Konstantinos VIII
Konstantinos VIII Porphyrogennetos (kreeka keeles: Κωνσταντῖνος Η΄ Πορφυρογέννητος (Kōnstantinos VIII Porphyrogénnetos); 960 – 11./12. november 1028) oli de jure Bütsantsi keiser 962. aastast kuni surmani. Ta oli keiser Romanos II ja keisrinna Theophano noorem poeg. Ta oli nimeliselt keiser 63 aastat (kauem kui keegi teine) koos oma isaga, kasuisa Nikephoros II Phokasega, onu Johannes I Tzimiskesega ja venna Basileios II. Pärast venna surma 15. detsembril 1025 sai Konstantinos ainuvalitsejaks.
| Konstantinos VIII Porphyrogennetos | |
|---|---|
.png) Konstantinos VIII | |
| Kaasvalitseja | |
|
Ametiaeg 30. märts 962 – 15. detsember 1025 | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 15. detsember 1025 – 11. november 1028 | |
| Eelnev | Basileios II |
| Järgnev | Romanos III |
| Isikuandmed | |
| Sündinud | 960 |
| Surnud | 11./12. november 1028 (67-68) |
| Abikaasa | Helena |
| Vanemad | Romanos II ja Theophano |
| Lapsed | Eudokia, Zoe ja Theodora |
Konstantinos ei huvitunud üldse poliitikast, riigiasjadest ega sõjaväest ning tema lühikese isevalitsuse ajal kannatas Bütsants halva juhtimise ja hooletuse all. Konstantinosel polnud poegi ning seetõttu sai tema järglaseks väimees Romanos Argyros, Konstantinose tütre Zoe abikaasa.
Lapsepõlv ja noorus muuda
.jpg)
Konstantinos sündis 960. aastal Romanos II ja Theophano noorema pojana. Ta oli porphyrogennetos ehk "purpuris sündinud" nagu ka tema vanaisa Konstantinos VII, isa Romanos II ja vanem vend Basileios.[1] Ta krooniti 30. märtsil 962 isa kaasvalitsejaks. Vend Basileios oli kroonitud juba 22. aprillil 960. aastal. Romanos suri vaid 24-aastaselt 15. märtsil 963. Tema surma põhjuseks võis olla täpiline surmaputk, kusjuures mürgitajaks võis olla Romanose naine Theophano.[2]
Isa surma järel olid mõlemad pojad liiga väiksed, et valitseda. Kuigi senat tunnistas poegi keisritena ja nende ema asevalitsejana, kuulus de facto võim eunuhhist parakoimōmenos (otsetõlkes " see, kes magab kõrval" ehk keisri kambris) Joseph Vringale (Bringas). Keisrinna Theophano ei usaldanud Vringat ning kutsus pealinna kuulsa väejuhi Nikephoros Phokase. Nikephoros tundis Vringa tugevat antipaatiat ning otsustas ilmselt seetõttu tegutseda. Vastasel juhul oleks võinud olukord tema jaoks ohtlikuks kujuneda. Ta kuulutati keisriks ning ta sisenes pealinna, kus Vringa ei suutnud talle mingit vastupanu osutada. Eunuhh saadeti kloostrisse ning Nikephoros krooniti keisriks.[3] 20. septembril 963 abiellus Nikephoros Theophanoga[1]. Nikephoros valitses kuni 11. detsembrini 969, mil Theophano ja Johannes Tzimiskes ta tappisid ning viimane ise keisriks tõusis. Johannes saatis Theophano eksiili ning abiellus Romanos II õe Theodorga.[3]
Johannes I suri 10. jaanuaril 976. Tema mürgitajaks oli Romanos I poeg, eunuhh Basileios. Nii sai lõpuks sugulase abiga pikalt oodanud Basileios II võimule. Kuigi Konstantinos oli venna kaasvalitsejaks, ei usaldatud talle riigi juhtimisel mingisugust rolli.[3]
Basileios ja Konstantinos kuulusid nende vendade hulka, kellel puudub igasugune sarnasus. Kui Basileios oli kokku võttes vaieldamatult suur valitseja, siis tema vend osutus tühisuseks. Ka ajaloolane Michael Psellos pidas Konstantinose ainsaks heaks omaduseks seda, et ta kordagi ei seganud venda tema eluajal valitsemast. Ainus, mis Konstantinost tol ajal huvitas, oli meelelahutus. Sellest kirjutavat Psellost aga võib uskuda, sest alates Konstantinosest teenis ta ühtekokku üheksat keisrit, seejuures pidevalt ametiredelil tõustes. Ainuüksi see fakt peaks juba kinnitama, kui osava ja nutika mehega oli Psellose näol tegemist. Tavaliselt tõi ju iga järgmine keiser enese lähedusse oma soosikuid, kuid Psellos jäi asendamatuna hierarhia tippu aastateks. Mis aga puudutab tema tähelepanekuid, siis olles väga kriitiline teiste vastu, polnud ta enese kiitmisel kaugeltki tagasihoidlik. Näiteks ütleb ta enese kohta: "Minule on öeldud, et isegi tavalises vestluses õitseb minu kõne kõikide vikerkaarevärvidega. Ma poleks isegi selle peale tulnud, kui sellest poleks korduvalt rääkinud minu vestluskaaslased, kes mind kuulates sulasid mõnust.[4]
