Koerlibliklased

putukate sugukond

Koerlibliklased (Nymphalidae) on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.

Koerlibliklased
Dryadula phaetusa
Dryadula phaetusa
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
(järguta) Rhopalocera
Ülemsugukond Papilionoidea
Sugukond Koerlibliklased Nymphalidae
Rafinesque, 1815
Alamsugukonnad

Anatoomiliselt eristuvad koerlibliklased teistest sugukondadest selgesti. Nende eesjalad on taandarenenud, väikesed, ilma küünisteta, tihedate karvadega kaetud. Eestiibadel pole ükski soon paisunud. Iseloomulik on ka tiibade üla- ja alakülje erinev värvus, ülakülg on sageli väga kirev. Sageli esineb optilistest tiivasoomustest tingitud läiget. [1]

Euroopas ja Põhja-Aasias kuuluvad kõige suuremad liblikad harilikult koerliblikaliste hulka.

Suur osa koerlibliklaste liikidest on nimetatud vanakreeka mütoloogia tegelaskujude järgi.

Mõned koerlibliklased on tuntud rändliikidena, näiteks admiral, monarhliblikas ja ohakaliblikas.

Koerlibliklaste hulka kuuluvad ka kiirgliblikad (Apatura), kelle isaste tiibade ülakülg on tume, tugevasti violetselt helkiv.

Maailmas on teada üle 5230 liigi ja 554 perekonda (Eestis 38 liiki)[2]. Seoses uute meetodite kasutuselevõtuga on sugukonnasisene süstemaatika viimasel ajal tublisti muutunud, uusim versioon sellest tugineb D. Harvey ja teiste töödele röövikute ehitusest ja molekulaarbioloogilistele andmetele. Nende põhjal võib koerlibliklaste hulka alamsugukondadena ühendada ka endise silmiklaste (Satyridae) ja helikoniidide (Heliconiidae) sugukonna.

Röövikud, nukud muuda

Koerlibliklaste röövikud on enamasti kaetud teravate ogadega või pehmete näsadega ning tumedalt värvunud. Ogad ja näsad on selleks, et väiksemad loomad-linnud ei suudaks neid korraga alla neelata. Röövikud elavad rohttaimedel, põõsastel või puudel, vahel seltsingutena.[1]

Nukud on rippnukud, kinnitunud tagakeha tipuga. Nad on nurgelised või ilustatud mügarakestega, sageli tugevate ogadega ning metalselt läikivad või ka kirjud.

Eri liigid talvituvad eri arengujärkudes. Talvituvad röövikud (täpikutel), nukud (kiirgliblikad) või valmikud (näiteks koerliblikas, leinaliblikas).

Mõne liigi nukud, näiteks koerliblikad ja päevapaabusilmad, suudavad jäljendada oma lähiümbruse värvust. See nukkude omadus on seotud röövikute erakordse tundlikkusega hajutatud valguse suhtes viimases kasvujärgus enne nukkumist.

Koerlibliklaste röövikud on tavaliselt paljad (täpikud, võrkliblikad), ogalised (koerliblikas, päevapaabusilm) või jätketega peas ja kaelal (kiirgliblikad, lumikud). Omapärane on nõgeseliblika arengutsükkel: kevadise ja suvise põlvkonna valmikud on nii erinevad, et neid peeti algul eri liikideks.

Eesti liigid muuda

 
Nõgeseliblikal on aasta jooksul kaks põlvkonda, mis on välimuse järgi selgelt eristatavad. Pildil on Eestis jäädvustatud hilissuve põlvkonna liblika valmik.

Kui liblikas on saanud nime antiikmütoloogia tegelaskuju järgi, siis on ka see ladinakeelne nimeosa lingitud.

Taandega märgitud liike pole Eestist seni leitud, kuid nende esinemine Eestis on võimalik, sest neid on mõnelt naabermaalt leitud.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 "Loomade elu", 3. kd., lk. 300
  2. Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 209.

Välislingid muuda