Koorivõre ehk koorivahevõre (ladina keeles cancelli) on kiriku koori pikihoonest eraldav ažuurne või avadega konstruktsioon[1]. Koorivõre ei sulge vaadet altariruumi[2] erinevalt letnerist. Idakirikus kujunes varakristlikust barjääritaolisest ja hiljem sammastega templon'ist ikonostaas.

Kölni Püha Pantaleoni kirikus on gooti kiviletner ja metallist koorivõre mõlemad
Magdeburgi toomkiriku letner sulgeb vaate altariruumi peaaegu täielikult, selle keskel on trepiga lugemispult ja Püha Risti altar
Kunagine ilmikute altariga koorivõre altariaia sees Münsteri toomkirikus (hävinud)

Ajaloost muuda

Koorivahevõre taolisi ehitisi altariruumi ees esines juba eelromaani ehitistes, näiteks Astuuria kuningriigis püstitatud kirikutes. Bütsantsi kirikutes oli selliseks eraldajaks paneelide, kolonnettide ja arhitraaviga templon.

Koori eraldab alates 12. sajandist kogudusele määratud hooneosast eriti kloostri- ja stiftikirikutes kõrge vahesein (Chorschranke, choir screen või rood screen). Kui selle küljes asus lugemispult ja selle ees ilmikute altar, oli tegemist letneriga.

Alates 15. sajandist ilmub barjääritaolise vahevõre asemele üha sagedamini kõrge kunstipäraselt sepistatud ja kaunistatud metallist võresein ehk doksaal. Kõige kaunimad näited neist võreseintest pärinevad 17. sajandist, näiteks Püha Martini ja Oswaldi kiriku koorivõre Weingartenis Württembergis[3].

Pildid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Kunstileksikon. Eesti Klassikirjastus, 2001
  2. http://www.finedictionary.com/Cancelli.html
  3. "Chorgitter. – Das grosse Kunstlexikon von P.W. Hartmann". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. september 2020. Vaadatud 2. septembril 2020.