Krediidirisk
Krediidirisk on tehingu vastaspoolest lähtuv risk, et klient ei täida krediidiasutuse ees lepingujärgseid kohustusi kokkulepitud tingimuste kohaselt.[1]Esimesena on krediidirisk seotud laenuvõtjaga. Krediidiriski puhul võib kaotus olla täielik või osaline. Panga võetud krediidirisk sõltub suuresti sellest, kui pikk on laenutähtaeg. Pikema perioodiliste laenude puhul on võimalus suurem, et tulenevalt majandusliku olukorra muutustest, muutustest tööturul või isiklikel põhjustel satub laenuvõtja makseraskustesse ning ei suuda oma kohustusi panga ees täita.[2]
Krediidiriski suurus ei lähtu üksnes laenuvõtjast. Seda mõjutab samuti ka äripiirkonna makromajanduslik olukord: [2]
- inflatsioon;
- valuutakursid;
- intressimäärad;
- tööhõive;
- majandustsükli faas jm.
Kuid samuti ka poliitiline situatsioon, seadusandlus ja tehnoloogia areng.
Krediidiriskist tekkinud kahjumid võivad põhjustada mitmeid olukordi,[3]näiteks:
- tarbija ei saa võtta hüpoteeklaenu, taotleda krediitkaarti, kasutada krediidilimiiti või võtta ükskõik mis teist laenu;
- ettevõtte ei saa panna vara tagatiseks;
- firma või tarbija ei ole suutelised maksma kauba müügiarvet antud tähtajaks;
- firma ei maksa töötajatele tähtajaks töötasu;
- firma või valitsuse riigivõlakirjade väljaandja ei maksa kupongi või põhimaksega makseid tähtajaks;
- maksejõuetu kindlustusfirmas ei maksa poliisikohustust tähtajaks;
- maksejõuetu pank ei tagasta hoiustajatele raha;
- valitsus annab pankroti korral tarbijatele ja ettevõtetele toetusraha.
Et vähendada laenuandja krediidiriski, võib laenuandja teha tulevasele laenuvõtjale krediidi kontrolli. Samuti võib nõuda pank laenutaotlejalt asjakohast kindlustuslepingut, milleks võib olla tagatisena hüpoteek või laenu taotlemine läbi kolmanda osapoole, mis tagab pangale suurema turvalisuse ja garantii. Üldiselt, mida suurem on risk, seda kõrgem on intressimäär, mida võlgnikul palutakse võla pealt maksta. Eraklientide ja äriklientide puhul on erinev intressimäär ja krediidirisk. Laenu andmisel on erakliendiga seotud krediidirisk võrreldes ärikliendiga madalam, kuna nende sissetulek on reeglina stabiilne ja kergemini prognoositav. Lisaks tagavad eraisikud oma kohustusi panga ees isikliku varaga, mis tõstab nende moraalset vastutustunnet.[4]
Tüübid muuda
Krediidirisk võib esineda kolmel järgneval tüübil: [5]
- Krediidiriski risk – kahjumi tekkimise oht, mis tuleneb sellest, et võlgnik tõenäoliselt ei maksa oma laenukohustusi täies mahus või kui võlgnik pole krediidikohustuse tõttu tasunud 90 päeva jooksul; maksejõuetusrisk võib mõjutada kõiki krediiditundlikke tehinguid, sealhulgas laene, väärtpabereid ja tuletisinstrumente.
- Kontsentratsioonirisk – ühe üksiku riskipositsiooni või riskide grupiga seotud risk, mis võib põhjustada piisavalt suuri kahjusid panga põhitegevuse ohustamiseks. See võib tekkida ühe nime koondumise või tööstuse koondumise vormis.
- Riigirisk – kahjumi risk, mis tuleneb suveräänsest riigist külmutades välisvaluuta makseid või kui ta ei täida oma kohustusi; seda tüüpi riskid on silmatorkavalt seotud riigi makromajanduslike tulemustega ja selle poliitilise stabiilsusega.
Krediidiriski analüüs muuda
Põhjaliku analüüsi abil on võimalik teatud määral vältida laenude andmist klientidele, kes võivad potentsiaalselt sattuda makseraskustesse, ning seeläbi maandada krediidiriski.
Kolm peamist komponenti, millest krediidianalüüsi tegemisel peab lähtuma: [4]
- laenutaotleja rahavoogude kindlakstegemine, prognoosimine ja finantsaruannete analüüsimise tuleviku prognooside teel;
- laenutaotleja tegevuse analüüs kogu majanduse, majandusharu, piirkonna, konkurentsikeskkonna, tehnoloogia, turustruktuuri jt üldist majanduskeskkonda iseloomustavate tegurite arengu taustal;
- potentsiaalse laenuvõtja poolt esitatud informatsiooni tõele vastavuse ja täpsuse kontroll.
