rikkumisele reageerimisest. Kriminoloogia eesmärk on üldine areng ja kontrollitud põhimõtted ning muud tüüpi teadmised selle seaduse, kuritegevuse ja ravi kohta.”[7]
Kuritegevus kui sotsiaalne fenomen. Osad kriminoloogid usuvad, et individuaalsed isikuomadused võivad mängida suurt rolli kurjategija sotsiaalses käitumises, kuid enamik selle valdkonna pooldajaid siiski usub, et suuremat rolli mängivad sotsiaalsed tegurid, näiteks isiklikud suhted, elukeskkond.[7]
Seaduste tegemise protsess. Antud määratlus tunnistab kuritegevuse ja kriminaalõiguse vahelist seost ning näitab, kuidas seadus kuritegevust määratleb. Kriminoloogia on teadmiste kogum kuritegevuse kui sotsiaalse nähtuse kohta, mis hõlmab seaduste tegemise protsessi, seaduste rikkumist ja ühiskonna reaktsiooni seaduste rikkumisele.[7]
Seaduste rikkumisest ja seaduste rikkumisele reageerimisest. Kriminoloogia eesmärk on mõista, millest algab kuritegevus ning mis on kõige tõhusamad meetodid selle kõrvaldamiseks. Uurimise all on küsimus, miks inimesed sooritavad ebaseaduslikke tegusid ja kuidas veenda kurjategijaid ja neid, kes kaaluvad seadusevastaste tegude tegemist, et nende enda huvides oleks parem kuritegelikust käitumisest loobuda.[7]
Üldiste ja kontrollitud põhimõtete kogumi väljatöötamine. Kriminoloogia kuulub sotsiaalteadustesse. Kriminoloogidel on kohustus järgida kehtivaid ja usaldusväärseid katsetavasid ning kasutada keerukaid andmeanalüüsi meetodeid.[8]
Kriminoloogia koolkonnad muuda
Bioloogiline koolkond. Eksisteerib inimene, kes on sündinud kurjategijaks. Selle saab tuvastada kehalisi iseärasusi tuvastades.[9] Uuritakse kurjategijate näojooni, näiteks kõrvade, nina ja silmade kuju ning nendevahelist kaugust, mille tulemusel saab öelda, kas inimesel on kalduvus kriminaalsele käitumisele.[10] Usuti veel ka kriminaalse geeni olemasolusse, kus vanemad kannavad geenide kaudu edasi oma lastele kuritegeliku käitumise.[9]
Psühhoanalüütiline koolkond. Eestvedaja Sigmund Freud, kes analüüsis inimese alateadvust. Käsitlusest järeldus, et lapsepõlves kogetud mälestused mõjutavad inimese isiksuse kujunemist ning tulevikus otsuste tegemist. Erinevus kurjategija ja tavainimise vahel on selles, et kurjategija ei suuda oma alateadvuse tunge talitseda ega kontrollida.[11]
Sotsioloogiline koolkond. Emile Durkheim vaatles anoomia teket ühiskonnas toimuvate muutuste ajal. Kiired muutused tekitavad anoomia, kuna ühiskond ei suuda sel juhul uusi norme kõigi oma liikmeteni viia. Näiteks kuritegevuse tase on suurem ühiskondades, kus elanikkond on vaene ning madala haridustasemega. Kuritegevus on normaalne nähtus, sest kui kuritegelik käitumine puuduks täielikult, kaoks ära ühiskonna arenemise võimalus.[12]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti Entsüklopeedia, nr. 5, Tallinn 1990, (lk. 145)
- ↑ Uuno Traat, Anna Markina. "Üldkriminoloogia, (I) ", Tallinn 2003, (lk. 4–5)
- ↑ 3,0 3,1 Eduard Raska (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura. Lk 28.
- ↑ Larry J. Siegel (2007). Criminology: Theories, Patterns, and Typologies. Belmont: Wadsworth. Lk 6.
- ↑ Eduard Raska (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura. Lk 7.
- ↑ Ronald J. B., Marvin D. Free, Jr., Deller, M., O’Brien, P. K (2015). Crime, Justice, and Society: An Introduction to Criminology. Boulder: Rienner. Lk 4.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Larry J. Siegel (2007). Criminology: Theories, Patterns, and Typologies. Belmont: Wadsworth. Lk 4.
- ↑ Larry J. Siegel (2007). Criminology: Theories, Patterns, and Typologies. Belmont: Wadsworth. Lk 5.
- ↑ 9,0 9,1 E. Raska (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura. Lk 59.
- ↑ Larry J. Siegel (2007). Criminology: Theories, Patterns, and Typologies. Belmont: Wadsworth. Lk 7.
- ↑ Eduard Raska (2002). Kriminoloogia. Tallinn: Juura. Lk 62.
- ↑ Larry J Siegel (2007). Criminology: Theories, Patterns, and Typologies. Belmont: Wadsworth. Lk 8.