Krahv Luxemburg

"Krahv Luksemburg" (saksa keeles Der Graf von Luxemburg) on Franz Lehári operett kolmes vaatuses Alfred Maria Willneri, Robert Bodanzky ja Leo Steini (õieti Leo Rosenstein) libretole Willneri ja Bernhard Buchbinderi libreto "Die Göttin der Vernunft" (1897) järgi, mis oli kirjutatud Johann Straussile. Helilooja varasema loomeperioodi populaarsemaid teoseid, millel on väga palju ühist tema parima operetiga "Lõbus lesk" (Die lustige Witwe).

Pärast “Lõbusa lese" suurt edu sai Lehár uute operettide komponeerimiseks arvukalt lepingupakkumisi nii Austria kui ka Saksamaa teatritelt. Kuna Viin ja selle Theater an der Wien oli tollal Euroopa operetikeskus, siis oli mõistetav, et maestro pidas silmas eelkõige selle teatri pakkumisi. Lehár komponeeris Viini teatrile "Krahv Luksemburgi" vaid kolme nädalaga. Ta oli enne esietendust enesekriitiline nimetades tulemust lohakaks ja oopust täiesti väärituks teoseks.

Esmaettekanne

Esietendus toimus 12. novembril 1909 Viini Theater an der Wienis. Peaosi esitasid Otto Storm (René), Annie von Ligeti (Angèle), Bernhardt Bötel (Armand), Louise Kartousch (Juliette) ja Max Pallenberg (Basil). Dirigeeris Robert Stolz.

Lehari “Krahv" võeti vastu tormilise aplausiga. Aplodeeriti ka üksikutele muusikalugudele. Maestro käis korduvalt laval kummardamas. Samas teatris esitati teost üle 300 korra.

"Krahv Luksemburgist" sai "Lõbusa lese" kõrval tema suurim rahvusvaheline edulugu. Operett levis kiiresti üle operetimeelse Euroopa. 1911. aastal esitati Londoni Daly teatris 240 korda ning New Yorgi New Amsterdam Theateris igal õhtul mitmete kuude jooksul. On püsinud teatrite repertuaaris tänaseni. Peamiselt küll saksa keelt kõnelevates riikides, Skandinaavia maades ja Ungaris.

Eestis on Estonia teost lavastanud 1912, 1917, 1943 ja 1986, Vanemuine 1921 ja 1925, Endla 1924 ja 1944, Ugala 1926 ja Narva teater 1927.

Uus redaktsioon

Vahetult enne 1937. aasta algust sõitis Lehár esimest korda pärast 4-aastast vaheaega Berliini, et osaleda üheksandal heliloojate ja autorite konverentsil. Seal tutvus ta ühel kontserdil propagandaminister Joseph Goebbelsiga, kes tutvustas heliloojat tollase natside meelelahutuskeskuse Berliini Theater des Volkesi (varem mainekas Großes Schauspielhaus) direktoriga, kes tegi Lehárile ettepaneku komponeerida neile uus operett. Kuna maestro oli parajasti täitmas teisi lepinguid, siis otsustati, et võetakse repertuaari "Krahv Luksemburgi" uuslavastus. Esietendus kuulutati välja kui üks üritus toonase kampaania "Jõud läbi rõõmu" (Kraft durch Freude) raames.

Kuid tingimuseks oli, et opereti sisu tulevat mõningal määral muuta. Kõige silmahakkavam erinevus originaalvariandiga ei olnud sisuline vaid poliitiline. Kahe juudi libretisti (Robert Bodanzky ja Alfred Maria Willneri) nime ei olnud kavalehel. Oli libretot kohendanud Wolf Völkeri nimi. Kui võrrelda 1937. aasta ja 1909. aasta versioone siis muusikalugudes mingit sisuliste vahet pole. Mõneti on muudetud sõnalisi vahepalu ja antud neile aktuaalse poliitilise olukorra värvingut.

Esietendust 4. märtsil 1937 Berliini Theater des Volkesis (Rahvateater) dirigeeris Léhar ise. Etenduse võttis publik vastu tormiliste kiiduavaldustega. Eriti innukalt väljendanud oma rahulolu kohal olnud propagandaminister Joseph Goebbels. Goebbels öelnud, ett lavastus oli väga värvikas ja lõbus, millega kõik tema saatjad nõustusid. Goebbelsi avalik ja väga kõrge hinnang andis Lehárile kolmandas Reichis opereti suurmeistri staatus. Tema teosed olid üksteise järel mängukavas mitmetes Saksamaa ja Austria teatrites.

Peamised osad

• René (tenor), krahv
• Basil Basilowitsch (tenor), vene vürst
• Stasa Kokozowa (metsosopran), krahvinna, endine vürsti mõrsja
• Armand Brissard (buffo tenor), kunstnik
• Angèle Didier (sopran), Pariisi ooperi solist
• Juliette Vermont (subrett), tantsijanna, Brissardi sõbranna
• Sergei Mentschikoff (tenor), vene notar
•  Pawel von Pawlowitsch (tenor), Vene saatkonna nõunik
•  Pélègrin (bariton), prantsuse ametnik

Opereti sisu

Tegevus toimub 19. sajandi lõpukümnendil Pariisis.

I vaatus

Pariisis on käimas Mardi Grasi (eesti keeles 'rasvateisipäev') ehk lihavõtte-eelsete pidustuste kõrghetk karneval. Pakutakse nii paganlikku kui ka kiriklikku meelelahutust. Vaesunud, kuid lõbujanuline Luksemburgi krahv René elab Montmartre'is oma kunstnikust sõbra Armand Brissardi korterstuudios. Brissard on armunud tantsijanna Juliette Vermonti, kes on ka tema viimase maali modelliks. Juliette kipub karnevalile, kuid kunstnik peab lõpetama suurt tellimustööd.