Riskivähendusmeetmed muuda
Laenuandjad ennetavad ning vähendavad krediidiriski mitmel viisil:
1. Riskipõhine hinnakujundus – laenuandjad võivad võtta kõrgema intressimäära laenuvõtjatelt, kellel on tõenäolisem maksejõuetus. Seda tava nimetatakse riskipõhiseks hinnakujunduseks. Laenuandjad võtavad arvesse selliseid laenuga seotud tegureid nagu laenu eesmärk, krediidireiting ja laenu väärtuse suhe ning hindavad selle mõju tootlusele.[6]
2. Paktid – laenuandjad võivad laenulepingutesse kirjutada laenusaaja kohta nn lepingusätteid, näiteks: [7]
- perioodiliselt teatamine oma majanduslikust olukorrast;
- hoiduda tuleb dividendide maksmisest, aktsiate tagasiostust, edasisest laenamisest või muudest konkreetsetest vabatahtlikest toimingutest, mis kahjustavad ettevõtte finantsseisundit;
- makse laenuandja nõudmisel laen täielikult tagasi, teatud juhtudel, näiteks laenuvõtja võla ja omakapitali suhte või intressi katmise suhte muutumisel.
3. Krediidikindlustus ja krediididerivatiivid – laenuandjad ja võlakirjade omanikud saavad oma krediidiriski maandada, ostes krediidikindlustuse või krediididerivatiivid. Need lepingud kannavad riski laenuandjalt müüjale (kindlustusandjale) tasu eest. Kõige tavalisem krediididerivatiiv on krediidiriski vahetustehing.[8]
4. Karmistamine – laenuandjad saavad krediidiriski vähendada, vähendades antud krediidi kogumahtu või teatud laenuvõtjale. Näiteks võib turustaja, kes müüb oma tooteid probleemsetele jaemüüjatele, proovida vähendada krediidiriski, vähendades maksetingimusi neto 30-lt neto 15-le.
5. Mitmekesistamine – väikese arvu laenuvõtjate laenuandjad seisavad silmitsi kõrge süstemaatilise krediidiriskiga.[9]Laenuandjad vähendavad seda riski, mitmekesistades laenuvõtjate kogumit.
6. Hoiuste kindlustus – valitsused võivad luua hoiusekindlustuse, et tagada pankade hoiused maksejõuetuse korral ja julgustada tarbijaid hoidma oma sääste pangandussüsteemis sularaha asemel.
Viited muuda
- ↑ Basel Committee on Banking Supervision (2000). "Principles for the Management of Credit Risk" (PDF). Vaadatud 12.10.2019.
- ↑ 2,0 2,1 Sõrg, M (2000). Pangandusriskide analüüs ja juhtimine. – Riskid Eesti majanduses. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 151-159.
- ↑ Bank for International Settlements (2006). "Sound credit risk assessment and valuation for loans" (PDF). Vaadatud 12.10.2019.
- ↑ 4,0 4,1 Tõnutare, Anett (2012). "Krediteerimisega seotud riskid ja nende maandamine pangas" (PDF). Bakalaureuse töö. Vaadatud 9.12.2019.
- ↑ Finantsturud ja- institutsioonid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 2012. Lk 293-294.
- ↑ Justin Pritchard. "Kuidas riskipõhine hind mõjutab teie laenu". Brictly. Vaadatud 10.12.2019.
- ↑ "Debt covenant". Vaadatud 8.12.2019.
- ↑ Allier Kindlustusmaakler OÜ. "Krediidikindlustus" (PDF). Vaadatud 10.12.2019.
- ↑ Wilson, F (2010). "MBA Mondays: How Diversification Helps To Manage Risk". Vaadatud 20.11.2019.
Kirjandus muuda
- Bluhm, Christian; Ludger Overbeck & Christoph Wagner (2002). An Introduction to Credit Risk Modeling. Chapman & Hall/CRC. ISBN 978-1-58488-326-5
- Damiano Brigo and Massimo Masetti (2006). Risk Neutral Pricing of Counterparty Risk, in: Pykhtin, M. (Editor), Counterparty Credit Risk Modeling: Risk Management, Pricing and Regulation. Risk Books. ISBN 978-1-904339-76-2
- de Servigny, Arnaud; Olivier Renault (2004). The Standard & Poor's Guide to Measuring and Managing Credit Risk. McGraw-Hill. ISBN 978-0-07-141755-6
- Darrell Duffie and Kenneth J. Singleton (2003). Credit Risk: Pricing, Measurement, and Management. Princeton University Press. ISBN 978-0-691-09046-7
- Principles for the management of credit risk from the Bank for International Settlements