Basileios hakkas oma valitsemisaja lõpus ette valmistama suurt sõjalist kampaaniat Sitsiilia saare tagasi vallutamiseks moslemitelt. Ta suri kohe pärast ettevalmistuste lõppu 15. detsembril 1025.[3]
Basileiosel polnud järeltulijaid ning seega sai keisriks 65-aastane Konstantinos, kes oli selleks ajaks nimeliselt valitsenud juba 63 aastat. [4]
Valitsemine muuda
Konstantinos VIII-ga algas Bütsantsi ajaloos segaduste ja allakäigu ajajärk, mil 66 aasta jooksul vahetus 14 keisrit. Riigi üldine allakäik kestis 1081. aastani, kuni esimese Komnenoste dünastia esindaja troonile asumiseni. Ühtlasi sai Konstantinosest, kellel oli kolm tütart, ka viimane Makedoonia dünastia meesliini esindaja.[4]
Välimus ja iseloom muuda
Bütsantsi kuldmündil on Konstantinos pika habeme ja mehise näoilmega mees, kuid tema kaasaegsete kirjeldused aga annavad risti vastupidise pildi. Vähemalt Psellose sõnade järgi oli keisri puhul tegemist pehmeloomulise inimesega, kes lisaks polnud kunagi varem tundnud riigiasjade vastu mingit huvi. Ning kuigi keiser oli kasvult suur ja paistis olevat tugev mees, pesitses selles vägevas kehas arg hing. Konstantinos kahtlustas pidevalt kõiki ning tema kahtlustele järgnes sageli karistus, millele ei eelnenud kunagi juurdlust. Karistusena aga määrati kõigile, sõltumata süüst, kohitsemine. Tõsi küll, erinevalt oma vennast ei pidanud Konstantinos pikalt viha, kuid karistatutele oli sellest ilmselt vähe kasu. Üldse aga eelistas keiser lähikondlastena "roomlastele barbareid-eunuhhe, puistates neid kullaga üle otsekui liivaga".[4]
Konstantinos oli küllaltki osav kõnemees, kuid rääkis nii kiiresti, et üleskirjutajad ei jõudnud talle järele. Ta oli ka hea ratsanik ning osav relvi käsitsema, kuid sellele teatele lisab Psellos sapiliselt: "...kasutades neid oskusi peamiselt jahil." Veel teatab sama autor: "Keiser oli nii kirglik täringumängija, et vahel unustas isegi oma peamise kire – söömise. Nii mängu- kui ka joomakaaslastena eelistas ta tarkadele riigitegelastele rumalaid eunuhhe. Ja üldse olevat Konstantinose puhul tegemist "kõhu ja armuhimude orjaga". Sellest iseloomustusest on tunda, et Psellosele keiser ei meeldinud.[4]
Välispoliitika muuda
Konstantinose troonile asumise ajaks olid lõpetatud kõik ettevalmistused suure laevastiku saatmiseks Sitsiilia suunas. Basileiose surm lükkas selle mõneks ajaks edasi, kuid Konstantinos otsustas viia vanema venna kavandatud ettevõtmise ikkagi ellu. Vaatamata sellele, et kogu saart vallutada ei õnnestunud, kujunes sõjakäik bütsantslastele suhteliselt edukaks ja nad suutsid Sitsiilias end kindlustada mõneski olulises piirkonnas. Kõigele lisaks õnnestus Bütsantsi laevastikul teha lõpp Põhja-Aafrika baasidest tegutsevatele moslemitest piraatidele. Kui arvestada, et Konstantinos valitses vaid kolm aastat, siis seda kõike polnudki nii vähe. Samas aga olid kõik need edusammud kas otseselt või kaudselt ette valmistatud juba tema venna poolt, nii et Konstantinose otseseid teeneid nendes võitudes polnud.[4]