Ateljeed külastab grupp venelasi vürsti Basil Basilowitschi juhtimisel. Neil on krahvile pakkumine. Vürst Basil on vaimustuses Pariisi Opéra noorest primadonnast Angèle Didierist ja tahab temaga abielluda. Kuid ranged reeglid ei luba vürsti abielluda liht­kodanikuga. Teades René rasket majanduslikku olukorda, teeb Basil talle ettepaneku abielluda Didier’ga. Selle eest pakutakse Renéle 500 tuhat franki. Kuid on tingimus, et René lahutab end naisest kolme kuu pärast ja ei tohi sel ajal temaga ka kohtuda. Selle abielu kaudu saab Angéle krahvinnatiitli ja siis on tee Basilil abiellumiseks lahti. René on nõus andma ühele tundmatule naisele raha eest krahvinna tiitli. Laulatus viiakse läbi Armandi stuudios vene notari vahendusel. Tagamaks, et ei tekiks näost-näkku sidet peab René olema laulatuse ajal sirmi taga. Talle jääb aga meelde naise käepuudutus ja Angèle'i parfüümi lõhn. René on nõue, et pärast laulatust ta peab Pariisist lahkuma. Renè on meelsasti nõus lahkuma, sest tal on nüüd raha, et lõbusat elu jätkata.

II vaatus

Möödunud on kolm kuud, mille jooksul René on koos Armandiga reisinud. René näeb Pariisi naasmise järel Angèle'i esinemist Pariisi ooperis. Naine pakub Renéle suurt huvi. Kindlaks määratud lahutuse eelõhtul teatab Angèle, et lahkub lavalt. Ta korraldab selleks puhuks peo. Otsustanud kohtuda lauljaga, osaleb krahv koos Armandiga tema peol. René tutvustab end parun von Revali nime all. Toimub vastastikune armumine esimesest silmapilgust. Kumbki ei tea, et nad on juba teineteisega abielus. Angèle räägib Renéle nende armastuse võimatusest, kuna ta on peatselt lahutamas ühest mehest ja kihlumas teisega. Vürst Basil on muidugi ka peol ja hakkab muretsema olukorra muutumise pärast. Probleemide ennetamiseks teatab ta pidulistele oma kihlumisest Angèle'iga. René ja Angèle saavad aru, nende ette on veerenud ületamatud raskused. Tal pole raha, et ennast lepingust vabaks osta, sest ta on juba suurema osa vürstilt saadud summast ära kulutanud.

III vaatus

René ja Angèle arutavad Grand Hoteli salongis, kuidas probleemi lahendada. Nende juurde tuleb vürst Basili endine kihlatu krahvinna Stasa Kokozowa. Vürst Basil kuuleb Stasalt, et tsaar on käskinud tal täita krahvinnale antud varasema abiellumise lubaduse. Nende varasem armastus lööb õitsele. Stasa ja Basil laulatatakse. Nüüd on René ja Angèle’i tee vaba päriseks abiellumiseks. Lisaks sellele saab René teada, et konfiskeeritud varad on talle tagastatud ja ta on nüüd rikas mees ning saab vürstile raha tagasi maksta. See aga tähendab, et juba sõlmitud abielu uuendama ei pea. Armand ja Juliette, kelle suhted on sageli olnud keerulised, teatavad samuti, et ka nemad on lõpuks otsustanud abielluda.

Peamised muusikalood

• Avakoor «Karneval! Ja du allerschönste Zeit"
• René avalaul "Mein Ahnherr war der Luxemburg"
• Juliette laul "Pierre, der schreibt an klein Fleurette"
• René laul kooriga "So liri, liri, lari"
• Brissardi ja Juliette duett "Ein Stübchen so klein"
• Vürst Basili laul «Ich bin verliebt, ich muß es ja gestehen"
• Angèle avalaul «Heut' noch werd' ich Ehefrau"
• Kvintett "Ein Schenk auf die englische Bank"
• Angèle ja René duett "Lieber Freund, man greift nicht nach den Sternen"
• Brissardi ja Juliette duett "Mädel klein, Mädel fein"
• Angèle laul kooriga "Hoch, Evoe, Angèle Didier"
• Tertsett "Ach, seh’n Sie doch, er ist ganz blaß"
• Vürst Basili ja Juliette duett "Ein Löwe war ich im Salon"
• Kokozowa kuplee "Was ist das für ‘ne Zeit, liebe Leute"
• Juliette’i, Brissardi ja Basili marsstertsett "Packt die Liebe einen Alten justament beim Schopf"
• Réne aaria "Es duftet nach Trèfle incarnat"
• Finaal "«Wir bummeln durch’s Leben Reinhören Reinhören"

Filmid

• "O Conde de Luxemburgo" (tummfilm), Brasiilia, 1911, režissöör Alberto Botelho
• "Luxemburg grófja", Ungari, 1918, režissöör Antal Forgács
• "The Count of Luxembourg" (tummfilm), USA, 1926, režissöör Arthur Gregor, peaosas George Walsh
• "Der Graf von Luxemburg", Saksamaa LV, 1957, režissöör Werner Jacobs, peaosades Gerhard Riedmann ja Renate Holm
• "Der Graf von Luxemburg", Lääne-Berliin, 1972, režissöör Wolfgang Glück, peaosades Eberhard Wächter, Lilian Sukis ja Erich Kunz