Koiduliblikas

Koiduliblikas (Anthocharis cardamines) on põualibliklaste sugukonda koiduliblika perekonda kuuluv liblikas.

Koiduliblikas
Isane koiduliblikas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Põualibliklased Pieridae
Perekond	Koiduliblikas Anthocharis
Liik	Koiduliblikas
Binaarne nimetus
Anthocharis cardamines

Emane koiduliblikas

Levila

Koiduliblikas elutseb paljudes kohtades Euroopas ning Aasia parasvöötmes kuni Jaapanini. Viimase kolmekümne aastaga on tema levila Iirimaal ja Šotimaal märgatavalt laienenud. Lõuna pool on ta levinud Kaukaasias, põhja pool isegi metsatundras ja tundraski, kuni Barentsi mere ja Polaar-Uraalini. Mägedes tõuseb ta kuni 2000 m kõrguseni.

Kirjeldus

Koiduliblikas on väike liblikas, mille tiibade siruulatus on 3–4 cm. Esitiib on tagatiivast pikem, 17–23 mm.

Koiduliblikal on hästi välja kujunenud suguline dimorfism. Isaste esitiivad on tipul oranžiks värvunud. Selle järgi ongi liblikas nimetuse saanud: valgete tiibade oranž nurk meenutab tõusvat päikest. Värvilaikudeta emaste iseloomulikuks tunnuseks on rohekas hallikas marmormuster tiiva alaküljel. Pealt on emaste tiivad vaid õrnade mustade joontega Isane suudab puhkeasendis olles peita oma oranžid esitiivad valgete tagatiibade taha. Tiibade alaküljed on roheliste ja valgete laikudega ning pakuvad suurepärast maskeeringut, kui liblikas istub sellise lille nagu mets-harakputke või salukõdriku õiel. Sealjuures tiibade roheline värv, kui lähedalt vaadata, koosneb kollasest ja mustast värvist. Tundlad on hallid valge otsaga. Isasliblikal on pea ja rind kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal on karvad tumehallid.

Koiduliblikad on aktiivsed ja lendavad üsna hästi. Nad suudavad lennates ületada näiteks jõgesid, tänavaid ja maanteid. Isased suudavad lennata veelgi pikemaid vahemaid.

• 
  Anthocharis cardamines ♂
• 
  Anthocharis cardamines ♂ △
• 
  Anthocharis cardamines ♀
• 
  Anthocharis cardamines ♀ △

Areng

Koiduliblika valmikud toituvad paju ja mitmesuguste lillede õitel. Sügisel nad surevad ära, talvitub üksnes nukk.

Emane muneb munad ükshaaval mõne ristõielise taime, näiteks aas-jürilille või salukõdriku õiele. Ta valib neid õisi, mis sisaldavad glükosinolaate. Emaseid köidavad suured õied, nagu näiteks hariliku öölille omad, isegi kui seal on röövikule vähe süüa. Koiduliblika viljakus ei ole nii suur kui teistel liblikatel, vaid on piiratud sobivate toidutaimede arvuga. Sellepärast ongi koiduliblikal tekkinud kohastumus muneda mitte ühe-kahe toidutaime peale, vaid ta kasutab suurt hulka ristõielisi.

Värskelt munetud munad on valged, aga tõmbuvad paari päevaga erkoranžiks ja muutuvad vahetult enne koorumist mustaks. Röövik toitub peaaegu ainult õitest ja arenevatest seemnealgmikest. Sellepärast on ühel taimel toitu vaid ühe rööviku jaoks. Kui ühe taime peal kohtuvad kaks koiduliblika röövikut, viib see tavaliselt surmavõitluseni, kus võitja sööb kaotaja ära. Kui juhtumisi on ühele lillele mitu muna munetud, siis see röövik, kes esimesena koorub, sööb kõik ülejäänud, veel koorumata munad ära. Sellepärast on liblikatele oluline nii märku anda kui ära tunda, et lill on juba hõivatud. Seda tehakse feromooni abil, millega emane pärast munemist lille tähistab.

Röövikul on 5 arengujärku. Röövik on rohelise-valgekirju. Tal on hulk looduslikke vaenlasi, eeskätt vastsekiinid Tachinidae ja juuluklased Braconidae. Nukkumine toimub toidutaime lähedal taimekõdus ja liblikas koorub järgmisel kevadel. Hilised uuringud näitavad, et kui järgmisel kevadel ei ole soodsad ilmad, võib liblikas nukust välja tulla alles ülejärgmisel aastal. Nukk on sile, roheline või helepruun valgete külgtriipudega.

Välislingid

• Koiduliblikas andmebaasis eElurikkus