Võttes kokku Konstantinose välispoliitika, ütles Psellos: "Naabreid-barbareid rahustas keiser tiitlite ja kingitustega. Neile oli ta tunduvalt vähem ohtlik kui oma alluvatele." Samas ei tähenda ülaltoodu kaugeltki seda, nagu poleks keiser oma suhteliselt lühikese valitsemisaja jooksul üldsegi sõdinud. Nii lõid Bütsantsi väed 1027. aastal Doonau taha vahepeal keisririigile kallale tunginud petšeneegid. Kui varem oli Bulgaaria puhvertsooniks Bütsantsi ja petšeneegide vahel, siis pärast Bulgaaria alade liitmist tuli keisririigil enesel puutuda nende nomaadidega otseselt kokku. Mida aga kujutasid enesest petšeneegide rünnakud, seda kirjeldab üks Bütsantsi autor järgmiselt: "Nende kallaletungid olid nagu välk. Nende taganemine üheaegselt nii raske kui ka kerge: raske röövitud saagist ja kerge taganemise kiirusest. Arvukuselt ületavad nad kevadisi mesilasi ja keegi ei tea, kui palju neid on. Neid on loendamatu hulk." Nii et Konstantinos ei saavutanud võitu kaugeltki mitte tühise vastase üle.[4]
Maksud muuda
Konstantinos sai vennalt päranduseks ääreni täis riigikassa, kuid talle oli sellest vähe ja ta otsustas jätkata raha kogumist. Seejuures kaotas ta igasuguse mõõdutunde, andes näiteks käsu tühistada venna otsus, mis vabastas ikalduse aastatel kannatada saanud talupojad maksude tasumisest. Selle asemel nõudis keiser hoopis maksud tagantjärele sisse. Vastuseks sellele puhkesid riigi eri piirkondades vastuhakud ja mässud. Need õnnestus küll peatselt maha suruda, kuid keisri populaarsus langes järsult. Seda enam, et vastuhakkude mahasurumisel kasutas Konstantinos küllaltki julmi vahendeid. Kord andis ta näiteks käsu hukata ühe linna piiskop, sest ta polevat suutnud kasvatada linlastes lugupidamist keisri vastu.[4]
Troonipärija küsimus ja surm muuda
1028. aasta novembri alguses Konstantinos haigestus. See aga tõstatas otseselt küsimuse: mis saab edasi, kellest saab uus valitseja. Et Konstantinosel olid vaid vallalised tütred, siis oli vaja leida mingi kaudsem lahendus. Keisri vanema tütre Eudokiaga ei saanud seejuures üldse arvestada – tema oli nunn. Seega tulid kõne alla vaid kaks järgmist tütart, vanuselt keskmine Zoe ja noorim tütar Theodora. Kusjuures mõlemad olid tolleks ajaks juba üsna soliidses eas: Zoe oli ligikaudu viiskümmend ja Theodora nelikümmend aastat vana. Theodora keeldus ettepanekust kiiruga abielluda ja nii jäigi järele vaid Zoe, kellele hakati rutuga meest otsima. Kuivõrd kiire oli abikaasa leidmisega, seda iseloomustab seik, et ühest potentsiaalsest peigmehest loobuti vaid põhjusel, et teda polnud parajasti pealinnas ja tema naasmine oleks võtnud liiga palju aega. Lõpuks langes valik Konstantinoopoli linnaülemale, umbes 60-aastasele Romanosele, kelle kasuks rääkis ka asjaolu, et ta oli pärit vanast kuulsast suguvõsast. Nii kutsutigi mitte midagi aimav Romanos haige keisri juurde, kes tegi talle teatavaks, et ta pannakse Zoega paari. Võib vaid oletada, kui ootamatu ja jahmatav oi see ettepanek Romanosele. Kõigele lisaks oli linnaülem veel ka abielus, ja seega oli ta vastuse andmisega täielikus kimbatuses. Siis aga, nähes Romanose kõhklusi, olevat keiser pakkunud talle valikut: kas Zoe käsi või sandistamine. Sellises väljapääsmatus olukorras olevat Romanost väidetavalt aidanud tema enese naine, kes meest päästes ja ennast ohverdades lahkus vabatahtlikult kloostrisse, kus ta peatselt ka suri.[4]
1028. aasta 12. novembril toimusidki Zoe ja Romanose pulmad. Ning Konstantinos suri kas sellele pidulikule sündmusele järgneval või ülejärgmisel päeval. Sellega lõppes ka Makedoonia dünastia meesliin. Konstantinosele tuleb au anda – kui ta poleks elu viimastel päevadel lahendanud troonipärimisküsimust, oleks keisririiki ähvardanud ilmselt veelgi suurem segaduste laine ja vältimatu kodusõja oht.[4]
| Eelnev Basileios II |
Bütsantsi keiser 15. detsember 1025 – 11./12. november 1028 |
Järgnev Romanos III |
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Lilie, Ralph-Johannes; Winkelmann, Friedhelm ( (1989). Prosopographie der mittelbyzantinischen Zeit (in German). ISBN 978-3110151794.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Garland, Lynda (2002). Byzantine Empresses: Women and Power in Byzantium AD 527–1204. ISBN 978-1134756384.: Routledge.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 284-288.