Klišee (trükindus)
Klišee on trükinduses puust, metallist, linoleumist või paksust nahast kõrgtrükiplaat, millesse kujutis on sisse lõigatud, graveeritud või söövitatud[1].
Materjal muuda
Klišee võib olla tsink- või vaskplaat, fleksotrükis ka fotopolümeermaterjalist. 1950. kuni 1970. aastatel kasutati raamatutrükis ka alumiinium- ja magneesiumklišeesid, kuid nende vähene vastupidavus ei õigustanud end. Klišee vastupidavuse parandamiseks on rakendatud selle galvaanilist katmist.
Ajaloost muuda
Eristatakse joonklišeed, mille kujutis koosneb selgetest joontest, ja võrkklišeed, millega saab trükkida toonkujutisi, näiteks fotosid.
Joonklišeed kujunesid 16.-17. sajandi graveeritud pitsatitest suuremõõdulisteks pronksist või vasest kõrgtrükiplaatideks. 18. sajandil tuli vaskplaadi asemele tsinkklišee, mis valmistati fototehnilise menetlusega. Täiustatud joonklišee leiutajaks peetakse Carl Angereri 1870. aastal.
Võrkklišee võttis 1881. aastal kasutusele Georg Meisenbach; selle puhul kanti toonkujutisele raster, mis jaotas kujutise punktideks - see võimaldas kõrgtrükimenetlusel trükkida fotosid.[2]
Rakendused tänapäeval muuda
Trükinduses muuda
Ofsettrüki võidukäik tõrjus klišeetrüki trükinduses kõrvale, kuid klišeed kasutatakse siiamaani suru-, pime- ja fooliumtrükiks.
Nahkehistöös muuda
Nahkehistöös nimetatakse klišeetehnikaks joonklišee abil kujutise vajutamist nahale[3].