Konserveerimine (ehitus)
Konserveerimine ehitiste puhul on tegevus, millega takistatakse mälestise, muinsuskaitsealal asuva ehitise või nende osade edasist lagunemist. Konserveeritava objekti ehituslikel, arhitektuursetel ja dekoratiivsetel detailidel püütakse säilitada ajastute hindamatuid kihte. Puuduvaid osi ei taastata.[1]
Muinsuskaitse seaduse § 69 järgi peab muinsuskaitse valdkonnas tegutsemiseks olema isikul või ettevõtja töötajal asjakohane pädevus.[1] Sobiva pädevusega on näiteks arhitektuuripärandi spetsialist, kes on läbinud Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise õppekava.[2]
Ajalugu muuda
Renessansi arenguga Euroopas hakati rohkem hindama klassikalist antiiki ja arhitektuuri. Hooneid hakati restaureerima sobilikele perioodidele vastavaks.[3] Restaureerijad uskusid, et ajaloolisi hooneid on võimalik tollel ajal saadaolevate materjalide ja tehnoloogiatega parendada. Restaureerimisele vastandiks tekkis restaureerimisvastane liikumine, mis pidas tähtsaks hoonete konserveerimist, mitte restaureerimist. Liikumine kritiseeris restaureerimisarhitekte hoonete ajaloolise autentsuse hävitamise pärast ning võitles hoonete kaitsmise, säilitamise ja hooldamise eest. Eestvedajaks sai inglise kunstikriitik, kunstiteoreetik, kunstnik ja õpetaja John Ruskin (1819–1900).[4]
Põhilised konserveerimise probleemid muuda
Antiikajal kasutati ehitusmaterjalidena põhiliselt orgaanilisi materjale. Orgaaniline materjal laguneb aja jooksul. Ajapikku võeti kasutusele mitteorgaanilised materjalid nagu kivi, metall, betoon ja savi. Need nii kergelt ei lagune.
Konserveerimise põhimõtted muuda
Erinevate protsesside (füüsikalised, keemilised, bioloogilised jne) tõttu hakkab ka näiteks kivi ajapikku hävinema. Konserveerimise võib jagada järgnevatesse etappidesse:[5][6]
- Diagnoos. Ehitiste ja hoonestatud alade uuringud. Säilitatava hoone kohta andmete kogumine (ajalugu jm). Tekkinud kahju põhjuste hindamine. Keskkonnatingimuste hindamine.[5][6]
- Puhastamine. Puhastamine aitab eemaldada pinnalt erinevad ohtlikud produktid nagu soolad, tahmaosakesed, mikroorganismid, loomade/lindude väljaheited jne. Põhilised puhastusmeetodid on veepõhised, keemilised, mehaanilised ja kuumutusmeetodid.[6]
- Konsolideerimine (stabiliseerimine). Konsolideerimise eesmärk on parandada kivi mehaanilisi omadusi ja mineraalsete koostisosade sidusust. Seda on põhjust teha, kui kivides esineb palju pragusid (maksimaalselt 0,1–0,2 mm) ning on oht kivi murenemiseks.[6]
- Avade täitmine. Pärast puhastamist ja konsolideerimist tuleb veenduda, et pind on sile ega esine suuremaid pragusid ega lohkusid. Nende esinemisel kasutatakse originaalile lähedasi täitematerjale.[6]
- Kaitsmine:
a) Kaitsmine keskkonnamõjude eest. Edasise hävimise eest saab hoone osi kaitsta näiteks läbipaistvate seinte, ajutiste varjualustega, kütmisega vms.
b) Pindade kaitsmine kaitsekihtidega. Varem tehti seda näiteks parafiini ja linaseemneõliga, uuemal ajal on kasutusel ka näiteks silikoonid, polüsiloksaanid.[6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 "Muinsuskaitseseadus–Riigi Teataja". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 30. märtsil 2023.
- ↑ "Kutsestandardid: Arhitektuuripärandi spetsialist, tase 6". Kutseregister. Vaadatud 30. märtsil 2023.
- ↑ Acun, S.; Arioğlu, N. (1. juuni 2006). "A Method for the Preservation and Restoration of the Stones Used in Historical Buildings". Architectural Science Review. 49 (2): 143–148. DOI:10.3763/asre.2006.4919. ISSN 0003-8628.
- ↑ Jokilehto, Jukka. Arhitektuuri konserveerimise ajalugu. Lk 222. ISBN 9780750655118.
- ↑ 5,0 5,1 "Kutsestandardid: Arhitektuuripärandi spetsialist, tase 6". Kutseregister. Vaadatud 30. märtsil 2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Ipegoglu, Basak (01.03.1998). ""THEORETICAL AND TECHNICAL PRINCIPLES OF STONE CONSERVATION IN HISTORIC MONUMENTS"" (PDF). Pamukkale University Journal of Engineering Sciences. Lk 787–795. Vaadatud 30.03.2023.